J. Humprys, C. Humprys "Sinine taevas ja mustad oliivid"

Ma siiamaani närin ennast sõbranna kaasaantud raamatukuhjast läbi. Kaks asja on veel riiulil, kuid siis lähen täitsa oma isiklike valikute juurde. Seega eellugu sellest, kuidas antud raamat minumi jõudis, on ebaoriginaalselt sarnane mitme eelneva postitusega.

J. Humprys on Britannia ajakirjanik, kes poja Cristopheri õhutustel ostab Kreekas Peloponnesose poolsaarele väikese maalapi koos hütikesega. Isa ja poeg räägivadki selles raamatus loo sellest, kuidas nad maa ostavad, maatükikesel oleva hütikese rottide invasiooni tõttu lammutama peavad ning uue maja ehitamisel igasuguste kohalike asjapulkadega jagelevad-jauravad. Loo arenedes saab aimu ka kreeklaste natuurist, veidi kohalikust kultuurist, käitumisnormidest ning tibake ka ajaloost. Raamatust kumab läbi veidi aukartusega segatud õudus, mismoodi selles riigis asjad toimuvad, kuid teisalt - võõras kultuur peakski küsimusi tekitama ju. :)

Iseenesest väga viriseda ei oskagi - sündmusi on omajagu ning lugu jookseb rahuldavalt kiires tempos edasi. Karakterid on vägagi värvikad (alates purjus paabulinnust, kes kolinal oliivipuu otsast alla sajab, ja lõpetades ehitusameti kohaliku piirkonna drektoriga, kes maja dokumentide allkirjastamiseks laseb lausa praami kinni pidada) ja juhtumised kaunis tobedad (näiteks elektriühenduse saamine ning ehitusmaterjalide tarnimine punktist A punkti B). Selles mõttes ma ei saa kuidagi viriseda. Aga... Peale meelelahutusliku elamuse pakkus see mulle väga vähe uut.

Seega meelelahutuslik vahepala. Kui tahate midagi tõsisemat, siis tasub seda raamatut vältida.

N. Gordimer "July rahvas"

Taas kord sõbranna käest saadud raamat. Tundub, et ma olen liiga tihti seal va Katariina Jee's :) Ausõna- paar raamatut veel ja siis hakkan oma valikuid jälle ise tegema.

"July rahvas" räägib Lõuna-Aafrika ülestõusu eest põgenevast valgete perekonnast Smalesitest, kes leiab varju oma neegerteenri July kodukülas. Põhimõtteliselt in the middle of nowhere. July on justkui üle-küla-mees, kes püüab oma linna-masterite elu võimalikult mugavaks teha, kuid teisalt on mõned tema tegevused ja arvamused põhjendamatud. Näiteks kollase pikapi võtmete saaga, mis järk-järgult Smalesite omandusest Julyle üle lähevad. Smalesid ise aga on mõnes mõttes täiesti uudses olukorras, sest kogu külaelu on väga algeline, kindlate traditsioonidega ning keelt oskamata püüavad linnast tulnud valged uute kogukonda sisse sulanduda - mõnes mõttes õnnestub see neil hästi, kuid teisalt on nad siiski võõrad "linnast", kuhu enamik külaelanikke pole ealseki oma jalga tõstnud.

Antud raamatul on väga mitu tahku. Üks neist on vastandumine: mustad vs valged, linn vs küla, rikas vs vaene. See raamat kubiseb sellistest vastandamistest ning see muudab selle raamatu väga intrigeerivaks. Need on teemad, mis meie ühiskonnas praegu väga aktuaalsed on ja autor on selle üsna oskuslikult ühte suurde kompotti suranud. Teine aspekt on peresuhete pingestumine kriisisituatsioonis. Veider on see, kuidas mehe-naise suhted tõmbuvad pingule nagu kumm, kuid lapsed jäetakse sellest mängust välja. Seega on just partnerlus ning samade situatsioonide läbielamine erinevate inimeste silme läbi siinjuures tulipunktis. Kuidas tagada õhkõrn tasakaal erandolukorras? Kolmas keskne teema on meie roll ühiskonnas. Kui July on linnas majateener, kes teeb kõike, mida on vaja, siis oma kodukülas on ta tehtud mees, tõeline rahvainimene ja muhe sell. Teisalt jällegi ei suuda ta oma teenindavat pererahvast ka selles uues olukorras kuidagi teisiti vaadata ning püüab neid justkui endistesse raamidesse suruda hoolimata olukorra muutusest ning sellest, et Smalesid ise tahavad rohkem samastuda külaga, mitte vastanduda sellele. Seega palju erinevaid rõhuasetusi, mis on ühte raamatusse väga elegantselt seotud.

Kuigi teema ja teemaarendus on väga huvitav, siis pean ausalt ütlema, et mulle autori stiil ei meeldinud. See oli minu jaoks liiga hajevil, metafoore täis ning liikus edasi väga ebaühtlaselt. Seega veidi halba ja veidi head :)

Seega sisu lõi mu teatud mõttes pahviks, kuid teostus jättis soovida.

N. Cooper "Luuderohi"

Selle raamatu tõi mulle sõbranna, kui ütlesin talle, et ta võiks midagi põnevat tuua. Ma olen seda varemgi käes hoidnud, kuid see pole mulle kunagi nii sümpaatne tundunud, et ma seda tegelikult ka lugeda tahaksin. aga kuna see juba õudselt kaua mu öökapikesel seisis, siis pidin ma midagi ette võtma.

Raamatu peategelane Trish Maguire on laste õigustega tegelev advokaat ja kui tema sugulase Antonia tütar pargis röövitakse, hakkab ta endalegi ootamatult asja ise uurima. Loo arendes ilmneb, et kadunud lapse hoidja on väga kurva ja üksildase lapsepõlvega noor neiu ning kergemaks ei tee seda ka Antonia suhtumine temasse. Samuti ilmneb, et kadunud lapse endine abikaasa ei ole tegelikult üldse nii teadmatuses lapse elukäiguga ning et lapse kasuisa pole hoopiski mitte nii helesinises unistuses, nagu teised tunduvat arvavat. Väikesed nüansid ja tibatillukesed detailid, mis lõppkokkuvõttes viivivad ebatraditsioonilise tulemuseni loo lõpus.

Raamat ei olnud stilistiliselt minu tassike teed - karakterid olid veidi liiga kunstlikud ja pealiskaudsed, lugu arenes minu maitsele veidi liiga aeglaselt ning kogu aeg ootasin seda ahaa-efekti, mida aga kahjuks ei tulnudki. Samuti suutsin ma jõuda süüdlaseni üsna kiiresti ning üldises plaanis ei olnud see raamat minu jaoks just suurim elamus. Sellest saite vist juba aru :) Kuid siiski üks väike mõttetera, mis minuga haakus.  Mis toimub nende inimeste peas, kes lähevad oma egoismist laste kallale? Olgu selleks kallaleminekusks siis vaime või füüsiline vägivald. Mis muudab ühe täiskasvanud inimese nii elajalikuks, et ta lihtsalt tahab endast nõrgemale haiget teha? See on asi, mis minu mõtteteadvusesse siiski ei küündi...

Aga üldiselt minu jaoks see raamat elamus polnud, kuid teisalt on see maitse asi.

PS! See on minu sajas post siia blogisse. Seega on põhjust šokolaadi süüa :)