N. Klein "No logo"

Ma mäletan ähmaselt seda aega, kui see raamat eesti keeles ilmus. Mäletan, et sellest räägiti ja oli üsna vastakaid arvamusi. Mäletan, et selle tutvustusi olid kõiksugu lehed ja ajakirjad täis ning seda soovitati lugeda. Toona olin ma tubli 8 aastat noorem, hoopis teisel lainel ja kirjanduslikust aspektist polnud see minu jaoks, sest muud peale ilukirjanduse minu jaoks sellel hetkel justkui ei eksisteerinud. Aga üleeelmisel nädalal endises töökohas külas käies oli see just ühe lugeja poolt tagasi toodud ja tundus kuidagi ahvatlev.

Naomi Klein'i raamat, nagu alapealkirigi ütleb, võtab oma raamatus sihikule brändihiiglased ja läbi hekseldatakse nende brändi toomise ja müümise strateegiate varjupooled. Nike, Adidas, Reebok, McDonalds, Starbucks, Wal-Mart, Shell ja kõik need teised tuntumad brändid on ikka korralikult liistule tõmmatud ja igast küljest uuritud-puuritud. Raamat räägib näiteks sellest, kuidas bränd on see hirmkallis linnuke või hüppav kaslane sinu jooksuketsi peal, kuid konkreetne toode seal taga on kolmanda maailma orjatöövabrikutes karmides tingimustes tehtud asi. Samuti kirjeldab raamat näiteks McDonaldsi töötajate absurdset töökeskkonda, Starbucksi agresiivset leienemisstrateegiat, kuidas Wal-Marti kaubanduskett mõjutab plaaditööstust ning firma Nike imbumist Ameerika suurlinnade getodesse arvestamata sealsete elanike madalat elatustaset. Klein kirjeldab brändihiiglasi kasuminäljas monstrumitena, kellele lõppeb toote inimlik aspekt sellel hetkel kui see kundega müügimajast väljub. Ja püha pole miski - koolid, valitsuste seadused, rahva arvamus ega inimelud.

Mis mulje tekkis? Noh, tekkis mõtte, et kõik on maakeeli väljendatuna täitsa persses. See idee raamatu taga oli juba raamatut tutvustusest üsna üheselt mõistetav, kuid arvestades käsitlust ei suutnud see mind üllatada. Mõningad tillukesed ahaa-momendid olid, kuid teose üldist pilti arvestades ei pakkunud see kardinaalset mõttemaailma nihkumist ja selles mõttes võib öelda, et see raamat jättis minu hinge sügavused kriipimata. Miks? Seda püüan ma nüüd natuke lahti harutada.

Mõned huvitavad ja minu jaoks ootamatud ideed Kleinil on. Näiteks ruumi mõiste brändistamisel, kus ta kirjeldab kontserdi Woodstock'94 näitel, et bränd kui selline on juba liikunud nii isiklikule tasemele, et tänapäeva noored ei oskagi enam näha brändi taha ja võibolla leida alternatiive. Ta räägib vaimse ruumi kolonialiseerimisest selles mõttes, et brändi kandmine on osa meie identieedist ning vastuseis sellele tähendab seda, et sa oled out. Mu kogemused koolis töötades on seda arvamust toetanud ning absurdne on, et ma olen kuulnud ka täiskasvanutest, kellel jaoks on tõusiklik brändikultus normaalne igapäeva elu. Mingil määral saab noori välja vabandada mõttega, et noor ja rumal, aga täiskasvanud, kes ajavadki firmamärki igal asjal taga, on minu seisukohast lihtsalt lollid. Samas pole siin midagi uut - on inimesi, kes seda kõike endale lubada saavad ja siis on neid, kes ei taha või ei suuda endale sellist elustiili lubada. Kerkib esile uut tüüp nö "kõrgem klass", kuid demokraatlikke põhimõtteid järgides on see neile ju lubatud, sest raha paneb rattad käima.

See raamat on kirjutatud 10 aastat tagasi (noh, inglise keeli anti ta 2001 välja) ja see räägib massikultuuri ühetaolisusest. Sellest, et Backstreet Boys ja Coca-Cola on popiks olemise printsiip. Asja iroonia on, et nüüd , 2011. aastal, tundub mulle kultuuriline olukord risti vastupidisena - indie liikumine tõstab järjest enam pead ning mida rohkem omapärane ja eriline, seda popim ja edukam sa oled. Kui sa kuulad Termikat, siis oled sa igand, kui aga Dramamama't, siis liigud vooluga kaasas. Ühest küljest on see lahe, sest uued liikumised on ikka põnevad, aga kui kaugele saab sellise eriomase liikumisega minna, ilma et see lõpuks fake ei tunduks? Ja me olemegi liikunud selles suunas, millele ka Klein viitab Tom Peters'i ideed käsitledes, kus juba inimese mina muutub brändiks. Ja siit hakkasin ma juba edasi mõtlema selles suunas, et kui suur sõna see "bränd" siis lõpeks ikkagi on ja miks kuradi pärast peaksin ma iseeendast tahtma toodet teha? Aga tundub, et see on mingi uuema aja trend, mille on üsna paljud omaks võtnud - seega pole ka siin miskit erilist uut.

Samuti oli "No logo" lugemisel minu jaoks see häiriv nüanss, et ma kõrvutasin näiteks McDonaldsi kohta käivat infot pidevalt filmiga "Supersize me". Ja kuidagi ei saanud ma lahti tundest, et mind proovitakse nö "usku vahetama" sundida. Et kõik, millel on brändimärk küljes, on paha - olgu selleks söök, jooks, riietusese, kets, kosmeetika, minu autos olev bensiin või patsikumm. Selline absurdne fanatism suurte hiiglaste kukutamisel on veidi naljakas kõrvalt vaadata ja töötab ainult esimesel korral. Kui leida meie avatud infokanalitest veel kriitikat hiiglaste kohta, siis mingil hetkel ei suuda ma seda enam tõsiselt võtta. Ma võtan need väited endale teadmiseks, kuid minu isiklikus väikeses maailmas on ka muud huvitavat, millele oma tähelepanu pöörata ja ma ei viitsi - ei suuda hakata nö "õigete reeglite" kohaselt maailmas elada. Sorry!

Üks mu hea sõber, kellega ma püüdsin sellest raamatust rääkida, ütles selle kohta õigesti, et ei jõua terve maailma probleemidega korraga tegeleda ja vahel on parem, kui mõningaid asju ei tea. Klein'i lugesin nüüd läbi ja ma ei tunne, et minu maailma oleks muudetud. Palju sellest, millest ta räägib, olen ma juba varem kuulnud, ja kuna bumerangiga riided pole kunagi olnud minu jaoks prioriteet, siis võibolla olin ma vale lugeja antud teosele? Võtan lihtsalt teadmiseks ja liigun eluga edasi. Ja just selle tunde pärast saab see raamat minult hinnangu "mitte minu tassike teed".

H. Wassmo "Sada aastat"

Wassmo teos "Dina raamat" on üks minu lemmikraamatute top 3-s. Ütleme, kusagil esimese-teise koha peal jagades kohta elulooraamatuga "Mina, Phoolan-Devi". Need kaks raamatut lihtsalt on minu jaoks olnud maailma-muutvateks. Ja mul on alati olnud hirm, et sattudes sellise geniaalse asja otsa, ei küündi teised sama autori asjad enam samale tasemele ja ma ei ole julenud neid kätte võtta. Aga "Sada aastat" oli oma tutvustuses äärmiselt intrigeeriv ja oli võimatu keelduda.

"Sada aastat" räägib Herbjorgi oma esivanemate - vaarema Sara Susanne, vanaema Elida ja ema Hjordise - armastuse ja unistuste loo. Sara Susanne läheb pool vägisi mehele kohalikule kaupmehele Johannesele, kelle igapäeva elu segab sügavalt kokutamine. Samuti jääb mulje, et Sara Susanne on väga tugev natuur ja kahjuks oma ajastu keskel liiga intelligentne ning liigsete ambitsioonidega. Ta poseerib kohaliku pastori jaoks altarimaalile ning selle käigus ilmneb tema jaoks armastuse mitmekülgsus (nimetagem seda siinkohal nii). Ja kuigi Johannes püüab täita oma naise unistusi, ei suuda nad siiski mööda vaadata sellest, et Sara Susanne muutub järjest tuimemaks iga uue lapse sündides ning see muserdab kogu peret. Romaani teine lugu keskendub Elida võitlusele oma mehe Fredrik'u tervise nimel. Viimasel on raske südamehaigus ning selle loo keskmes on terve perekonna ohverdused selle nimel, et püüda päästa lootusetult haiget perepead - selle nimel kolitakse Põhja-Norrast pealinna, jättes maha suur talu koos kõige sinna kuuluvaga ning otsitakse lastele kasupered, sest ema-isa ei jõua oma lapsi üleval pidada. Elida elu on täis ohverdusi, kuigi lõppkokkuvõttes ei kanna see vilja. Ning lõpuks noore Hjordise armastuse lugu, mis saab alguse Teise Maailmasõja hakul ning selle arengut annab autor edasi armastajate vaheliste kirjade esitamisega. Selgub aga tõsiasi, et noored armastajad on pärast kokku saamist igapäeva rutiinis mõistnud, et see, kellega kunagi kirju vahetati, on hoopis teine inimene, kui see, kellega lõpuks abielluti. Raamat lõppeb sellega, et jonnakas Hjordis läheb suuskadel üksi koju ning sünnitab pärale jõudes õe ning naabrinaiste abil raamatu autori - Herbjorgi.

Wassmo oskab väga köitvalt olukordi kirjeldada. Ta teeb seda kuidagi väga geniaalselt - põhjamaise kargusega ning ilma keerutamata. See on väga köitev, kuigivõrd arvestades sellega, et tema karakterid on täiesti tavalised inimesed, suudab ta elavalt ning inimlikult kirjeldada neid ekstreemolukordi, mis on inimeste elude kõrghetkedeks või murdepunktideks.

Seda raamatut lugedes sattusin ma ise mõtlema sellele, et kust läheb piir naise ja tema perekondliku vastutuse vahel. Kui suur on abielunaise vastutus oma pere ees ja mida kõike selle nimel ette ei võeta. Ja et abieluõnn on midagi enamat kui hommikukohvi ja värsked saiakesed. See tähendab ka paljuski olukorraga leppimist, eneseohverdust, tingimusteta armastust. Ja samuti ma mõtlesin sellele, et kas see polegi see, mille poole naised maailmas tegelikult alateadlikult püüdlevad, tekitades endale illusiooni, et see on alati ja igas tingimuses kahepoolne. Wassmo raamatus see ongi, kuid mingil määral erinevatel tasanditel - Johannes tunneb oma naise kõrval oma kokutamise pärast alaväärsust, Elida mees ei saa 100% kohal olla oma haiguse pärast ning Hjordise mees Hans on jalgu jäämas keerulistele sõjaaegadele. Nagu ütleb pastor Jensen Sara Susannele altarimaali poseerimise ajal "Minu elu, kuhu kuulub kohustus, on minu tegelikkus." Kas pole see mitte õige?

Ma nautisin hetki sellest raamatust, kuid teised kohad tundusid pikad ja venitatud - kuidagi võltsid. Isver, kui kahju on mul seda öelda, rääkides Wassmost. Samas idee selle teose taustal on kaunis, sest iga naise elu ei hakita tervenisti läbi. samuti see, et need on Wassmo enda esivanemad, kellest ta kirjutab. Suuta kirjutamisprotsessis nii isiklikul tasandil mööda vaadata idealiseerimise võimalusest on keeruline ülesanne, kuid arvestades raamatu sisulist formaati väga õnnestunud. Seega oli häid ja halbu hetki, seetõttu ei anna soovitushinnangut. Igatahes "Dina raamatu" mõju ei ületanud.

E. Vesper "Kohutav Maria" 1. osa

Kandsime tööl raamatuid maha ja see jäi mulle silma. Piilusin seda veidi, sirvisin ja mõtlesin, et prooviks õige.

See raamat räägib Suzanne Valadoni - mitmete Prantsuse kunsti suurkujude modelli, armukese ning sõbra - eluloo. Tema eluloo esimeses osas kirjeldab Vesper üsna ausalt Suzanne suhet oma kaaskondlastega (sh figureerivad tuntud kunstnike kõrval ka ema ja Valadoni poeg), mis on üldsusele veidi arusaamatu ja vastuoluline. Tema arengust modellist kunstnikuks ning liikumist vaesest naisest pankuriprouaks. Kahtlemata üsna kirju ja mitmekülgne lugu, kuid kohati prantsaslikult liiga tundeline ja minu eesti mõistusele veidi liiga närviliselt meeleline esitus.

Valadon on kahtlemata antud romaanis esitatud kui femme fatale, kes funktsioneerib kaoses ja tundetulvades paremini kui tavalises igapäevases rutiinis. Ta tundub selle raamatu põhjal olevat selline karakter, kes on pidevas otsimises, kellel kunagi igav pole ja kes toetub paljuski oma intuitsioonile. Samas tuleb tihti erinevates kohtades välja, et tema intuitsioon on kergelt lombaka iseloomuga - näiteks kui näiliselt idüllilise rutiinikeskel ei taba ta kohe ära oma poja Maurice'i varakul alanud joomarlust. Võiks ju sarkastiliselt küsida, et mis kuradi ema see selline on, kuid Suzanne väärtus tundub olevat mujal. Olla inspiratsioon, innustada ning esitada väljakutseid ühiskonnale ja ennast ümbritsevale.

Mariest, kelle kunstniku nimi on Suzanne, teeb kunstiringkonnas just tema see eriline uhkus olla ise. Ignoreerida fakti, et suurem osa tunnustatud kunstnikest on mehed, kellest kõik ei suuda tingimata mööda vaadata temast kui naisest kunstis. Ja see, et ta ei rahuldunud oma ema reaalsusega olla koduperenaine ja vabrikutööline, muudab tema uhkuse millekski enamaks. See on see, mis muutub tema edasiviivaks jõuks ja jonniks mitte alluda sellele, mis ei tundu olevat tema enda vaba tahe. Hämmastav karakter raamatus, kuid kui palju on selles tõetera? Kui palju erines tegelik Suzanne Vesperi nägemusest temast?

See raamat tundus alguses olevat selline hoogne ning huvitav lugu, kuid mingil hetkel tabasin ma ennast mõttelt, et see raamat absoluutselt ei inspireeri mind. Võibolla oli see liiga ehe kirjeldus 20. sajandi vahetuse kunstiinimese igapäevaelust? Liiga realistlik ja trööstitu, kus seks, eluraskused ja loomevalu on kuidagi liiga selge, liiga valus. See imeb selle imetabasuse kõrvaltvaataja jaoks ära.

Seega ütlen kokkuvõtvalt, et see raamat ei mõjunud mulle nii, nagu ma lootsin, ja on tõenäoline, et teine osa minu käte vahel ei maandu.

P. V. Brett "Maalingutega mees"

Hea sõber, kes sa mulle seda "tellist" mulle soovitasid - ole sa tänatud hea lugemis kogemuse eest ja ole sa neetud, sest see on taas kord järg :D

Raamatus järgitakse antud loo kesksete peategelaste arengut oma missiooni suunas, milleks on inimeste päästmine maa-aluste igaöistest rünnakutest. Üheks tegelaseks on Arlen, kes ei suuda leppida sellega, et inimesed pidevalt ennast peavad loitsumärkidega kaitsma ning et nad kardavad. Ta on piisavalt uudishimulik, et hakata ise asja uurima ning leiab endale omapärase lahenduse deemonitele vastu hakata ning ta saab kohalikus folklooris nimeks Maalingutega Mees. Loo teine peategelane on Leesha - kaunitarist taimetundja, kelle kaunis keha on nii õnnistuseks kui needuseks ning kes on tänu oma õpetajale tutvunud ka inimkonna pool unustatud oskustega, mis osutuvad edasises võitluses oluliseks. Ja lõpuks väike Rojen - ülimalt andekas muusik ja trubaduur, kes on kaotanud oma vanemad maa-aluste rünnakus ning kelle õppipoisi aastad erinevatel põhjustel oma isanda juures äparduvad ning ta avastab, et ta suudab deemoneid oma viiulimänguga ohjata. See on see kuldne kolmik, kes raamatu alguses igaüks ise suunas ja omaette arenevad, kuid lõpuks põimuvad nende elulood kokku ja peetakse maha esimene suurem lahing maa-alustega, mis näitab nii peategelastele kui ka teistele inimestele, et vastuhakk on võimalik.

See raamat mõjus mulle alguses pelutavalt, sest see on tõesti "tellis", kuid kui ma rongis olles suutsin päris paraja jupi sellest läbi lugeda ja tundsin, et on ikka hea lugemine, siis läks sealt edasi juba kiiresti. See on taas fantaasia, kuid see on oma stiililt elulisem, kui need lastele mõeldud raamatud. Nauditav ja mitmekülgne, kuigi kohati siiski üsna läbinähtava sisuarenguga.

Iseenesest oli minu jaoks köitev Arleni areng ja tema arusaam kaitsemüüri ja vangla sarnastest joontest. Igasugune kaitse on mingil määral ka vangla, sest müürid panevad paika nii piirid meie ohutusele, kuid samas ka meie vabadusele. Ja samuti on raamatu kandev mõte minu jaoks ka see, et tihti on need kaitsemüürid meie endi sees olemas. Et me suudame olla täpselt nii edukad, kuivõrd me suudame mõelda "outside of the box" st piirid oma maailmale seame me ise ning samuti on ka ilmselge, et me saame ainult ise nendest üle astuda ja neid lõhkuda. kulunud tõde, kuid fantaasiaraamatust seda välja lugeda on siiski minu jaoks omajagu sürr.

Hea lugemine ja panin ennast juba teise osa järjekorda. Fantaasiafännidele peaks passima.

A. Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie"

See raamat tuli minuni seda teed pidi, et kuna nädalavahetuseks planeeritud Ruitlane sai kahe tunniga rongis läbi, siis olin ma olude sunnil seisams koduse raamaturiiuli ees ja raamatuid valimas. Vana hea Christiega ei saa ma siiski enda puhul mööda panna - see on teada tuntud kvaliteet, millest ei saa mööda vaadata.

Selles konkreetses Mirabilia sarja raamatus on see huvitav konks, et kaante vahele on kätketud Poirot' ja Hastings'i kõige esimene ning kõige viimane koos lahendatud juhtum. Raamatu terviklikkust rõhutab ka fakt, et mõlemad kuriteod toimuvad samas maamajas, kuigi ajavahe on umbes 30 aastat ning tegelased teised. Aga sisuline pool? Noh, mõrvade lahendamine - mida te siis ootasite? Esimesel korral mõrvatakse majaproua ning see on selline üsna traditsiooniline juhtum. "Eesriide" näol on juba veidi ebatraditsioonilisema lahendusega, kuigivõrd minu maitsele liiga dramaatiline.

Oli hea vaheldus ja selline mõnus vanakooli krimka. Sisulise poole pealt ma väga analüüsida ei viitsi, sest mida öeldagi klassiku kohta, kelle teosed üldiselt on üsna nö "ühte auku"? Poirot oma tuntud ekstrentrilisuses, kuigi raamatu teine lugu oli tõesti veidi ebatraditsiooniline. Samuti tuleb tunnistada, et "Kümme väikest neegrit" oli siiski kuidagi rohkem minu maitse, kui võtta arvesse lugude ebatraditsioonilisust. Ja rohkem ma ei ütle.

O. Ruitlane "Naine"

Seda raamatut on igal pool kiidetud, aga mul olid selle raamatu suhtes väikesed eelarvamused. Üks hea sõber, kellel ma eelmisel nädalal külas käisin, andis aga selle mulle pihku ja ütles konkreetselt "Loe!". Ja kuna käsk on vanem kui meie, siis oli imelik keelduda.

Rutilase visioon naisest piirdub ühe suhtega. Lugu ise on lihtne - mees kohtab naist, nad abielluvad, saavad lapse ja siis lähevad lahku. Loo erilisus tuleb aga välja detailides. Naisel on probleeme joomisega ja raha hoidmisega, samuti on tema maailmavaade pehmelt öeldes düsfunktsionaalne ning üsna egoistlik. Loo sisuline pool ei paku üllatusi, aga need detailid - ausalt, ma ei naera tihti kõva hällega raamatut lugedes. Need eelnevalt mainitud väikesed detailid on nii geniaalsed ja elulised, et kohati ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Ma eelistasin viimast. Raamatust meeldejäävaimad kohad olid minu jaoks meeleolusõrmuse lugu, pulma järelhommik, kuidas mees naisega kalal käis ning lõpuks muidugi kadunud auto lugu.

Seda lugu on raske analüüsida, sest minu jaoks oli see oma lihtsuses ja loogilisuses lihtsalt geniaalne. See raamat näitab, et Marss ja Veenus ikkagi on täitsa erinevalt planeetidelt, et mitte öelda galaktikatest. Ja kui ma naisena ennast selle raamatu valguses kõrvalt analüüsin, siis tuleb kohati tuttav ette küll. Vähemalt, kui mul on tuju endaga vastikult aus olla. Ja kui ma mõtlen, et tõesti on maailmas sellised muhedaid mehi, kes näevad naisi selle kandi pealt, siis keerab see minu jaoks ka pisut pilti pea peale. No ma ju ei näe teie pähe, mehed! Seega pean oletama, et antud raamatu puhul on tegu teatava kasutusjuhendiga :D

Huvitav on ka see, et see raamat mängib eriti hästi detailide peal. Üksikuna võttes ei ole võibolla sellel kõigel väärtust, kuid kogu kontekstis on need tohutult olulised ja sõnademäng tuleb mõjule. Näiteks kui Mees mõtleb sellele, et teda on paljud naised elus imenud, ning kõrvutada seda puugiotsimise episoodiga kalal käigust, siis pilt nihukb pisut. Järsku ei puurigig mõte olla seksuaalne, vaid hoopis vaimses mõttes imemine. Jah, see detailidekaleidoskoop ongi selle raamatu juures kõige lahedam.

Kui arvestada, et ma lugesin selle raamatu rongisõidu ajal läbi umbes 2 tunniga ja poole sellest ajast totakalt omaette itsitasin, siis võin öelda, et oli minu tassike teed küll. Kindel lugemissoovitus. Lõpetuseks teile naise jäävuse seadus: Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise.

T. Aleksejev "Palveränd"

Kuna ma resideerun nüüd uues linnas, siis pidin ka uude raamatukokku minema. Raamatukogu mind ei inspireerinud, seega valisin midagi, mida targemate poolt juba palju kiidetud on, et näha, kas läheb minuga täkkesse.

Loo sisu on üsna ühene, kuid keeruliselt seletatav. See raamat räägib esimesest ristisõjast. Aleksejevi raamatu keskseks tegelaseks on ebamäärast päritolu noor mees, kes liitub esimese ristisõja sõdalastega. Tal tekib truu sõpruskond, peaaegu et läbi juhuse saab temast rüütel ning kogeb ka väikest armuafääri kõrgemast soost naisega. Raamat kirjeldab palverännus osalenute igapäevaelu, intriige, soove ning teisalt jällegi viskab keset kogu seda kirjeldust lugeja jällegi suurde lahingu pöörisesse, kus pole muud, kui üks suur segadus (minu jaoks vähemalt).

Huvitav ja oluline on minu jaoks seegi, et see raamat ei alga kindla koha pealt ning ka ei lõppe kindla koha peal - lihtsalt üks lahing saab läbi, kuid seda, mis edasi tuleb, seda ei tea keegi. Kas tegelased saavutavad oma eesmärgi, olgu need siis vaimsed või mis iganes laadi? Kas nad lähevad koju tagasi? Kas nad jõuavad koju tagasi? Kõik need küsimused jäävad õhku ja see on väga intrigeeriv. Minu joaks kõige ehedam karakter kogu raamatus oli sõjasulane Dieter - robustne ja elukogenud sõjamees, kes oli oma talupojamõistusega tihti olukorra päästjaks. Teised karakterid mulle niiväga silma ei jäänud, kuigivõrd neid ikka jagus.

Milliseid mõtteid see raamat minus tekitas? Ma tabasin ennast ühel hetkel mõtlemas sellele, et kuivõrd neid ristisõdu tehti siis õilsal eesmärgil vabastada püha maa ja kuivõrd oli see omakasu. Samuti see, et kuna antud ristiretk oli mitme valitseja koostöö, siis oli ju ilmselge, et erinevat juhid-erinevad sihid. See tuli ka suurepäraselt välja salakuulaja Raimonduse olemusest. Samuti idee nimetada sõda ümber palverännuks, oli üsna intrigeeriv, sest selle kaugem idee on siiski ju allutatud omandile, mitte usulistele vaadetele. Kuigivõrd iga intelligentne inimene teab, et see, mida ma siin patran, on üld tuntud fakt, siis ütlen sellegi poolest, et mingi hetkel seda raamatut lugedes püüdsin ma enda jaoks selle asja ikka selgeks saada.

See raamat mingil hetkel köitis mind ja teisel jällegi jättis täitsa külmaks. Ma ei tea, millest see tulenes, kuid mulle tundus, et raamatu pingeline osakaal polnud kõige ühtlasem. Samuti jäi ta kohati liiga kahvatuks oma karakterite poolest, kuid tunnistan, et ideeline tagapõhi on tugev. Ma ei teagi, kas lugemissoovitus või mitte. Pigem kaldun seisukoha poole, et see on maitse asi. Oleksin isiklikult eelistanud midagi tummisemat ja vürtsikamat.