P. Underhill "Miks me ostame: ostuteadus"

 Kui ma töötaksin kusagil rahvaraamatukogus, siis tõenäoliselt oleks see riiulite nn "patsutamine" (riiulite korda seadmine ja ilusti laudiga sirgeks panemine) minu jaoks lõppenud virna ilukirjandusega, mida lihtsalt peab lugema. Kuid vahel on hea töötada spetsiaalset kirjandust komplekteerivas asutuses - ahvatlusi on vähem. See raamat aga jõudis minuni just patsutamise ajal. Jäin lihtsalt pealkirja korraks vaatama, võtsin korraks kätte, et lähemalt uurida, ja juba ma ta endale kapinurgale sokutasingi.

Underhill on aastakümneid tegelenud sellega, et uurib USAs paiknevaid ostukeskkondi ja seal liikuvaid inimesi - kuidas inimesed loevad erinevaid silte, vaatavad kaupu, liiguvad ruumis ringi, suhtlevad klienditeenindajatega, kuidas keskkond/väljapanekud/lendlehed on kujundatud. Ta uurib seda, mis paneb inimesi ostma ja kuidas oleks optimaalseim seda võimendada. Näiteks kas te olete tähele pannud, et kui te lähete suures kaubanduskeskuses mõnda poodi, siis reeglina suunduvad inimesed pigem paremale. Isegi poes kehtib parema käe reegel :) Või et 85% meestest, kes toodet poes olles mingil määral kasutavad (selga proovivad või tehnikavidinat näperdavad), ostavad selle ka ära, kuid naistest teeb ostu samadel tingimustel vaid 25%. Seega on ostukeskkonnas inimeste ja nende käitumise jälgimine tõepoolest ehk mõnevõrra veider,  kui teie kõrval seisev tüüp teid pingsalt silmitsedes pidevalt midagi oma märkmikusse kribab, kuid teisalt väga põnev.

Pärast raamatu lugemist hakkasin samuti rohkem jälgima enda käitumist poes ja poe sisustust üldisemalt. Näiteks ühes poes pidin ennast oimetuks otsima, et leida lihtlabast suhkrut - maitseainete juures seda ei olnud, kuivainete juures ka mitte... Lõpuks selgus konkreetse poe loogika, mille kohaselt suhkur ja kohvi-tee käivad käsikäes. Beats me! Samuti nägin ma, et Eesti kaubandusketis ei jäta poodi sisenedes kliendile nn "maanudmisruumi" ehk siis sa astud ruumi sisse ja tihtilugu jooksed kohe esimese tooteriiuli otsa. Underhilli seisukohast (ja mina ühinen temaga) on see küll big no-no, sest kliendil peab olema võimalus keskkonnaga harjuda. Tööl on meil õnneks ruumi sisse astudes piisavalt võimalust veidi oma olukorraga kohaneda, sest ruum lihtsalt on piisavalt suur, et me ei saa riiuleid kohe ukse ette ritta seada. Poes aga mõjub see esimese riiuli nägemine veidi ahistavalt, kas pole mitte? Sa näed poodi astudes kohe asjadest tulvil riiuleid ja mõtled , et ma pean ennast võitlusvalmis seadma ja lahkuma poest ainult soovitud asjadega (vähemalt mina pean seda tegema, teistest ma ei tea).

Muidugi on selline tarbekeskkonnas liikumine mingil määral paratamatus ning teisalt ma ei naudi üldse uue kraami poes liikumist - olen avastanud endas juba aastaid tagasi väikese pisiku, mis eelistab hinna- ja kvaliteedisuhteid silmas pidades second hand poode ning taaskasutuskeskusi. Kuid aegajalt organiseeritud ostmisele-tarbimisele orienteeritud keskkonnas liikumine on paratamatu ning siis paneb see kõik mind küll mõtlema. Me tarbime üsna arutul hulgal hiina originaale, teeme oma ostuotsuseid lähtudes tänaval nähtud IN-suundadest ning leiame uusi ja uusi põhjuseid veenmaks ennast, et see järjekordne jakk on mulle väga vajalik, mis sellest, et kodus kapis on juba 2 üsna sarnast. Seega oli see raamat minu jaoks veidi kahetise alatooniga ja kaalusin siiralt vahepeal mõtet minna näiteks Rimisse ja ajada nende väljamõeldud ja organiseeritud tootepaigutus sassi. Just for the fun of it!

Üldjoontes põnev lugemine. Kahjuks küll mitte nii meeldejääv, kuid mingid osad jäävad kindlasti päevadeks kummitama. Sest nagu Underhilli moto on oma kliente koolitades: "Ilmselge ei ole alati silmnähtav."

M. Atwood "Maitsev naine"

Atwoodi raamatud pole mind siiani alt vedanud. Seega tahtsin vahelduseks lugeda midagi tõsiselt head ja intensiivset, mistõttu Atwood ainukesena mulle kohe meelde tuli, sest tema võime luua omapäraseid ja meeldejäävaid karaktereid on tõesti köitev. Seega jalutasin pärast tööd raamatukokku ja seisin nõutu näoga veidi tema teoste juures, sest neid lihtsalt on liiga palju. Raamatukogus väljusin aga selle raamatuga.

Marian on noor intelligentne naine, kes elab stabiilset ja üsna korraldatud elu - ta elab eeslinnas koos pöörase korterikaaslasega, töötab küsitlusi läbiviivas firmas ning valmistub abielluma oma poiss-sõbra Peteriga. Kõik on korras ja tasakaalus kulgedes justkui omasoodu oma loogilises rajas. Kuid Marian tunneb mingit rahutust. Kui ta ühe õlude maitset käsitleva küsitluse läbiviimise käigus kohtub tudengit Duncanit, kes pakub talle võimaluse oma nii igavast ja tuimast argielust välja rabeleda oma ebahariliku mõtteviisi ja olekuga, siis haarab noor naine sellest alateadlikult kinni.  Püüdes uue ja huvitava tutvuse ning stabiilse ja mugava vana elu vahel balansseerida tabab Mariani äkki arusaamine, et ta ei suuda süüa liha. Pärast mõnda aega ning asjaolude arenemist ei suuda ta süüa ka enam muna, kala, piima, riisi ega aedvilju, kuid ootamatut olukorra lahendust ning enese sisetunde kuulamist küpsetab ta üle pika aja šokolaadikoogi ja sööb seda nii isukalt, nagu ta pole tükk aega midagi söönud.

Olen aru saanud, et see on Atwoodi esimene avalikuse poolt tähelepanu saanud teos, mis ilmus kusagil sügavatel kuuekümnendatel. Sellest ka see täiesti teine fiiling ja teemakäsitlus, mida ma kohe üldse ei saa Atwoodile omaseks pidada - pigem on see ettevaatlik pinnasondeerimine koos liiga pehmete seostega. Ma tundsin puudust sellest tugevast intriigist, mis oleks teost sidunud nii karakterite kui sündmuste seisukohast, kuid ma ei oska täpselt seda puudujäävat komponenti nimetada. Minu arvates oli kõige kummalisem tegelaskuju mitte Duncan (nagu tõenäoliselt autor on tahtnud esitada), vaid hoopis Peter - see enesekindel ja väikekodanlik advokaat, kes harrastab fotograafiat, planeeritud ootamatusi ning stabiilsust. See naljakas ja liiga tavaline mees, kes tekitab minus automaatselt uudishimu, et mis tema kiiks ja veidrus siis lõpuks on. Ta on liiga... tavaline :) Kui milline asjaolu või olukord oli kõige huvitavam ja meeldejäävam? Teate, mulle ei tule hetkel ühtegi sellist olukorda ette... Ja see peakski tegelikult kenasti selle raamatu minu jaoks kokku võtma. See ei jää meelde!

Seega täiesti ebatüüpiline Atwood, kuid kahjuks mitte minu tassike teed.

S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.

A. Marwood "The wicked girls"

Üks minu selle eluaasta eesmärke oli läbi lugeda üks inglise keelne raamat. Läksin siis sekkarisse ja soetasin endale mõned raamatud (tüki hind 50 senti!) Seesinane raamat tundus heaks alguseks olevat, sest ei
sisaldanud keerulist fantastikakeelt ning sisu paistis ka piisavalt köitev, et pinget tekitada. Kuid tegu on siiski võõrkeelega - sestap piditegi minu uut postitust nii kaua ootama. Süüdi pole üldse kevad. Äkää! :)

Loost endast veidi. Kunagi elasid väikeses linnakeses kaks tüdrukut Annabel ja Jade, kes ei tundnud teinetest üldse, kuid ühel päeval satuvad nad kokku juhuslikult kokku ja tapavad pisikese Chloe. Neist saavad riigi vihatumaid lapsed, kelle üle mõistetakse kohtu ning nad visatakse vangi. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat ning mõlemal väikesel tüdrukul on uus elu ja uus identiteet - Amber elab Withmouth'i nimelises väikelinnas ja on kohalikus lõbustuspargis koristaja, Kirsty aga ajakirjanik, kes, püüdes ülal pidada oma töötut meest ja kahte last, võtab vastu töö kajastada väikelinnas toimuvaid sarimõrvu. Nende minevik on nende saladus, millest ei tea mitte keegi. Ja siis need kaks naist kohtuvad... Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma habrast uut identiteeti, kuid samas on kogu aeg nende ümber see linnas liikuva sarimõrvari ähvardav vari, mis viib mõlema naise igapäevaelu katkemiseni pingelisse pöörisesse, kuniks lõpuks tuleb see lahendus, mis tegelikult on nii vastikult inimlik, et see ajab lausa südame pahaks.

See raamat on tõesti hästi kirjutatud põnevik. Karakterid olid väga mitmekihilised juba ainuüksi temaatikat silmas pidades. Raamatut lugedes tiksub kogu aeg kuklas see "aga mida teeksin mina selles olukorras?" Ma mõtlen kogu see vaimne pinge ja kaotatud identiteet muudab ükskõik millise inimese vaimselt nii ehk naa varemeks, siis seda enam tunnen ma imetlust peategelaste karakterite vastu, sest see on võimas kooslus. Samuti on väiksemad tegelaskujud väga huvitavalt välja mängitud - Kirsty eeslinlik ja liiga normaalne abikaasa Jim, Amberi ilusa välimuse ning mäda sisuga elukaaslane Vic, ilmselgelt psühhopaadi tunnustega rumal ja kole mees Martin, kes lõppkokkuvõttes on siiski oma olemuselt lihtsalt jõuetult õel, Amberi töökaaslased üliusklik Blessed ja rumalavõitu ambitsioonikas Jackie jne. Ma pean silmas siin seda, et teoses on kokku mängima pandud väga hea karakteritekooslus, mille sünergia lihtsalt lööb pahviks.

Samuti on siin huvitavalt välja toodud meedia mõju meie igapäevaelule. Kuidas lehed ja üldse meedia suures plaanis müüb ennast kõigega, mis vähegi neile näppu juhtub, arvestamata tagajärgi. Nagu ütleb üks Kirsty kolleeg: "Price of everything, value of nothing." See muudab aga Kirsty rolli ajakirjanikuna antud situatsioonis nii kahepalgeliseks, sest see on niivõrd küüniline, et ei oskagi enam midagi öelda ega teha. Huvitav on ka jälgida, kuidas moraalitunnetus muutub vastavalt emotsioonidele ja oludele, olgu selleks siis väikelinna massipsühhoos pärast Amberi mineviku ilmsiks tulekut või Chloe vanema õe Deborah'i motiivid tema tegudele.

Ja et ma teile siin nüüd kõiki nüansse letti ei laoks, siis ühe asja tahan ma siiski veel välja tuua. Raamatus tuleb ilmsiks see, et need kaks väikest tüdrukut ei teinud aastaid tagasi Chloe surmaga seoses küll õigeid otsuseid, kuid kõik need asjaolud, mis lõpuks selleni viisid, on tegelikult lihtsalt kokkusattumumused ning valed valikud. Lõpuks muidugi ilmnevad ka Chloe surma detailid, kuid kuivõrd tegu on mõrvaga, jääb juba lugeja enda otsustada. Mina isiklikult arvan, et need kaks last jäid lihtsalt väga valusasti süsteemi hammasrataste vahele ning, tingituna nende perekondlikust taustast, ei olnud kusagil kedagi, kes oleks tahtnud seda asja süvitsi vaadata. Sest nagu Amber tõdeb "Adulthood is just more layers on top".

Seega hea ja huvitav lugemisvalik ja mulle väga meeldis ning hea raamatu indikaatoriks minu puhul on see, et ma lõpetasin selle lugemise juba mõned päevad tagasi, kuid detailid on siiani vastikult värsked.

PS! Siit saate lugeda ka teiste inimeste arvamust :)

J. Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Seda raamatut luges mu sõbranna juba tükk-tükk aega tagasi. Luges ja naeris. Soovitas soojalt. Ja nägin seda siis kohalikus raamatukogus riiulil seismas. Seega - mõeldud, tehtud!

Allan Karlsson, kelle sajandat sünnipäeva hakatakse vanadekodus suurejooneliselt tähistama, ei ole aga oma uuest eluaastast sugugi nii vaimustunud. Seetõttu ronib ta aknast välja, jalutab kohaliku väikelinna bussijaama ning istub esimese väljasõitva bussi peale, haarates kaasa ka kohvri, mida tal hetkeks paluti valvata. See sündmus paneb aga hoopis isevärki loo käima. Sest esiteks on kohvri õigeks omanikuks kogemata kombel kuritegeliku jõugu juht ning selle kohvri peab ju ilmtingimata kätte saama! Politseikomissar, kellele Allan Karlssoni ülesleidmine on uueks erialaseks väljakutseks, satub aga pidevalt ootamatute takistuste otsa. Lisage siia juurde veel üks igavene üliõpilane, kes on "peaaegu" lõpetanud kõik võimalikud erialad, sügaval metsas elav punapea Kaunitar, kelle koduloomadeks on hundikoer Buster ja elevant Sonja, ning Allani sõbralik väikesulist seikluskaaslane Julius, kelle õrn 70-aastane eluiga ei takista tal siiski väga tarmukalt erinevatele situatsioonidele läheneda. Samuti saab ka ülevaate Allani imelisest karjäärist lõhkeainespetsialistina, kes muuhulgas aitab kaasa tuumapommi leiutamisele, päästab ära Mao noore naise ning suudab põgeneda Gulagist koos Alber Einsteini vinguva ja melanhoolse poolvenna Herbertiga.

See raamat on sellises mõnusas, kergelt naivistliku alatooniga kirjutatud väga fantaasiarikas romaanike. Kui te olete kunagi lugenud Forrest Gumpi lugusid (jah, need on ilmunud ka eesti keeles ning ma tõepoolest soovitan esimest osa), siis võib leida mõningaid sarnaseid jooni. Näiteks on peategelane liialdatult optimistlik erinevate kriitiliste olukordade puhul ning pigem jälgib suurt poliitilist mängu kõrvalt. Tegelikult on Allan lausa apoliitiline karakter. Mine siis võta kinni, kas see on ülima intelligentsuse või lauslolluse ilming. Kuid tuleb tunnistada, et kuigi karakterid olid väga pinnapealsed, siis tegelikult selle teose puhul see ei häirinudki. Pigem ütleks, et see oli boonus. Kuigivõrd, tuleb tunnistada, et teos sisaldas palju huvitavaid, geniaalseid nüansse, siis lõpuks hakkas see vaikselt juba ära väsitama. Võibolla on siis huumorikirjandus minu jaoks ainult teatud mahus vastuvõetav.

Aga huvitavaid ja nutikalt naljakaid hetki oli selles kirjutises tohutult palju. Üks naljakamaid hetki oli minu jaoks näiteks see, kui ekslikult saavad kuritegeliku jõugu nahkjakid endale kirjaoskamatuse tõttu seljale tikandi The Violins (Viiulid) ning kohalik kammerorkester kutsub nad endaga ühisele kontserdile üles astuma. See oli tõsiselt nutikas kniff, mis mu mõnusasti itsitama pani. Samuti oli naljakas Allani ja Sonja omavahelise sõpruse põhjused, sest kumbki oli omamoodi põgenik, ning kahe poliitilise rivaali omavaheline sõnelemine, kus taandutakse loomanimedele ning lõppkokkuvõtteks kirjeldatakse olukorda järgmiselt: "Tola ja parasiit, kes sõdib tossikese, pooletoobise ja saamatuga, kes kõigele lisaks on sama tark kui lehm".

Seega huvitav ja mitmekülgne kogemus, kuid teist korda ma enam seda lugeda ei viitsiks.

A. Pehhov "Varjude tuisk"

Kui ma kuulsin, et see raamat on ilmunud, siis olin ma väga-väga rõõmus, sest Varjude sarja lõpp oli käeulatuses (sarja eelmiste raamatute arvustusi näete siit ja siit). Palju ei jäänud puudu ühest ilusast rõõmu-saltost, aga mul hakkas oma kaelast kahju. Seega rahuldusin lihtsalt rõõmsa viiksatusega ning kahe õhtuse lugemisralliga.

Garret peab oma kaasteeliste abil jõudma igivanasse matmispaika Hrad Spein'i, et tuua selle kaheksandalt tasandilt välja Vikerkaaresarv, mis päästaks kuningriigi. Tegelikult pole see isegi tema võitlus, vaid kuninga tellimus, kuid elukutselise vargana ei saa ta tellimusest loobuda. Hrad Spein ei ole meelakkumine, kuna see on maagiliste lõksude ja iidse kurjuse kodu, kuid pole parata. Samuti räägitakse talle siit ja sealt seda, et ta on uus Varjudes Tantsija - maailma looja uuestisünd, kes peab maailmade vahelise Mängu puhul vaekaussi kallutama, kuid kummale poole? Siinjuures ei ole tingimata alati abiks ka nägemuslikud õudusunenäod, mis Garretile endalegi ootamatult liiga tihti reaalseks osutuvad. Lendab ka verd, tatti, maagiat ning erinevate olendite kehaosi (alates ogredest ja lõpetades maa-aluste zombie'dega), kusjuures on kesksel kohal igasugused inimlikud emotsioonid: au, reetlikkus, armastus, perekond jne. Ja selle triloogia lõpp on igati väärikas ning tõepärane, mistõttu lugemiselamus oli päris mõnus.

Selle raamatu puhul köitis mind kõige rohkem Surma kujutamine - valgesse linasesse kleiti riietatud naisterahvas, kellel on pikad heledad juuksed ning käes nartsissikimp. See oli väga ilus sümbol, eriti arvestades seda, kuidas Pehhov on Surma olemust kirjeldanud: "Surm oskab oodata". See ju põhimõtteliselt ütleb kõik ära! Oma malbel viisakal viisil ta lihtsalt tuleb ja asetab nartsissid sinu ette ning sa tead, et on aeg. Ei ole vaja vikateid, kottis musta hõlsti ega rääsunud lihaga sõrmekonte, vaid läheneti sellele teemale põhimõttega "kill'em with kindness"...

Nagu ka kõigi teiste triloogiate-sarjade puhul, kehtis ka siin kuldne reegel, et lõpus vist väsib autor ära - intriigid lähevad järjest mastaapsemaks, palju toredaid tegelasi saab järjest surma, peategelane ostutb ootamatult just selleks ainuõigeks isikuks, kes suudab maailma päästa jne. Seega ei olnud mul raamatut lugedes ahaa-momenti ega pöörast vaimustusevärinat. Pigem nautisin ma Pehhovi võimet luua osavalt selline huvitav maailm koos intrigeerivate karakteritega, mis su lihtsalt endasse neelab.

Seega triloogia lõpp ja minu jaoks "must read" asi. Fantaasiafännidele hüva nosimine, kuid teistele pigem tüütu kohustus. Ja nüüd ma tunnen, et minu fantaasialimiit sai mõneks ajaks piisavat stimulatsiooni...

P. Hoffmann "Jumala vasak käsi"

See raamat seisis raamatukogus uudiskirjanduse riiulis ja lausa kutsus mind. Ma olen mitmetel kordadel rääkinud, et vahel see kõhutunne hakkab kenasti tööle ning kui tunne õigustab tekitatud ootusi, siis tahaks kohe selline mõnusa ja kiirema võidutantsu teha. Teine hea põhjus seda laenutada oli see, et tagumisel kaanel olev lühike sisututvustus justkui lubas, et seekord saame sellest va sarjavärgindusest mööda, kuid hiljem sõbrannaga sellel teemal rääkides selgus, et päris nii lihtsalt ma ei pääse.

Lunastajate Varjupaigast ehk maniakaalsest ja pühendunud usukeskusest põgenevad kolm seal elavat/kinnipeetavat poisikest pärast seda, kui nad on kogemata avastanud midagi kohutavat ja samas kummastavat. Thomas Cale ja tema kaks sõpra (Kleist ja Hajevil Henri) põgenevad üle kõnnumaa, püüdes oma jälitajate eest pakku pugeda, kuid satuvad hoopis suurlinna Memphise sõdalaste kätte vangi. Nad viiakse Memphisesse ning satuvad seal kohemaid erinevate inimeste huviorbiiti, kes püüavad poisse ning nende võimeid vastavalt oma strateegiale ja plaanidele ära kasutada. Samas pole ka Lunastajad matnud maha lootusi Thomas Cale´i taas oma ridadesse suruda, sest nemad teavad poisi kohta midagi, mida keegi teine ei tea... Cale aga on selles loos see must hobune, kelle nimel mäng käib - ühest küljest kiitsakas ja kehvasti toidetud naiivne pubekas, kelle hormoonid panevad ta tegema kohati ääretult rumalaid tegusid ja kes ei tea, mida tähendab sõna "vägistaja", kuid teisalt tapja, kelle oskus keerulist sõjastrateegiat valmis punuda ning oma vaenlasi täiesti uskumatul tasemel läbi näha muudavad ta väga ohtlikuks vastaseks. Ja Cale ise püüab päästa seda, mida on hakanud oma elus tähtsaks pidama, kuid lõpuks tekib küsimus, kas tema tapjaoskused ei jää siiski alla tema võimele näha läbi intriige, mida tema ümber punutakse?

See raamat ei anna ennast üldse kergesti kätte. Ma pean silmas seda, et lugejale ei anta ühtegi infokildu niisama kätte ning ei laotata kogu taustainfot linikuna laiali. Kuni raamatu keskpaigani jääb tegelikult üldse arusaamatuks, mille ümber see trall üldse käib ja mis hea pärast seda va Cale'i nii taga aetakse. Ja siis hakkavad tagamaad vaikselt lahti kooruma ning see muudab kogu loo vägagi intrigeerivaks ja põnevaks, mistõttu sattusin täiesti tuhinasse ning veetsin ühe laupäevaõhtu lehekügi neelates (piltlikult siis, jah?) Raamatus olevad karakterid olid hästi välja voolitud ja mitmekülgsed, mistap suutsin lugejana mingi piirini nende eesmärkidest ja põhjustest aru saada, kuid teisalt tahaks vahel öelda "Issand, sa näed, aga ei mürista?!" Siia hulka näpuotsake elutervet sarkasmi  (IdrisPruke tegelaskuju on siinjuures ületamatu), lollakat vedamist (isand Vipondi pääsemine) ning veidi veidraid elukaid (eriti Kiisu Jänese olemasolu) ning lugu lähebki kohe käima.

Omamoodi pettumust valmistas aga see, et tegu on siiski mingi järjekordse saagaga, kuigivõrd ma tahtsin ainult ühte väikest ja kiiret fantaasia-maigulist kõrvalepõiget, milles raamatu tagumine kaas mind sinisilmset ka veenis. Nüüd pean jälle istuma ja ootama järgmist osa. God demet you, Hoffmann. :) Need järjed tulevad ju nii aeglaselt... Ja netist just vaatasin - selle triloogia viimane osa ilmus alles sellel aastal, nii et tehke oma arvutused nüüd ise, kaua ma kügelen ja lakke vahin!

Aga muidu väga huvitav ja omanäoline fantaasiaromaan ning selle suuna austajaile kindel soovitus.