Taas kord üks Punase Raamatu sarja raamatuid. Selle raamatu puhul ma teadsin, et see raamat on hea. Noh, mõnel asjal lihtsalt on selline aura. No kuulge - juba selline nimi!?! Igatahes valisin selle raamatu sisetunde ajel ja etteruttavalt võin öelda, et ei pettunud.
Raamat räägib Max Schulz´i eluloo. Lugu algab sellega, et väike Max saabub siia ilma omades ema ja tervelt viit isa. Maxi ema lastakse tema teenija kohalt lahti ning ta hakkab kokku elama Slavitzkiga, kes on juuksurisalongi pidav lapsepilastaja. Slavitzki juusuriärist üle tee asub härra Finkelseini juuksurisalong Peen Härra. Härra Finkelstein on juut, kelle pojas Itzigis leiab Max oma lapsepõlvesõbra. Siis hakkab linnas levima natsistlik ideoloogia ja Max nö "nakatub" - ta saadetakse rindele ning lõpuks on ta koonduslaagris üks "täideviijatest". Tema hingele satub juhuse tahtel ka härra Finkelstein koos abikaasa ja pojaga. Sõja lõppedes aga on Maxil vaja uut identiteeti ning kuna ta teab oma sõprusest Itzigiga küllalt palju juudi kultuurist ning saatuse irooniana on ka "juudilikult konnasilmne", siis võtab ta endale Itzigi identiteedi ning põgeneb Iisraeli. Seal võitleb ta iseseisva juudi riigi loomise eest ning raamat lõpeb tema surmaga.
Raamatu tegevusliini puhul oli ilmne, et peategelane Max, kes antud asja mina tegelasena jutustab, muudab oma identiteeti pidevalt selle loo käigus. Raamatu alguses on ta Max Schulz. Põgenemise ajal püüab ta enda mina veenda, et ta on Itzig ja peab Itzigi vaimuga pidevalt justkui läbitääkimis asja õigsuses. Iisraeli jõudes ja juudina käitudes ta ongi oma mõtetes juut - ta räägib oma maast ja oma rahvast ja oma usust ja oma kommetest. Aga elulõpus jõuab kogu see komenjant talle ikkagi järele ning ta tunnistab ühele peretuttavale oma tõelise mina, millega ta lõppkokkuvõttes ta ka sureb. Ühesõnaga - see raamat räägib ühest küljest siiski sellest, et kuigi me vahel võime omistada endale mingisuguseid teisi olemusi ja identiteete, ei tähenda see seda, et me selleks ka saame.
Teine suund raamatus, mis mind kummitama jäi, oli küsimus, kas peategelane oli peast ikka korras. Tema lihtne navigeerimine oma mina mitmel tasandil, tema liigagi must-valge maailmanägemus, suhteliselt traumaatiline lapsepõlv ja muud asjaolud näitavad, et ta siiski võibolla päris terve närvikavaga ei olnud. Teisalt jällegi ei ole see tema süü, pigem juba vabandus tema tegudele. Selles valguses ei tundugi see, mida ta teeb, nii vapper, kuivõrd pigem nö "lolli ivani joppamine".
Stiilinäide: "Mina, massimõrvar Max Schulz, olen seisukohal, et meie kodumaa on Palestiina. Samal ajal, kui mõlemad saksa juudid Sigi Weinrauch ja proua Šmulevits väidavad, et nende kodumaa on Saksamaa." Teine väga vahva episood on see, kui peategelane ärkab ühel hommikul oma kodus Iisraelis üles, ja siis tema akna taga kõlgub üles poodud inglase laip.
See raamat on hull, aga oma ropul moel armas. Ääretult naljakas lähenemine antud teemale - seda lubab ka raamatu tutvustus ja pettuma ei pea. Stiililt natukene Günther Grassi meenutav, kuid siiski hoopis teistmoodi. Ja see oli tõeline must huumor.
No comments:
Post a Comment