J. Brendt "Langevate inglite linn"

Brendti eelmise romaaniga ("Südaöö hea ja kurja tundmise aias") on mul head mälestused. Tõsi, ma ei  mäleta selle sisu, kuid mäletan, et see oli üsna köitvalt kirjutatud jutuke. "Langevate inglite linn" aga on raamat, mis teadmata põhjustel minu silma pole kuidagi varem jäänud. Aga kuna autor oli usaldusväärne ning raamatu sisututvustus päris hea, siis ma ta ka oma viimasel riiulitevahelisel jalutuskäigus välja valisin.

Veneetsia on kahtlemata üks maailma imelisemaid kultuuripärandeid, mis tekitab imetlust ajaloolise ilu ja vastupidavuse osas. Raamatu autor saabub Veneetsiasse samal ajal, kui tules hävib üks linna tunnushooneid - renoveerimisel olev ooperimaja Fenice. Sellele kultuuriloolises mõttes katastroofilisele sündmusele toetudes hakkab Brendt looma tänapäeva Veneetsia pilti läbi kohalike silmade: vesitaksod ja kohalikud kultuuriinimesed Fenice hävingu raames, Veneetsia säilitamiseks loodud rahvusvaheliste fondide olelusvõitlus, kõrgklassi villade pidamisraskused, Ezra Poundi pärandiküsimus jne. Siinjuures pean tunnistama, et ma pole päris kindel, kas tegu on ikkagi ilukirjandusliku teosega, nagu mulle raamatukogukataloog väitis...

Raamatu põhjal tekkinud pilt Veneetsiast on, et tegu sentimentaalse ja hullumeelse linnaga, mis ripub hammaste ja küüntega tugevalt oma mineviku küljes, teades samas täiesti selgelt oma väärtust ja seda juba odavalt maha ei müüda. Pigem koovad kohalikud ilmse mõnuga ikka ja jälle uue kihi müstikat ning kultuuriloolisust oma ajaloole juurde mitte just alati ehk eetilisis või tõeseid lähtekohti kasutades. Brendti oskus luua köitvat tausta väga lihtsate vahenditega on aga igati imetlusväärne. Näiteks Ameerika härrasmehe Daniel Curtise Veneetsiasse kolimise taustaloo isikupärane kirjeldamine ning tema hiigelsuure villa hoidmine ja säilitamine tänapäeva überbürokraatlikus elukeskkonnas loob selge võrdluse tugipunkti - mis kunagi oli norm, on tänapäeval luksus, mille puhul on pärijate erimeelsused selgelt mõistetavad. Mahlakaid detaile ühest linnast ja tema elanikest on selles raamatud omajagu ning nende kirjeldamisel on põnev just selle isikliku nüanssi tõttu asjade, olukordade ja inimeste kirjeldamisel st Brendt saab ideaalselt aru, et see on tema visioon ja tema nägemus sellest kurikuulsast linnast. Samas peab aga tunnistama, et ma ei ole kindel, kas raamat või lugugi mulle siiski pikas perspektiivis väga sügava mulje jättis ehk siis ma väga nautisin raamatu seltsis veedetud tunde, kuid kas ta ka piisavalt eripärane oli püsiva mulje jätmiseks, selles ma kindel pole.

Seega hea ajaveetmine, kuid sügavamat filosoofilist analüüsi Veneetsia kui linna olemusest siit otsida ei maksa.

R. Riggs "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele"

See raamat jäi mulle juba ammu silma, kuid seda on suures linnas keeruline saada, sest ilmselgelt ei ole ma ainuke, kes tahab uuemat ja põnevamat kraami kohe lugeda. Aga seekord riiulite vahel inspiratsiooni otsides vahtis see mulle ootamatult vastu. Seega ma võtsin selle suurest uudishimust kaasa.

Jacob on keerulise hingeeluga nooruk, kes leiab oma vanaisa kummalistel asjaoludel tapetuna. Vanaisa mineviku jälgedes satuvad Jacob ja tema ise Walesi väikesele saarekesele, kus noormees avastab omapärase kogukonna võimetega lastest, kes elavad minevikus ühte päeva kätketud ajasilmuses ja keda karjatab miss Peregrine. Igal lapsel on omaette võime: luua tuld, manipuleerida loodusega, hõljuda, äratada varusüdametega üles surnuid jne. Kõik on uus ja huvitav, kuid siis selgub, et miss Peregrine'i kodu on ohus, kuna seda plaanivad rünnata grupp ebaharilikke, kes pärast untsuläinud eksperimenti röövivad ebaharilikke lapsi ja nende kasvatajaid (esimesi ilmselt söömiseks ja teisi mingi musta töö tegemiseks). Ja Jacob tundub olevat vastus nende vastavastatud probleemile, sest ka Jacobil on võimed...

Ma otsisin seda raamatut väga, kuid takkajärgi mõtlen, et ehk poleks pidanudki seda üldse nii vaeva nägema. Raamatu visuaalne pool on tõesti imetabane ja põnev ning selle seotus loo endaga on väga hästi teostatud, kuid lugu jäi minu jaoks nõrgaks: karakterid ei arene, loo kulg on ilmselgelt aimatav, ühtegi ahaa-momenti ei olnud ning see kõik meenutas veidi kunagi "X-meeste" filmis nähtud mutantlaste kooli. Kõlab ehk liiga karmilt, aga arvan, et tegu oli täieliku klišeega, mida täiskasvanuna oli piinlik lugeda, seda enam, et ma ei leidnud ühtegi hetke, mida tahaksin enda jaoks siinse blogipostituse tarbeks eraldi ära märkida. Sellist asja pole vist väga-väga pikalt juhtunud...

Absoluutselt ei soovita.

K. Kettu "Ämmaemand"

Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.

Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...

Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.

Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?

Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.

M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Ma ei teagi õieti, mis putukas mind seda raamatut laenutades hammustas. Ilmselt oli asi huvitavas pealkirjas ja intrigeerivas sisukokkuvõttes, sest emotsioonlaenutus see oli.

Bernadette on naisterahvas, keda teda ümbritsevad inimesed näevad väga erinevalt: tema 15-aastane tütar Bee jumaldab teda, tema tehnoloogiavaldkonnas geeniuseks peetud abikaasa Elgie ei mõista teda viimasel ajal üldse, teised lapsevanemad peavad peategelast enam kui kummaliseks ning arhitektuuriringkondades räägitakse temast kui elavast geeniusest. Aga ega ilmselt ka Bernadette ise ei tea täpselt, kes ta on ning püüab aastaid kestnud eneseotsimist endas selgusele jõuda. Naabrite maja mudasse uputamise ning Bee ootamatu sooviga sõita pärast põhikooli lõpetamist Antaktikasse käivitub aga sündmuste ahel, mille tulemusena Bernadette ühel päeval oma kodu vannitoas olles lihtsalt kaob. Bee ei jäta jonni ning hakkab selle kadumise jälgi ajama avastades erinevate inimeste silme läbi oma ema üha uuesti ja uuesti, kuniks lõpuks ta saab teada, millistel asjaoludel Bernadette siis lõpuks kadus.

Tuleb tunnistada, et alguses raamatut kätte võttes ei osanud ma midagi arvata - erinevate karakterite kirjavahetust lugedes jäi teosest esiti väga hüplik ja hakitud mulje, kuid kui asjasse veidi süveneda, siis hakkab lugu kenasti ka nii tööle. Õhtud olid viisakalt lihtsamat lugemist täis ja väga detailidesse süvenema ei pidanud. Takkajärgi tunnistades aga leian, et midagi üliolulist või meeldejäävat ma siin kahjuks ei leidnud, sest kõik karakterid olid etteaimatavad ja lugu oli liiga opimistlikus võtmes kirjutatud, et see saakski halvasti lõppeda. Samuti oli lugu veidi ehk lihtsakoeliselt ja absurdselt ülesehitatud nagu Disney film, aga eks ka täiskasvanud taha vahel muinasjutte uskuda. Loo keskne karakter Bernadette tundub ebastabiilne ja emotsionaalne, luues teistele soodsa tausta paista silma omas võtmes - kes piiridesse surutud keskklassiperemana, kes mures lapsevanemana, kes argielus abituksjääva Microsofti geeniusena... Igaüks omamoodi! Aga ma ei ole kindel, kas sellest minu jaoks piisas. Pigem tekitas küsimusi, et milleks ja kelle tarbis, sest tegu pole minu arvates ei täiskasvanute raamatuga ega ka päris noortelooga. Ja me vist kõik teame - kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski.

Seega ebamäärase mõttega pisut segaselt ülesehitatud jutuke, mis kahjuks üllatada ei suutnud. Mina seda nõudlikuma maitsega raamatulugejale soovitada ei julgeks, aga lihtsamat kraami ihkav lugeja saab siit enam kui küll.