A. Perez-Reverte "Dumas' klubi"

Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.

Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.

Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.

Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!

Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!

E. Piaf "Õnnepeole"

Ma olen väga veendunud ilukirjanduse austaja, kuid aegajalt püüan siiski ka oma mõttemalle laiendada kas populaarteaduse või elulugudega. Aga riiulis oli kõik need tavalised Elvise-Beatlite-Madonna elulood, mis kohe kuidagi ei köitnud (tavalised selles mõttes, et nende elulugudega olen ma suuremal või vähemal määral kokku puutunud). Aga vot  see väike Piaf jäi mulle silma ja mõtlesin proovida. Seda enam, et tegu on autobiograafiaga ja mis annaks inimese olemust paremini edasi, kui tema enda sõnad tema enda kohta?

Edith Piaf, kes veel ei tea, oli üks Prantsusmaa kuulsamaid lauljatare, kelle leivanumbriks olid prantsuse kultuuriruumile omased šansoonid. Oma autobiograafias räägibki lualjatar just oma karjäärist ja selle arengust - suuremad tõusud, väiksemad mõõnad ja õppetunnid. Vähem kulutab ta energiat ehk toonase kultuurikeskkonna ja olustiku kirjeldamisele, kuivõrd enda kui artisti muutumisele ja mõjukusele. Ta kirjeldab oma koostöid erinevate prantsuse artistitega nii muusika kui ka teatri-kino maailmas ja avab nende kaasteeliste tähenduse enda või siis kõnealuse artisti tööelus pigem professionaalses võtmes. Ajalises võtmes liikub Piaf aegajalt ka oma lapsepõlve mälestuste juurde, et selgitada ühe või teise otsuse/tunde tagamaad. Aga üldiselt kirjeldab see ühe artisti tööalast arengut laskumata liigselt detailidesse eraelu kohta.

Kui ma mõtlen Piaf'ile, siis kangastub mul esimesena silme ees üks stseen filmist "Reamees Ryan'i päästmine", kus ameerika sõdurid ootavad väikelinna rusude vahel töötava grammofoni juures istudes ja Piafi kuulates natside pealerünnakut. See stseen on lihtsalt kuidagi väga meelde jäänud, sest varemete vahel kajab see kirglik lauluhääl ikka kummituslikult. Teine nüanss, mis mulle meenub, on minu kursaõde Viljandi päevilt, kes (tõenäoliselt poosetamise pärast) väga Piafi kuulata armastas ja kellelt ma ka oma esimesed lindistused sain. Seega on mul Piafiga mingi naljakas suhe, sest prantsuse keelt ega kultuuriruumi ma väga ei mõista (nagu, ma usun, minu truumad blogilugejad on juba aru saanud), aga mulle meeldib mõõdukas koguses Piafi laulmist kuulata. See põrisev kirglik peaaegu vihane šasoon on kuidagi lummav ning minu arvates on see tekitatud emotsioon väga ilus ja aus. Mis siis, et ma sõnagi aru ei saa, mulle selle naise hääle kõla meeldib!

Kui ma nüüd aga autobiograafia enda juurde liigun, siis jättis Piaf mulle inimesena väga sihikindla, veidi enesekeskse ja oma väärikust tundva emotsionaalse naise mulje. See raamatuke rõhutab väga ilusasti Piafi kui kunstniku egoistlikku andekust, kusjuures ära ei põlga ta isegi välja tuua teiste kirjutatud kiitvaid sõnu enda kohta. Tõsi, negatiivsest ta pigem vaikib, mistõttu jääb autobiograafiast veidi kallutatud mulje, aga teisalt jällegi miks ta peakski ennast materdama omaenda tekstis? Samuti on see raamatuke pigem faktiline ülevaade, mitte süvaanalüüs tema isiku arengust. Ei, selles raamatus on kesksel kohal Piaf kui artist. Veidi intiimsemalt avab ta ennast minu jaoks alles viimases peatükis, kus ta eneseirooniliselt kirjeldab oma kudumiskirge ja soovi kaua magada, kuid see lühike 3-4 lehekülje pikkune peatükk on ka minu jaoks kõige vahvam, sest selles on näha Piaf'i kui isiksust. Ja just seda ma ootasingi sellelt raamatult, kuid kahjuks jäi seda minu jaoks liiga napiks...

Seega on see kindlasti põnev lugemine prantsuse kultuuri ja konkreetse artisti austajaile, kuid mina oleksin tahtnud näha rohkem just seda teist poolt Piafist.

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

Minu väga-väga hea sõbranna, kes on täielik lugemisnarkomaan ja kellel on kodus lugemist ootavate raamatute virn kordades kõrgem, kui minul, on mulle seda raamatut vähemalt neli korda püüdnud kotti suruda. Ja kuna ma olen loomult kaasamineja, siis lõpuks ma taltusin ja võtsin selle koju kaasa. Ja lõpuks jõudsin oma väikese virnaga sinnamaale, et seda lugeda.

Jacob Jankowski, noor veterinaariatudeng, jääb ootamatult orvuks ja kaotab ka oma kodu. Seega ei ole tal maailmas enam mingit toetuspunkti, mistõttu jääb tal ka liiga suure läbielamiste koorma tal ka kooli lõpueksam sooritamata. selle asemel satub aga peaaegu-veterinaar tsirkusesse, kus tema ülesanneteks saab loomade eest hoolitsemine ja vajadusel ravitsemine. Tsirkus pole aga hoopiski mitte selline, nagu Jacob arvas - kuldse glamuuri ja õnnelike inimeste asemel närib tsirkuserongi elanikke Suure Depressiooni eelõhtu ja intriigid, millel on tihtilugu lausa eluliselt ohtlikud tagajärjed. ning selle kõige keskel armub noor süütu loomaarst ühte tsirkuse peaartisti Marlenasse, kes on aga õnnetus abielus liigagi ootamatu ja agressiivse Augustiga. Loetud nädalate jooksul aga muutub teisejärguline tsirkus tõeliseks katastroofide tragöödiaks, mille lõpuakord on igati stiilne lõpp pikale agooniale nimega "tsirkus".

Selle raamatu osas pean ma tunnistama, et see uurimistöö ja raamatusse korjatud tegelaskujude kaleidoskoop on tõesti muljetavaldav: ekstsentriline ärimehevaistuga tsirkuseomanik, terava iseloomuga kääbusest kloun koos oma sõbraliku koerakesega, heasüdamlik pudelikummutajast lihttööline, ootamatu käitumisega salapärane loomade eest vastutav direktor jne. Lisaks kogu sündmustiku kirjeldamine näitab, et autor on tõesti väga pühendunult oma tööd teinud. Seega on ilmselgelt näha kogu sellesse raamatusse pandud energia ja fantaasia. AGA... Ma tundsin, et midagi jääb minu jaoks puudu. Ma ei teagi täpselt, mis see oli. Ootamatust ja emotsiooni oli küll ja enamgi veel. Fantaasiat ja kirge küll ja pealegi. Piisavas koguses enesesse süüvimist ja actionit. Karakterid olid mitmekülgsed ja eritahulised. Seega oli nagu ideaalne raamat. Aga midagi jäi puudu, mida ma ei oska öelda, mis see oli. Võibolla plahvatab see mul kunagi hiljem, millega täpsemalt tegu on, kuid hetkel ma tajun, et mingisugune noodike siin päris minu aariaga kokku ei kõlanud.

Seega julgen küll teistele soovitada, sest mõnusad õhtud on kindlalt garanteeritud, aga teist korda ma ei viitsiks seda lugeda, sest mingisugust meeldejäävat kogemust mulle ei jäänud. Aga see on tõesti puhtalt mingi minu kiiksuga seotud asi!

S. Oksanen "Baby Jane"

Jaa, ma mäletan, kui see raamat ilmus, sest siis pidid kõik ja kohe seda lugema. Samuti rääkisid kõik sellest - nii hea, oma pärane, eestlanna... Ausalt, sellel hetkel oli Oksanen ja "Baby Jane" igal pool meedias ja lugejate mõtetes, aga mitte kusagil raamatukogus riiulitel. Seega rakendasin taktikat, mis mind varemgi on välja aidanud head raamatut otsides - oota kannatlikult oma järge, sest raamatukultuur järgib samuti trendikõverat. Tegelikult jõudis see raamat mul juba meelest ära minna, kuid ühel päeval raamatukogus riiulite vahel kolades jäi see mulle jälle silma ja otsustasin proovida.

Oksaneni loo keskmes on kaks Helsingis elavat naist, kes rahapuudusel hakkavad tegelema omapärase erootikaäriga - reklaamides ning müües kantud naistepesu ja muid aksessuaare. Loole lisab aga twisti see, et need naised on lesbid, neil on suhe ja mõlemad naised kannatavad depressiooni all. Kummalgi loo peategelastest avaldub haigus küll eripäraselt, sest mina-tegelane kannatab pigem tsükliliste haigushoode all, kuid tema kaaslanna Pigi omab pigem püsivama loomuga depressiooni tunnuseid (näiteks rahvarohkete poodide vältimine või magamine ainult oma kodus oma voodis). Lisaks sellele on Pigi elus veel ilmetu olemisega eks Bossa, kellest on pikaaegse tutvuse järel saanud pigem tema sotsiaaltöötaja, kes käib poes, peseb pesu ning toimetab muude Pigile vajalike argitoimetustega. Kui aga naiste elu mina-tegelase tõttu laiali laguneb muutub kõik - äri jääb seisma, mina-tegelane astub perspektiivitusse heterosuhtesse ja Pigi kukub veel sügavamale oma depressiooni. Ja kogu selle situatsiooni tulemused juba tegelikult garanteerib selle aimatava lõpu.

Tegelikult liigub see lugu väga kiiresti, selles on oma sügavamad tasemed ning mulle meeldis, et terve romaan on loetav ühe hingetõmbega, mis teeb sellest päris hea tasemega kiirelt kulgeva jutu. Positiivseks oli ka see, et loo ülesehitus on piisavalt intrigeeriv ja mitmekülgne, et igavust nagu ei jõuagi tunda. Samuti tuleb tunnistada, et Oksaneni sõnakasutus ja oskus maalida sõnadega väga mitmekülgne pilt situatsioonist on köitev. seega kiidan seda aspekti raamatust. Hea raamat niivõrd banaalsest asjast nagu seda on üks suhe.

Jätame aga korraks kõrvale selle, et tegu on lesbidega. Selline lähenemine võtab küll mõningase teravuse teema käsitlemisel ära, kuid sisuliselt ei muuda see loo olemust, sest oma olemuselt on see kahe haige inimese armastuse lugu. Mingis mõttes kohutavalt traagiline, aga samas ka kuidagi paratamatu. Mida ma tahan öelda, on see, et tundemaailm ja armastus on niivõrd sügav psühholoogiline elamus, et siin ei mängi rolli ei ühiskondlikud reeglid ega ratsionaalne mõtlemine. Ja samuti sain ma kohati tõmmata lausa hirmutavalt palju paralleele oma kogetud nn "suure tundega" ja see oli pehmelt öeldes veidi hirmutav. Kui katus suurte tunnetega sõidab, siis on ausalt öeldes jumala kama kaks, mida teised arvavad. Mis ma oskan öelda, ju siis ongi armastus selline egoistlik tunne.

Aga seda raamatut ma soovitan - veidi rohutirtsulikult naljakas, kuid samas sama lummavalt eriline. Nagu autor isegi... :)

G. Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: ameerika esseed"

Tunnistan ausalt pattu  valisin raamatu sellepärast, et kujundus oli šeff. Ei mingit kurikuulsat kõhutunnet ega kuuldusi sõpradelt, vaid lihtlabane kujundus. No vahel teen ka mina nii :)

Kinnisevõitu iseloomuga isepäine eestlanna Agatha armub ameerika noormehesse ning noored püüavad kuidagi oma erinevate kultuuritaustadega hakkama saades suhet toimimas hoida. Lühijuttudes (ehk siis esseedes, nagu pealkiri lubab) räägitakse veidi ameerika elustiilist ja kõigest sellest, mis sinna jääb: usk, restoranikultuur, rahvusvähemused jne. Samal ajal kirjeldab peategelane ka veidi oma elu-olu ning mõttemaailma, tuues välja ka selle, kuidas on elada paanikahäire all kannatades.

Tõttöeldes muutis see raamat mind nõutuks. Esiteks eeldasin ma veidi ehk sisulisemat võrdlust ja mingit teravamat intriigi, kuid see raamat algab ja lõppeb ilma, et midagi pöörast juhtuks. Või, noh, et üldse midagi olulist juhtuks. See ehk selgitabki selle raamatu olemust - lihtsalt kogum tekste ilma konkreetse lõpu või alguseta, mis aga tekitab küsimusi, kuhu autor on sellega jõuda tahtnud. Teiseks tekitab küsimusi jutukestesse koondatud karakterid: Agathe tundub väga negatiivne ja kriitiline inimene olevat, kes siiski teravamate väljaütlemisete puhul vabandab või palub ennast mitte valesti mõista. Näiteks väga häirivalt mõjus mulle peategelase kirjeldus oma perekonnast - seda oli tõesti ebamugav lugeda ja tekitas vastiku tunde, sest selles esitatud tegelased olid niivõrd must-valgelt esitatud. Selle eest oleks tõesti võinud vabandada, aga võibolla oli see taotluslik... Hoolimata mõningates intensiivsematest temaatilistest arutluskäikutest jäi mulje, et sügavamal tasandil jäi see kõik üheks tugevaks seostatud tervikuks moodustamata ja sellest on tuline kahju, sest potentsiaal iseenesest on ju olemas...

Ma lootsin sellest raamatust tõesti palju, sest tutvustus oli nii hea, kuid sisu ei olnud tõesti minu jaoks ja kahjuks ei saa ma selle raamatu soovitamist oma südametunnistusele võtta.

M. Bulgakov "Noore arsti märkmed. Morfium"

Bulgakov on meile kõigile vast koolist vana tuttav. Tunnistan ausalt, et legendaarne "Meister ja Margarita" pakkus mulle gümnaasiumi ajal tõelise elamuse, kuid rohkem pole ma tema asju lugenud. Ühest küljest mängib siin rolli see, et ma tunnen vene kirjanduse osas väikest võõristust - täpsemalt on probleem selles, et kõigi tegalaskujude nimed kõlavad vene kirjanduses minu jaoks sarnaselt ning ma hakkan nii neid sassi ajama. Romaani nautimisel on see aga ilmselge takistus ja seetõttu ma püüan vältida vene kirjandust. Aga Fox kanalilt tulnud sari "Noore arsti märkmed" muutis mu uudishimulikuks ja ma otsustasin proovida. Öelge nüüd, et televisioonil on kehv mõju...

Äsja ülikoolis arstiteaduskonna suurepäraselt lõpetanud Bomgard saadetakse Gorelovi jaoskonda arstiks. väike kolgas, kus ei ole midagi muud teha, kui inimesi ravida, arstiteaduslikke raamatuid lugeda ja pidevat tuiksu akna taga vahtida. See aga ei tohiks iseenesest ju probleemi olla, kuid kahjuks piirnevad uue arsti kogemused ainult raamatus loetuga, mistõttu erinevad tekkivad olukorrad panevad proovile nii tema kui ka tema kolleegide usalduse, närvikava ning oskuse kuulata oma kõhutunnet. Sellest räägib siis "Noore arsti märkmed". Ajalises mõttes on aga "Morfium" justkui mõtteline järg Gorelovis toimuvale, sest Bomgradi mantlipärija doktor Poljakov laseb ennast maha ja toimetatakse lähedal asuvasse linnakesse haiglasse. Poljakov jõuab edasi anda oma päeviku, milles ta kirjeldab oma ränka morfiumisõltuvus ja seda, kuidas tema lähedased selle all kannatavad.

See väike õhuke kogumikuke pani ühest küljest proovile minu fantaasia - ei ole kõige meeldivam lugeda seda, kuidas sünnitusel last ümber pööratakse või kuidas noor ast difteerilise kruppi tagajärjel hingamisvagustega lapse elu üsna verise operatsiooniga päästab. Ilmselgelt on mul liiga elav kujutlusvõime, sest ma ei suutnud väga teemasse sisse minna. Kuulge, ma ei suuda isegi seda vaadata, kuidas mul veenist verd võetakse ja viimasel doonoripäeval panin ma pildi taskusse... Vot selline soe suhe on mul verega. Teisalt jällegi, pean ütlema, et Bulgakov on oma Kiievi ülikooli arstiteaduskonnas hangitud teadmised väga osavalt ja nutikalt ära kasutanud, mistõttu see detailide vältimine on puhtalt minu probleem. Ja kolmas asi, mida ma tahan öelda, on et see on tõesti mõnus lugemine. Minu jaoks muutis raamatu nauditavaks see, et siin ei ole väga palju tegelasi, mistõttu langes ära varasemalt välja toodud probleem. Samuti on positiivne ka see, et Bulgakov on tähelepanu pööranud ka veidi inimlikumale poolele provintsiarsti elust ehk saab põgusalt aimu, millega võiks ühe väikese koha arst teha oma "vabal ajal" (kui tal seda juhtub olema...).

Seega päris mõnus väike lugemine, kuid kahjuks ei ole ma kindel kas saadud elamus ületab vahepala mõõtmeid sellisel määral, et saadud kogemus minu mälestustesse tugevamini talletuks.

A. Sam "Kassapidaja katsimused"

Vahel, kui ma olen midagi enda jaoks suurt elamust pakkunud raamatuga ühele poole saanud, tekib mul tahtmine väikese "sutsaka" järele - midagi, mis oleks lühike, tõmbaks meeleolu jälle maha ning ma ei peaks väga mõtlema. Tekib lihtne ülemõtlemisevaba vajadus oma õhtu sisustada, mistõttu satuvad mu pihku erinevad naistekad või mingid muud jaburama sisuga teosed. See raamat ongi selle eesmrägiga valitud ning täidab eelnevalt esitatud intellektuaalsetest vajadustest seda teist.

Anna Sam esitab selles lühikeses raamatus oma kogemused kassapidajana erinevates Prantsuse poekettides. Kõne alla tuleb kõik: erinevad kliendid, kolleegid, sooduskampaaniate korraldamisest, dokumentide küsimisest, kassapidaja puhkepausidest jne. Põhimõtteliselt on raamatukeses humoorikas ülevaade kassapidaja ameti teravamad külgedest kogu selle hiilguses.

Nagu juba öeldud, oli see raamat minu jaoks "sutsakas", mistõttu on mul lausa võimatu mingisugust elavamat ülevaadet siin koostada. Lühidalt öeldes olen ise mõelnud, et kassapidaja elu on ikka midagi hullumeelset, sest aegajalt klientidega tegeledes vist ei teagi, kas nutta või naerda, kuna lindi juurest käbi ju läbi terve ühiskonna kaleidoskoop kogu oma absurduses. Kui üks saab naljast aru, siis teine läheb lausa kahe sendi tõttu täielikku pöördesse ja röögib nii, et kõik ümberkaudsed on tattipritsmetega kaetud. Ma ise püüan alati viisakalt käituda kassas, sest ma leian, et kui palk on ausalt välja teenitud, siis ei tohiks kellelgi kobisemist olla või seda tööd räpaseks või alaväärseks pidada. Seda enam, et klienditeenindajana saan ma nendest ehk isegi aru. Raamatut lugedes tuleb aga silmas pidada, et Eesti ostukultuur on mõnevõrra erinev Prantsuse omast (näiteks ei näe meil reeglina poes ostetavat kaupa juba söövaid inimesi). Teisalt jällegi on see ehk minu naiivne arusaam asjadest või ma olen lihtsalt valel ajal poodi sattunud... Samuti on Eesti kassapidajad üldjoontes täielikud stoneface'd, kellelt emotsiooni või isegi vabandavat naeratust kehva olukorra puhul on väga harva näha.  Piip, tuut ja järgmine klient... Päris nüri värk...

Anyhow, ühe õhtu lugemine, kiire ja kerges (enese)irooniakastmes, kuid kahjuks mitte meeldejääv.