Seekord saab sisse kantud kaks korraga. Põhjus väga lihtne - kuna Monika võttis meilt ära wifi, kuid jättis elektri alles, siis sai nädalavahetusel kaks asja lõpetatud ning ma ei näe põhjust neid asju siin nüüd eraldi sisse kandma hakata.
J. RONSON "MEHED, KES JÕLLITAVAD KITSESID" *
Ronson´i teos sai valitud seetõttu, et mulle tundus intrigeeriv samanimeline film, mis vist selle aasta alguses Eesti kinodesse jõudis. Tahtsin lihtsalt lollist uudishimust teada, mis teema selle pealkirja taha varjub. Noh, tuleb välja, et suurt midagi. Teose keskseks teemaks on ajakirjandusliku uurimuse taustal näidata, mis saab siis, kui sõjavägi ühendab oma jõud nö parateadusega või siis kerge hullumeelsusega. Teose minategelane sõidab mööda ilma ja uurib erinevatelt inimestelt nende kogemusi sõjaväelistel katsetel, mis käsitlevad läbi seina kõndimist või siis kitsede pilguga tapmist. Idee on absurdne, sellega nõustume vist kõik. Aga raamat polnud üldse minu tassike teed. Musta huumori kohta sai seal ikka liiga vähe naerda - naljakas oli minu jaoks ainult see koht, et kui 9/11 toimus, siis helistati vastavasse ülemeelsete grupi sõjaväes ning öeldi, et kui nad järgmine kord tajuvad sellise katastroofi lähenemist, siis ärgu kardku sellest teada anda. Noh, see võtab kogu teema minu jaoks kenasti kokku.
Arutluspunkte selle raamatu puhul on mitmeid. Esmalt see, kas igasugused julgeoleku asutused tõepoolest kaduvad ka selliste absurdsusteni. Näiteid justkui oleks - natside okultismikultus, CIA õhutatud mässud Lõuna-Ameerikas jne (Viasat History on üks tore kanal). Selles mõttes ma saan aru, et kõik tuleb läbi katsetada, kuid minu kriitikameel oli selle asja läbi töötamiseks vist liiga kõrge vindi peal. Teie arutluskoht tekib mina-tegelase puhul, kes raamatu edenedes järjest kaotab seda oma ajakirjanduslikku usutavust. Lõpuks saad ikkagi aru, et paljuski on kogu see teema ka kinni mina-tegelase peas ja tema lähenemises antud asjale.
Kokkuvõtvalt: ootasin palju rohkemat. Absurdsustase oli korras ning teema ka enamvähem, aga miski hakkas vastu.
J. B. TAYLOR "SILMIAVAV INSULT"
See raamat sai valitud isiklikel põhjustel. Kuna mu isa on insuldi läbi elanud, siis tahtsin vähe rohkem teada, mis toimus ja mida ta läbi võis elada.
Raamat on intrigeeriv, kuna oma insuldikogemust kirjeldab kõrgeltharitud ajuteadlane (kui ma ei eksi, siis oli täpne ametinimetus neuroanatoom). See raamat annab suhteliselt selgelt ülevaate sellest, mida meie aju erinevad osad teevad ja kuidas läbi aju me kujundame iseenda maailma - see teema on hämmastavalt mitmekesine. Autor kirjeldab seda, kuidas ta ennast tundis insuldi hetkel, millised olid järgmised päevad, kuidas toimus taastumine ning mida kõike ta selle läbi õppis. Sellest tulenevalt on see ääretult positiivne raamat, arvestades temaatika olulisust minu jaoks.
See ei ole ilukirjandus, aga siiski väga huvitavalt kirjutatud. Just see kogemus ja selgitus, et miks asjad nii olid. Ja seda raamatut lugedes sain ma aru, et kohati olen ma käitunud selles olukorras valesti, aga teisalt jällegi õigesti. Ja mitte ainult mina, vaid ka teised. Samas tuleb silmas pidada, et insult on igal inimesel individuaalne kogemus ning see on üks kirjeldus sellest, mis toimus. Raamatut lugedes püüdsin ma vaadata kogu seda taastumisprotsessi läbi isikliku võtme ning seetõttu oli see väga huvitav kogemus. Seetõttu leian ma ka, et minu analüüs ei ole siin kuigi paslik, sest ma tõepoolest võtan seda asja tiba liiga isiklikult.
Kokkuvõtvalt: üldiselt hea asi, kuigi lõpus kiskus väga hädaabi raamatuks kätte ära. Aga siiski üks mõtlema panev idee J. B. Taylori raamatust : "Mul on tõeliselt kerge olla teiste vastu lahke, kui ma pean meeles, et mitte keegi ei saabunud siia ilma käsiraamatuga, mis õpetab asju õigesti tegema. Lõppkokkuvõttes oleme oma bioloogilise tausta ja keskkonna tulem."
Siit ka link ühele tema TED konverentsi esinemine: http://www.ted.com/talks/jill_bolte_taylor_s_powerful_stroke_of_insight.html
* Uskumatu, aga suur ja põhjatu internet väidab, et päriselt on ka sellised katsed toimunud. Ohmoonid!
No comments:
Post a Comment