A. Sam "Kassapidaja katsimused"

Vahel, kui ma olen midagi enda jaoks suurt elamust pakkunud raamatuga ühele poole saanud, tekib mul tahtmine väikese "sutsaka" järele - midagi, mis oleks lühike, tõmbaks meeleolu jälle maha ning ma ei peaks väga mõtlema. Tekib lihtne ülemõtlemisevaba vajadus oma õhtu sisustada, mistõttu satuvad mu pihku erinevad naistekad või mingid muud jaburama sisuga teosed. See raamat ongi selle eesmrägiga valitud ning täidab eelnevalt esitatud intellektuaalsetest vajadustest seda teist.

Anna Sam esitab selles lühikeses raamatus oma kogemused kassapidajana erinevates Prantsuse poekettides. Kõne alla tuleb kõik: erinevad kliendid, kolleegid, sooduskampaaniate korraldamisest, dokumentide küsimisest, kassapidaja puhkepausidest jne. Põhimõtteliselt on raamatukeses humoorikas ülevaade kassapidaja ameti teravamad külgedest kogu selle hiilguses.

Nagu juba öeldud, oli see raamat minu jaoks "sutsakas", mistõttu on mul lausa võimatu mingisugust elavamat ülevaadet siin koostada. Lühidalt öeldes olen ise mõelnud, et kassapidaja elu on ikka midagi hullumeelset, sest aegajalt klientidega tegeledes vist ei teagi, kas nutta või naerda, kuna lindi juurest käbi ju läbi terve ühiskonna kaleidoskoop kogu oma absurduses. Kui üks saab naljast aru, siis teine läheb lausa kahe sendi tõttu täielikku pöördesse ja röögib nii, et kõik ümberkaudsed on tattipritsmetega kaetud. Ma ise püüan alati viisakalt käituda kassas, sest ma leian, et kui palk on ausalt välja teenitud, siis ei tohiks kellelgi kobisemist olla või seda tööd räpaseks või alaväärseks pidada. Seda enam, et klienditeenindajana saan ma nendest ehk isegi aru. Raamatut lugedes tuleb aga silmas pidada, et Eesti ostukultuur on mõnevõrra erinev Prantsuse omast (näiteks ei näe meil reeglina poes ostetavat kaupa juba söövaid inimesi). Teisalt jällegi on see ehk minu naiivne arusaam asjadest või ma olen lihtsalt valel ajal poodi sattunud... Samuti on Eesti kassapidajad üldjoontes täielikud stoneface'd, kellelt emotsiooni või isegi vabandavat naeratust kehva olukorra puhul on väga harva näha.  Piip, tuut ja järgmine klient... Päris nüri värk...

Anyhow, ühe õhtu lugemine, kiire ja kerges (enese)irooniakastmes, kuid kahjuks mitte meeldejääv.

A. Perez-Reverte "Lõuna kuninganna"

Nagu ma olen vast juba öelnud, valin ma tihti endale lugemisvara kõhutunde järgi ja reeglina see mind alt ei ole vedanud. Selle raamatuga oligi selline lugu - tegelikult läksin ma raamatukokku asju tagasi viima, kuid selle raamatu musta-oranži kirju kaas jäi kuidagi silma ja ma teadsin, et ma pean selle läbi lugema.

Teresa Mendoza on Mehhiko narkokartelli lenduri pruut, kes ühel päeval saab telefonikõne, et tema kallim on surnud. Naine teab, et tema on järgmine, ja ta põgeneb Hispaaniasse. Töötades väikeses Lõuna-Hispaania kõrtsis kassapidajana kohtub ta aga meremehega, kes üle Gibraltari väina kohalikule narkoturule kaupa veab. Teresa satub nüüd ise otse tegevusse ja hakkab oma uue armastusega koos narkoveoga tegelema, kuniks piirivalve nad ühe mereõnnetuse tõttu tabab. Naine satub vangi ja samasse kongi naisega, kes näitab talle raamatute imelist maailma ning õpetab agulipilkale eliitseltskonnas kehtivaid reegleid. Samuti muudab see kohtumine igaveseks mehhiklanna elu, sest tema kongikaaslane on ka teadlik suurest narkolasti asukohast, mille omanikud on kuludena maha kandnud, kuid mis on ära peidetud ja mida naised vanglast vabanedes Vene maffiale maha müüvad. Võibolla ei oleks see müügitehing aga õnnestunud, kui Teresa poleks õigel hetkel näidanud oma head majanduslikku vaistu ja ratsionaalset mõistust. Teenides kohaliku Vene maffia ninamehe lugupidamise (ja hiljem sõpruse) muutub noore naise elu kardinaalselt, sest enam ei ole ta narkovedaja lihtne pruut, vaid Vahemere narkoäri põhilisemaid logistikaeksperte, kelle võrgustik hõlmab nii kõrgeid ametnikke kui ka lihtsaid laevamehaanikuid siin aj sealpool ookeani. Ja selline elu ei ole enam kunagi lihtne, sest vaenlaseks võib osutuda ka kõige lähedasem sõber (kui sul neid selles mängufaasis enam ongi).

See raamat on üks haaravamaid põnevikke, mida ma olen üle pika aja lugenud. Esmalt tahan kiita autori kirjastiili, sest see on tõepoolest väga mitmekihilise romaani üks nauditavamaid külgi. Paralleelselt Teresa sisekaemusega esitab autor ka Mexicana jälgi tagaajava ajakirjaniku vestluseid ja tähelepanekuid loo peategelasest, mistõttu ei jää Teresa karakter kohe kindlasti mitmekülgselt avamata. Seda toetab eriti see, et Teresa areng paanikas põgenevast loomast ka äärmuslikus kriisiolukorras külmalt mõtlevaks ärinaiseks on väga intrigeeriv, kuigi kohati tekitas küsimusi, kas selline inimloomuse areng on iseenesest loomulik ja võimalik. Kuid kellelegi ei anta romaani arenedes hinnanguid ja seetõttu peab lugeja ise mõtlema sellele, kas ja mis on sellises ärapööratud situatsiooni eetiline ja õige. Seega väga šeff karakterimäng. Teiseks on autori kirjastiil mõnusalt jutustav - ei peatu liigselt detailidel, kuid annab siiski piisavalt põhjaliku ülevaate olukorrast ja situatsiooni meeleolust, et lugejana ei tundnud ma kordagi ennast ebamugavas narritamise olukorras. Autori konkreetne in your face suhtumine ilma liialdavate ekstravagantsusteta tekitab usutava konteksti, mis ometigi on piisavalt haarav, et raamat sai kuidagi täitsa ise läbi.

Mõtte, mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan, on et lõppkokkuvõttes vastutame me kõik oma tehtud  ja tegematajäetud tegude eest ise. Ma ei usu saatusesse juba üsna pikka aega, kuna mulle meeldib mõelda, et ma saan ja suudan enda eluteed ise mõjutada. Ja elu on ka näidanud, et iga minu väiksemgi otsus tegelikult mõjutab minu elu-olu tulevikus. Selleks ei ole mul vaja saatust. Jah, võibolla ei suuda ma kokkusattumusi põhjendada ning selline mõistuslik suhtumine oma ellu ja seda mõjutavatesse teguritesse võib ehk võtta ära romantilise noodi juhuslikkuse võimalikkuselt, kuid minu elukogemus näitab, et valikud on võtmeküsimuseks meie elus. Me oleme lihtsalt oma tehtud otsuste ja nende järellaeinetuste võimuses. Olgu selleks siis lähisuhted või mingi pikema perspektiiviga unistus - 100% külma ratsionaalsust või puhast emotsiooni ei ole kunagi hea variant, kuid küsimus on siin õiges balansis.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et tõesti üks parimaid põnevikke, mis mul siiani on õnnestunud läbi lugeda ning soovitan soojalt.

C. Stross "Vürtskaupmeeste sari"

Vahel, kui ma hakkan lugemist otsima, siis sirvin ma erinevate raamatukaupluste kodulehekülgi ja ühelt selliselt lappamiselt ilmus ka "Vürtskaupmeeste" sari välja. Ja alati peab olema kas kõhutunne või mingi meeldejääv detail ning selle sarja puhul oli tegu viimasega, sest sarja esimese osa tutvustus on väga intrigeerivalt kokku pandud. Ma siis läksin sõbrantsile tema töökohta külla ja hankisin endale vajaliku materjali.

Miriam Beckstein on majandusajakirjanik, kes veidi liiga innuka uurimise pärast töökohal vallandatakse. Ta läheb oma emale külla, kellega juttu vestes liigub muu hulgas jutulõng Miriami lapsendamise asjaolude juurde ning Miriami ema annab talle medaljoni. Koju naastes hakkab Miriam aga medaljonil olevat mustrit veidi liiga süvenenult uurima ja saab kohutava peavalu ning veidra seikluseoma tugitooliga tundmatusse metsa. See asjaolu aga vallandab intrigeeriva sündmusteahela, sest ilmneb, et Miriam on ühes teises dimensioonis väga mõjukas inimene, kelle väljailmumine tekitab kehtinud korras väga kardinaalseid muutusi. Teine probleem on see, et Miriami iseloom ei lähe uues dimensioonis kehtivate normidega kokku, mistap sarja teises osas juhtub peategelane avastama kolmanda dimensiooni ja uued huvitavad vastased, mida üliagar majanduslikult mõtlev noor naine ei saa jätta oma plaanidesse kaasamata. Sarja kolmas osa on aga rohkem erinevates dimensioonides kehtiva poliitilise mängu demonstreerimiseks, kusjuures loo peategelane satub kõigis kolmes dimensioonis mänguväljaku keskele ja see ei ole sedasorti mängude juures kõige meeldivam positsioon, eriti arvestades, et kõigis kolmes dimensioonis tipneb see mäng suuremal või vähemal määral kodusõjaga.

Seda sarja annab kõige paremini kokku võtta sõnadega "asjalik action-fantaasia": tegevus toimub meeletu kiirusega, loo keskmes on konkurentsivõimeline äritegevus ning poliitika. Kõige häirivam minu jaoks oligi see meeletu kiirus, millega lugu arenes. Samuti ei saaks ma siinjuures rääkida karakterite mitmeplaanilisusest ja sügavamast mõistmisest, sest antud sarja puhul pole see tõenäoliselt eesmärgiks olnud. Ma tundsin, et lugu muutus kiiresti väsitavaks, sest hingetõmbe aega nagu väga ei antud ja mingil hetkel ei viitsinud ka seda ühemõõtmelist sahmimist siia-sinna enam väga süvenenult lugeda.

Seega on minu hinnang antud sarjale pigem keskpärane lugemine, kui meeldiv ajaviide.

J. Fowles "Prantsuse leitnandi tüdruk"

Ühel päeval vahetult enne puhkust käisin raamatukogus, et otsida endale ajaviitekirjandust. Muu kribu-krabu hulgast sai ka see raamat välja valitud. Tegelikult ma ei teagi, miks... Tõenäoliselt seetõttu, et ma olen sellest raamatust väga mitmeid kordi kuulnud, kuid kuidagi ei ole mõttesse tulnud, et võiks proovida. Fowlesi "Maagi" ma olen gümnaasiumi ajal püüdnud lugeda, kuid see ei hakanud minu jaoks kohe kuidagi tööle, kuid arvan, et mul puudus selle lugemiseks tollel hetkel kannatlikkus. Seega mõtlesin uuesti Fowles'iga proovida.

Romaani keskmes on keeruline armulugu viktoriaanliku Inglismaa väikelinnas. Charles Smithson, maailma näinud aadlik, kes on rikka ärimehe tütre Ernestinaga kihlatud, veedab suurema osa oma ajast Inglismaa mereäärses provintsilinnas kivistisi otsides ning oma kihlatule kavaleri mängides. Ühe jalutuskäigu ajal kohtavad nad muulil aga kummalist noort naisterahvast, keda kohalikud kutsuvad Tragöödiaks ja Prantsuse leitnandi tüdrukuks, kuna kunagise armuloo tõttu on naine kohalike arvates hulluks läinud ning ei käitu viktoriaanliku ühiskonna kirjutamata reeglite järgi. Kui aga Charles satub oma kivististe otsingul kohalikku metsatukka, mis on võõrastele silmadele pigem varjatud, kohtub ta juhuslikult ka Prantsuse leitnandi tüdrukuga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab Charles aga mõtlema, et ehk ei olegi noor naine tegelikult hull, vaid vajab hoopis päästmist ning otsus naist tema "hädades" aidata paneb liikvele aga hoopis isemoodi sündmusteahela, mille tulemus on ühtaegu traagiline, kuid samas ka mõnevõrra ootuspärane.

Kõige esimesena tahan ma selle raamatu juures esile tõsta Fowlesi stiili, sest see on kahtlemata üsna unikaalne - püüdes jäljendada viktoriaanliku romaani stilistikat jääb autor siiski tänapäevaselt avameelseks kirjeldades antud ühiskonna reeglitest ja meelelaadidest väga ausalt. Samuti on selge, et romaani kirjutamiseks on autor teinud tohutult ajaloolist uurimistööd, kuna taustaloomise eesmärgil väljatoodud arutlevad lõigud on üsnagi faktitihedad ja selgelt eesmärgipärastatud. See aga on ühtse terviku seisukohast minu arvates aus ja põnev lähenemine.

Teine aspekt, mida ka autor esile tõstab, on minu arvates intiimsuhete avalikkus siis ja nüüd. Ma olen ka varem kuulnud, et nö puritaanlikel aegadel (näiteks keskaeg, viktoriaanlik periood jne) on küll ametlik versioon, et kõik on nett ja puhas ja korralik, kuid reaalsus näitab et tegelikult elati metsikumat patuelu, kui me tänapäevalgi ette suudaksime kujutada. Sky is the limit! Samas aga rõhutatakse tänapäeval igal pool seksi ja vabameelsus ning see on justkui ühiskondlik norm, kuid inimesed on oma intiimelus rohkemgi krampis kui kunagi varem, sest ootused/eeldused sellele on meeletud. Seega on midagi meie mõtteviisis ehk vildakas ja jääb mulje, et liiga palju on ka liiast. Olgu siis kõne all kasinus või vaba suhe.

Minu arvates on selles raamatus päris huvitav jälgida ja püüda mõista Sarah (see on siis Prantsuse leitnandi tüdruku ristinimi) tegevuse motiive ning mul on väga raske uskuda ka Charlesi teguviiside puhtameelsust. Noh, alateadlikku poolt sellest. Võibolla räägib viimase juures minu tänapäevase küüniku arusaam, kuid miks peaks võõras inimene lihtsalt heast südamest tahtma aidata (vabandan väga väljenduse pärast) küla narri. Võibolla oskas Sarah, kes viktoriaanliku konservatiivsuse sees paistis silma kui valge vares, lihtsalt oma kaarte õigesti mängida ning haritud ja intelligentse naisena lihtsalt nägi, millisena ta soovib näha oma tulevikku ja mida ta peab selleks tegema. Eriti paneb mind nii arvama romaani lõpp, mis iseenesest meenutas mulle Gunnar Grapsi laulu "Tühjad pihud", sest saavutatu ei põhjenda nähtud vaeva.

Kui nüüd aga anda lugemishinnangut, siis oli intrigeeriv ja omapärane, kuid kas ka pikemas perspektiivis meeldejääv - selles pole ma väga kindel.

J. Abercombie "Enne nende poomist"

Olude sunnil pidin ükskord aega surnuks lööma Solarises ja seal on pööraselt pirakas Apollo. Ikka massiivne! Ja aega oli mul ka korralikult... No ikka tunnike. Ja nii ma siis kammisin sealseid riiuleid - veidi erialasest kretinismist, et vaadata, mida me võiksime enda raamatukokku tellida, teisalt aga lihtsalt, et ennast kurssi viia. Ja see oli just uute raamatute väljapanekusse laotud. Telefon, väike kõne ja nädal hiljem oli mul vajalik raamat käes.

Abercombie loodud maailma kangelaste tegevus liigub uuele tasandile ja on see alles tasand! (Sarja esimese osa arvamust saad lugeda siit). Üleminkvisiitor Glokta saadetakse kõrbelinna Dagoskasse, et uurida, kuhu ja miks on kadunud tema eelkäija antud linnas, kuid uurimise kõrvalt peab Glokta hakkama ka linna lunamaalaste piiramise tarvis kindlustama, sest ajad ja õhustik antud linnas on väga ärevad. Esimese Maagi juhtimisel Põhja võlukunsti keelatumat reliikviat otsima suundunud seltskond (koosseisus Verine Üheksa, Farro, Jezal ja Quia pluss navigaator Pikk-Koib) peab kohanema nende jaoks uudse mõistega "meeskonnatöö", mis on arvestades grupis olevaid karaktereid väljakutse omaette. Sõjakeerises kindraliks saanud West aga näeb liigagi lähedalt prints Ladisla armee hävitavat ja alandavat lüüa saamist põhjalaste poolt, mille tõttu satub mees eetiliselt ehk kõige intrigeerivamasse olukorda - kas minna kaasa aumehe õpitud koodeksiga või jäävad siiski peale instinktid ellu jääda? Ja kui hakkavad hukkuma riiklikul tasandil olulised isikud, võõrad liigid muutuvad ründavaks ja ei taha enam oma maa-alade piiride taga püsida, vana maagia äratatakse ellu koos nendega kaasnevate legendidega ning maailma tasakaal on juuksekarva kaugusel pöördumatuks muutuseks, siis on juba loodud päris hea keskkond, et fantaasiaga kaasa minna.

Mul on elav mälestus Abercobie triloogia esimesest osast, mis ei tahtnud kuidagi käima minna. See siin on aga hoopis teine tera - tõeliselt meeldejääv tervik, mida on nauding lugeda, sest kui veidi karakteritega kohaneda, siis on selge, miks keegi on selline nagu ta on. Siin on irooniat, karust huumorit, valusaid kaotusi ja võite ning väike ootamatu romantikasädemeke. Lendab verd ja tatti ja kindlasti päris mitu pead (kui neid pole ära söödud), kuid teisalt tasakaalustab sellist toorust sõjatandril Glokta oma peene ja läbinägeliku niiditõmbamistega otse õukonna keskmes. Karakteritemäng on taas üle mõistuse hästi mängima pandud ja ka kõige küünilisem, omakasupüüdlikum ja räpasem tegelane selles sarjas on mingi oma inimliku twistiga. Pean tunnistama, et "Esimese seaduse triloogia" (nii on käesoleva sarja ametlik nimetus) on G. R. R. Martini Troonide-saaga järel üks nauditavamaid fantaasia sarju, mis on minu kätte jõudnud ja loodan, et tõlkijal-toimetajal ei lähe enam kaua, et ka kolmas osa välja anda (arvestades kahe raamatu vahelist väljaandmise intervalli, siis ehk on mul isegi õigus). Samuti on siin väga head tööd sarja eestindamisel tehtud ja seda nii keeleliselt kui tehniliselt, sest ma ei leidnud häirivaid kirja- ja trükivigu ega lonkavat süntaksit (ma ise olen ju selles viimases päris hea).

Seega, püüdke kuidagi sellest esimesest osast ennast läbi närida, sest selline pikaldasem lähenemine annab sarja teises osas imelise võimaluse looga ennast selgemini siduda. Ja fantaasiafännidele kindel soovitus. Võiks öelda lausa, et kohustus.

C. Läckberg "Jutlustaja"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et ma selle raamatuni kunagi jõuan - Läckberg'i esimene eestindus oli niivõrd hea, et ma teadsin koheselt oma uuest sõltuvusest ning kui see oli raamatukogus riiulis täitsa üksikult seismas, siis ma pidin ta lihtsalt laenutama.

Väikeses Rootsi rannalinnas avastatakse koopast noore naise surnukeha. Kui politsei spetsialistid aga hakkavad laipa nihutama ilmuvad välja laiba all olevad inimluud ning selgub, et surnuid on rohkem kui üks - ainult suremise ajaline vahe on oma paarkümmend või enamgi aastat. Asja hakkab uurima kohalikus politseis töötav Patrik, kelle argipäev jaoskonnas tähendab erinevate kolleegide ja uurimisaluste vahel laveerimist ning kelle viimse vindini rase elukaaslane Erica püüab kodus tõrjuda sõprade-sugulaste pealtükkivaid külaskäike. Uurimise keskse nimena tõuseb aga esile kohalik perekond Hult, mille kahe rivaalitseva haru liikmed ei saa loo arenedes enam päris selgelt aru, kes on tegelikult oma ja kes mitte. Vanad ja uued perekonnasaladused kistakse päevavalgele, seatakse kahtluse alla üksteise lojaalsust ja lausa päritolu ning ilmneb, et ehk on teatud oludes siiski veri paksem kui vesi.

See on üks väga hea tänapäevane kriminull, mistõttu elamus oli niivõrd terav, et tugevamat analüüsi ma ei oska hetkel koostada. Läckbergi muhe huumor ning võime luua intrigeerivad ja mitmekülgsed karakterid on imetlusväärne. See loob väga isikupärase kirjakeele, mis loo nauditavalt kiireloomuliseks teeb.Tõsi, tundsin vahelpeal, et teatud kohti oleks saanud ehk kompaktsemalt lahendada (näiteks oli minu jaoks tarbetu 1970nendatel kadunud tüdrukute kogemuste kirjeldamine), kuid üldjoontes oli lugu ise piisavalt haarav, et igavuse üle kurta ei saanud.

Kui tuua välja üks teema, mis raamatus silma hakkas, siis on see igivana perekondlik rivaalitsemine. Tekib küsimus, mis piirist on see eluterve ja mida on võimalik andeks anda ka kõige lähimatele inimestele. Kust läheb see eetiline piir? Kas käopoja poetamine kodurahu huvides pesakonda on ikka meeleheitlik samm või lihtsalt argus? Kumb rikub oma elu rohkem - kas aktiivne elunautlejast karismaatiline veli või tema edu kadestav reegleid austav vend? Seega tavapärased ühiskondlikud reeglid tihtilugu perekonna puhul vist ei kehti, sest näha on, et me kipume siiski lähtuma põhimõttest, et see, mis kehtib mujal, ei tööta perekonnaringis.

Aga üldiselt väga mõnus lugemine ja soe soovitus.

C. McCullers "Süda on üksildane kütt"

Tegelikult sai see raamat valitud kõhutunde järgi. Kes käib tihedamini raamatukogus, see teab, et aegajalt saab raamatu sobivust tõepoolest ennustada vaid õunte järgi - eriti erinevates sarjades ilmunud asjade puhul, sest kujundus on mittemidagiütlevalt ühte moodi. Seega valisin seekord veidi huupi ja tõin koju. Väga vaimustust just alguses ei tekitanud, kuid ... boy, was I wrong!

Ameerika väike linnake 1930ndate lõpus. Kõik tunnevad kõiki ja linnal on oma aastatega kindlaks muutunud rütm. Linnas elavad koos kaks kurttumma sõpra, Singer ja Antonapoulos. Viimane on üsna äkilise käitumisega kreeklane, kelle tegudest vastutaval sugulasel ükskord villand saab ning ta hullumajja saadab. Singer, kes sellise elurütmi muudatuse ning sõbra kaotuse väga valulikult üle elab, kolib üürituppa ja hakkab inimliku seltsi otsimisel käima lõunat söömas kohalikus 24 tundi avatud kohvikus. Tema seltsi hakkavad aga otsima väike punt inimesi, kes räägivad mehele kõik oma väiksemadki mõttevälgatused, kuna neile jääb mulje, et kurttumm on väga arukas ja mõistab neid tasandil, mida mitte keegi teine ei saavuta. Nooruke ja rahutu muusikahuviline tütarlaps Mick, linna mustanahaliste arst doktor Copeland, 24-tundi kohviku omanik Biff Brannon ning kommunistliku maailmavaatega hulkur Jake Blount - kõik nad on erinevatel põhjustel Singerist täiesti vaimustuses ning hoolimata nende oma elude väikestest tragöödiatest jääbki Singer nende elu keskmesse, kuniks loo paratamatu lõpuni.

Nagu ma juba eelnevalt vihjasin, oli see raamat minu jaoks täielik üllatus, sest ei saaks öelda, et 20. sajandi klassika sarja raamatud just värvikirevusega eelde jääksid. Samuti oli autori nimi minu jaoks võõras, kuid seda enam oli meeldiv minu üllatus, kui lugu lahti rulluma hakkas. Kõige ägeda emotsioon seostub mul sellega, et raamatus oli mitu kohta, kus loo kulg mind üllatas, sest ma ei osanud seda ette näha (näiteks doktor Copelandi poja vanglast vabastamise asjaolud või Micki väikevennaga juhtunud tragöödia). Selline lugemiselamus on väga intrigeeriv, sest ma olin nii keskendunud hetkes toimuvale tegevusele, et mul ei olnud aegagi analüüsida tulevaid loos tulevaid sündmuseid. Samuti oli loo juures huvitav see, et see loob ühtse ning ausa terviku, kuid teisalt hoovab selle lihtsuse pinna all keerukamad niidid, mis hakkavad mängima ehk lugeja enda sotsiaalse kogemuse ning närvitugevuse taustal. Näiteks Blounti ja Brannoni omavaheline läbikäimine, mille puhul jääb kohati segaseks, kes siis kellest tegelikult üle on - kas jonnakalt 24 tundi oma ärisse panustav kohvikupidaja, kes arvepidamise asemel laulab üksinda kontoris lüürilisi armastuslaule, või maailma muutmisele pühendunud põhimõtteline hulkur, kelle jaoks ometigi ei ole alandav minna almust küsima, kui selleks peaks vajadus tekkima. Must-valget vastust siin ei ole...

Seega väga huvitav lugemiskogemus ning soe soovitus teistelegi.