M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.

S. Lukjanenko, V. Vassiljev "Päevane vahtkond"

See päev, kui ma käisin raamatukogus N. Maileri "Alasti ja surnut" raamatukogust laenutamas, jäi mulle ka seesinane raamat silma. Võõrad autorid, tuttav sari, kuid intrigeeriv kaanepilt. Laenutasin selle ja kuidagi lugesin ka läbi. Ja kusagil poole peal taipasin alles, et tegelikult on see sarja teine raamat. Esimene kandis nime "Öine vahtkond", mis seisis riiulis selle raamatu kõrval. Miks ma küll seda kaasa ei võtnud, ei tea ma kohe öelda.

Loo keskmes on  Moskva Teistsuguste (so võlurite, nõidade, vampiiride, libahuntide ja teiste maagiliste olendite) omavaheline võitlus - on Valged (Öine vahtkond) ja Mustad (Päevane vahtkond). Valged leiavad, et Mustad on ebaeetilised, sest mõtlevad oma tegevusel ainult iseendale ja oma heaolule, samas kui Mustadl leiavad, et Valged liiga allaheitlikud ning ennastohverdavad. Selles raamatus on vaatluse all Päevase Vahtkonna tegevus, mis on kätketud kolme loosse. Esimeses saadetakse nooruke nõid Alisa pärast jõu liigset kasutamist ja selle kadumist lastelaagrisse oma varusid täiendama. Seal armub ta ootamatult poisterühma kasvatajasse Igorisse. Neil tekib romaan, kuid selgub, et noormees on Valge. Kuna nad on oma sunduse tõttu verivaenlased, siis kutsub noormees Alisa duellile ning neiu hukkub. Teine lugu räägib sellest, et Moskvasse saabub salapärane maagiline olend Vitali Rogoza, kes tundub täiesti võitmatu olevat ning puhtjuhuslikult igasugustesse sekeldustesse satub. Seetõttu sekkub Inkvisitsioon, kes tema üle kohut mõistavad. Kohtus selgub aga, et Vitali on Videviku (noh, kirjeldame seda kui sellist maagilist tasandit) poolt sünnitatud Peegel ehk jõu tasakaalustaja, mistõttu on ta lõhikese elueaga vägev abivahend. Kolmas lugu räägib aga eestlasest maag Edgari saatmisest Tšehhi Inkvisitsiooni kohtumõistmisele, kus arutatakse erinevaid Valgete ja Mustade üleastumisi. Samuti selgub, et kogu tegevus on suunatud Mustade ja Valgete pealike poolt eesmärgiga kallutada maailma tasakaal siis vastavalt kasMustade või Valgete maailma suunas, panutades reegleid maksimaalselt oma mänguruumi ulatuses.

See raamat on tohutult keeruline. Esimene lugu ehk Alisa ja Igori armastuse lugu oli kõige sümpaatsem ning läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge. Seal oli sellist naiselikkust ning kerget intriigivärelust tunda. Ülejäänud kaks lugu olid justkui mingi rutiinne tegevus ja vormitäide, mis väga meelde ei jäänud ning emotsioone ei tekitanud. Seal hakkas see "tõeline vene hing" ka välja paistma. Ma ei tea, kui ma loen mõne Vene päritolu kirjaniku teost, siis kumab sealt läbi selline eriomane traagika ning keerukus, mis pikas perspektiivis mulle ajudele käib ja lugemiskogemuse rikub. Ma ei oska seletada, mis see on, kuid selletõttu ma väldingi Vene kirjandust. Sest seal on nii palju tarbetut keerulisust, ülemäärast ekstravagantsi ning põhjendamatut teemaarengut.

Fantaasiateose seisukohast oli see samuti keskpärane kogemus. Ma sain aru sellest ideest - luua eie reaalsuse kõrvale sümpaatne ning omapärane pseudomaailm, kus kehtivad reeglid, mida head-halvad püüavad oma poole vastavalt oma reeglitele kallutada. A la "Vampiiritapja Puffy" või "Videvik" või .. noh, neid ikka jagub. Ma tahan öelda, et siin ei ole enam üllatusmomenti ega ahaa-efekti. Lisades siia minu suhe Vene kirjandusega ja  saate kokku kompoti, kus on minu seisukohast raske midagi väga head leida. Tean, minu kiiks.

Lugeda soovitaksin? Noh, see konkreetne sari on kindlasti maitse asi. Ja minu maitsele selline asi ei passi.

C. R. Zafon "Tuule vari"

Kuna suurem osa minu sõpradest on samuti veidi raamatufriigid, siis saab vahel ka "märkmeid" võrreldud ning üks mu sõbranna soovitas mulle seda raamatut. Tema nimekirjas oli veel teisigi asju, kuid see jäi silma. Mina ise poleks seda kunagi lihtsalt niisama raamatukogu riiulist võtnud, kuna see lihtsalt ei tundunud sisututvustuse põhjal väga minu nišš. Kuid läbi ma temast närisin ja kogemus käes.

Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.

See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...

Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.

Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:

"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."

 Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.

Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.

A. Pehhov "Džanga varjudega"

Kuna "Varjus hiilija" oli tõesti väga hästi kirjutatud fantaasiaraamat, siis olen taaskord oma paljukirutud sarjade lõksu langenud. Kuri teid võtku, järjekirjutajad!

Meistervaras Garret liigub koos oma kaaslastega edasi kaugemale kuningriigi piirialadele, et jõuda Hrad Speini. Nende rännak muutub järjest ohtlikumaks, kuna selgub, et reetureid on tõepoolest kõikjal. Ka nende endi hulgas. Samuti kogeb Garret järjest enam, et võibolla see jabur paharettide ettekuulutus Varjus Hiilijast, kes maailma päästab, ei olegi lihtsalt mingi muinaslugu. Garreti reisiseltskond kahaneb olude sunnil loo arenedes ja ilmnevad ka ootamatud seigad mõne Metsikute Südamete liikme kohta. Selline lühike, kuid ei midagi ütlev kokkuvõte teile :)

Pehhov valdab sulge, seda ma tunnistan. Ta oskab väga oskuslikult olukordi kirjeldada ning suudab ka naljakad momendid tõesti naljakalt esitada. Teisalt peab tunnistama, et veidi hakkab mulle see sari ajudele - karakterid muutuvad viimistletumaks ning mul on neist tekkinud ettekujutus - ei ole enam üllatusmomenti ning nüüd tuleb veel kindlasti ilmatumalt pikka aega järge oodata. Ma tean, et see on kannatamatu lugeja tunnus, kuid teisalt jällegi maitse asi ju. Selle loo arenedes ei muutunud karakterid ja situatsioonid ei tekitanud vau-efekti. Muidugi, paharet Kli-Kli on endiselt mu lemmik, sest ta on teose kõige mitmekihilisem karakter - pealt selline tobe ärritav tüütus, kuid tema jutus ja tegudes on tihtilugu suurem läbimõeldus ja tarkus, kui mõnel nö "tõsisemal " tegelaskujul. Tema tundub lihtsalt veenev ja intrigeeriv. Jah, ka selles raamatus oli hetki, kus ma lihtsalt südamest naersin (näiteks sõjardite tantsuharjutamise tund ja põgenemine vankriga), kuid see osa pigem rõhus mitte karakterite uudsusele, vaid pigem loo mõnevõrra kunstlikule arendusele. Sestap meelelahutus, ei midagi enamat.

Seega sarja esimest raamatut lugenud inimesel soovitan piiluda ka järge, kuid teistele ilmselget ei ütle siinne kirjutis kuigi palju. Samas tuleb tunnistada, et esimene osa oli etem...

N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.

A. Noel "Igavesti"

Selle raamatu tõi mulle minu ülemus, sest see on väga ühe teise tänapäeva "kultusraamatu" moodi. Et saaks veidi naerda ja nö "märkmeid võrrelda". Võiks öelda, et sisu oli lausa äravahetamiseni sarnane.

Ever Bloom, teismeline äsja autoõnnetuses vanemad ja noorema õe kaotanud neiu, on kolinud uude kohta, kus teda kasvatab töönarkomaanist tädi. Aga autoõnnetuse tulemusena, millest Ever eluga pääses, hakkab neiu kuulma inimeste mõtteid ning näeb oma väikest surnud õde Rileyt. Kuidagi suudab Ever oma eluga hakkama saada, kuni tema kooli tuleb õppima imeilus, müstiline noormees Damon Auguste, kelle mõtteid Ever ei kuule ja keda puudutades kaovad ka kõigi teiste hääled. Loo arendes ilmneb, et noorhärra on surematu, kes on juba sajandeid Everit (või tema reinkarnatsiooni) püüdnud endale saada, kuid kelle kuri "sõbranna" (vabandan, nimi hetkel ei meenu) on neiu alati õigel ajal ära tapnud. Kuid seekord onsõbranna hiljaks jäänud, sest põhjus, miks Ever andeid omab, on seetõttu, et ka tema on surematu. Noh, mängu on veel segatud gay sõber Miles ja kohalik gooti printsess Heaven ja nõid Ava. Ja peaksin siinjuures vist lisama, et loo autor väidab, et nägi seda kõike unes.

Kellel pea kellakesi lööma hakkab ja te saate aru, millisele "kultusteosele" ma vihjan. Samas oli see ikka kordades kehvemini kirjutatud - tiiniprobleeme, suuri tundeid, meeleheidet, surma, seksi, vägivalda, müstikat jne on, kuid sellega on veidi liiga üle võlli mindud. Kõigele on jutskui vastus olemas, see kõik on nagu imeline, aga need põhjused on otsitud. Ei teki terviklikkuse tunnet. Pigem meenutab veidi haltuurat. Isegi naerda ei saanud.

Seega - lugemiselamust ei saanud, kuigi noortele neidudele võib peale küll minna.

W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.