See raamat on suvaliselt valitud sisukokkuvõtte järgi, mis on autori "ainus romaan, mille pöörane sündmustekeeris on nii sürrealistlik, et üllatab isegi autorile omaste nutikate mõttekäikudega harjunud lugejat." Ja niimoodi võtsingi ma ta kätte ja ootasin seda sürrealismi.
Teos räägib laias laastus sellest, et mirster Moon palgatakse üheksanda lord Malquist'i elulugu kirjeldama, kuid päris kirjutamiseni ei jõutagi tegelikult. Tegevuse ahel toimub (kui ma õigesti aru sain) 24 tunni vältel ja selle ja jooksul tapetakse paar inimest, lõhatakse mõned pommid, rikutakse mõni abielu, aetakse mööda Londonit taga erinevaid loomi (sh lõvi ja pistrik) ja tehakse jumal teab mida veel. Selline sürrealism siis vahtis mulle raamatu lehekülgedelt vastu.
Ma ei saa sellesse asja suhtuda ilma iroonilise kriitikata, sest see polnud absoluutselt minu tassike teed. See raamat oli teravmeelne, ta oli kiire käiguga ning väga sürr, aga ometigi ei tõmmanud ta mind käima. Pigem vastupidi - ma tundsin, et ma ei taha seda lugeda ja see väsitab mind - see pidev asukohtade ja tegelaskujude vahetus ning nende ebamäärane positsioon loo olulisuse seisukohast. Ühtegi loodud karakterisse ei saanud väga süveneda ja nende tegevuse puhul ei toimund mingisugust dialoogi autori ja lugeja vahel st miks tehti, millal ning mis tagajärjed sellel olid. See oli üks nendest "nüüd ja praegu" romaanidest ja see oli üsna häiriv. Ja olgu - ma saan aru sürrealismi põhimõtetest ja ma peaksin sellega leppima, aga minu jaoks on sürrealism üsnagi visuaalne ja graafiline kunstivool st maaliteosena ja filmis on ta omal kohal, kuid kirjateose puhul on see (vabandage väljenduse pärast) nüri nühkimine.
Kokkuvõtvalt ütlen, et terve selle aja, millal ma seda raamatut lugesin, mõtlesin ma sellele, et Monty Python on küll huumoriklassika ja ma naudin nende šketse, kuid ausalt öeldes on seda paberile kirjutatuna päris nõme lugeda.
No comments:
Post a Comment