S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.

A. Marwood "The wicked girls"

Üks minu selle eluaasta eesmärke oli läbi lugeda üks inglise keelne raamat. Läksin siis sekkarisse ja soetasin endale mõned raamatud (tüki hind 50 senti!) Seesinane raamat tundus heaks alguseks olevat, sest ei
sisaldanud keerulist fantastikakeelt ning sisu paistis ka piisavalt köitev, et pinget tekitada. Kuid tegu on siiski võõrkeelega - sestap piditegi minu uut postitust nii kaua ootama. Süüdi pole üldse kevad. Äkää! :)

Loost endast veidi. Kunagi elasid väikeses linnakeses kaks tüdrukut Annabel ja Jade, kes ei tundnud teinetest üldse, kuid ühel päeval satuvad nad kokku juhuslikult kokku ja tapavad pisikese Chloe. Neist saavad riigi vihatumaid lapsed, kelle üle mõistetakse kohtu ning nad visatakse vangi. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat ning mõlemal väikesel tüdrukul on uus elu ja uus identiteet - Amber elab Withmouth'i nimelises väikelinnas ja on kohalikus lõbustuspargis koristaja, Kirsty aga ajakirjanik, kes, püüdes ülal pidada oma töötut meest ja kahte last, võtab vastu töö kajastada väikelinnas toimuvaid sarimõrvu. Nende minevik on nende saladus, millest ei tea mitte keegi. Ja siis need kaks naist kohtuvad... Nad püüavad meeleheitlikult kaitsta oma habrast uut identiteeti, kuid samas on kogu aeg nende ümber see linnas liikuva sarimõrvari ähvardav vari, mis viib mõlema naise igapäevaelu katkemiseni pingelisse pöörisesse, kuniks lõpuks tuleb see lahendus, mis tegelikult on nii vastikult inimlik, et see ajab lausa südame pahaks.

See raamat on tõesti hästi kirjutatud põnevik. Karakterid olid väga mitmekihilised juba ainuüksi temaatikat silmas pidades. Raamatut lugedes tiksub kogu aeg kuklas see "aga mida teeksin mina selles olukorras?" Ma mõtlen kogu see vaimne pinge ja kaotatud identiteet muudab ükskõik millise inimese vaimselt nii ehk naa varemeks, siis seda enam tunnen ma imetlust peategelaste karakterite vastu, sest see on võimas kooslus. Samuti on väiksemad tegelaskujud väga huvitavalt välja mängitud - Kirsty eeslinlik ja liiga normaalne abikaasa Jim, Amberi ilusa välimuse ning mäda sisuga elukaaslane Vic, ilmselgelt psühhopaadi tunnustega rumal ja kole mees Martin, kes lõppkokkuvõttes on siiski oma olemuselt lihtsalt jõuetult õel, Amberi töökaaslased üliusklik Blessed ja rumalavõitu ambitsioonikas Jackie jne. Ma pean silmas siin seda, et teoses on kokku mängima pandud väga hea karakteritekooslus, mille sünergia lihtsalt lööb pahviks.

Samuti on siin huvitavalt välja toodud meedia mõju meie igapäevaelule. Kuidas lehed ja üldse meedia suures plaanis müüb ennast kõigega, mis vähegi neile näppu juhtub, arvestamata tagajärgi. Nagu ütleb üks Kirsty kolleeg: "Price of everything, value of nothing." See muudab aga Kirsty rolli ajakirjanikuna antud situatsioonis nii kahepalgeliseks, sest see on niivõrd küüniline, et ei oskagi enam midagi öelda ega teha. Huvitav on ka jälgida, kuidas moraalitunnetus muutub vastavalt emotsioonidele ja oludele, olgu selleks siis väikelinna massipsühhoos pärast Amberi mineviku ilmsiks tulekut või Chloe vanema õe Deborah'i motiivid tema tegudele.

Ja et ma teile siin nüüd kõiki nüansse letti ei laoks, siis ühe asja tahan ma siiski veel välja tuua. Raamatus tuleb ilmsiks see, et need kaks väikest tüdrukut ei teinud aastaid tagasi Chloe surmaga seoses küll õigeid otsuseid, kuid kõik need asjaolud, mis lõpuks selleni viisid, on tegelikult lihtsalt kokkusattumumused ning valed valikud. Lõpuks muidugi ilmnevad ka Chloe surma detailid, kuid kuivõrd tegu on mõrvaga, jääb juba lugeja enda otsustada. Mina isiklikult arvan, et need kaks last jäid lihtsalt väga valusasti süsteemi hammasrataste vahele ning, tingituna nende perekondlikust taustast, ei olnud kusagil kedagi, kes oleks tahtnud seda asja süvitsi vaadata. Sest nagu Amber tõdeb "Adulthood is just more layers on top".

Seega hea ja huvitav lugemisvalik ja mulle väga meeldis ning hea raamatu indikaatoriks minu puhul on see, et ma lõpetasin selle lugemise juba mõned päevad tagasi, kuid detailid on siiani vastikult värsked.

PS! Siit saate lugeda ka teiste inimeste arvamust :)

J. Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Seda raamatut luges mu sõbranna juba tükk-tükk aega tagasi. Luges ja naeris. Soovitas soojalt. Ja nägin seda siis kohalikus raamatukogus riiulil seismas. Seega - mõeldud, tehtud!

Allan Karlsson, kelle sajandat sünnipäeva hakatakse vanadekodus suurejooneliselt tähistama, ei ole aga oma uuest eluaastast sugugi nii vaimustunud. Seetõttu ronib ta aknast välja, jalutab kohaliku väikelinna bussijaama ning istub esimese väljasõitva bussi peale, haarates kaasa ka kohvri, mida tal hetkeks paluti valvata. See sündmus paneb aga hoopis isevärki loo käima. Sest esiteks on kohvri õigeks omanikuks kogemata kombel kuritegeliku jõugu juht ning selle kohvri peab ju ilmtingimata kätte saama! Politseikomissar, kellele Allan Karlssoni ülesleidmine on uueks erialaseks väljakutseks, satub aga pidevalt ootamatute takistuste otsa. Lisage siia juurde veel üks igavene üliõpilane, kes on "peaaegu" lõpetanud kõik võimalikud erialad, sügaval metsas elav punapea Kaunitar, kelle koduloomadeks on hundikoer Buster ja elevant Sonja, ning Allani sõbralik väikesulist seikluskaaslane Julius, kelle õrn 70-aastane eluiga ei takista tal siiski väga tarmukalt erinevatele situatsioonidele läheneda. Samuti saab ka ülevaate Allani imelisest karjäärist lõhkeainespetsialistina, kes muuhulgas aitab kaasa tuumapommi leiutamisele, päästab ära Mao noore naise ning suudab põgeneda Gulagist koos Alber Einsteini vinguva ja melanhoolse poolvenna Herbertiga.

See raamat on sellises mõnusas, kergelt naivistliku alatooniga kirjutatud väga fantaasiarikas romaanike. Kui te olete kunagi lugenud Forrest Gumpi lugusid (jah, need on ilmunud ka eesti keeles ning ma tõepoolest soovitan esimest osa), siis võib leida mõningaid sarnaseid jooni. Näiteks on peategelane liialdatult optimistlik erinevate kriitiliste olukordade puhul ning pigem jälgib suurt poliitilist mängu kõrvalt. Tegelikult on Allan lausa apoliitiline karakter. Mine siis võta kinni, kas see on ülima intelligentsuse või lauslolluse ilming. Kuid tuleb tunnistada, et kuigi karakterid olid väga pinnapealsed, siis tegelikult selle teose puhul see ei häirinudki. Pigem ütleks, et see oli boonus. Kuigivõrd, tuleb tunnistada, et teos sisaldas palju huvitavaid, geniaalseid nüansse, siis lõpuks hakkas see vaikselt juba ära väsitama. Võibolla on siis huumorikirjandus minu jaoks ainult teatud mahus vastuvõetav.

Aga huvitavaid ja nutikalt naljakaid hetki oli selles kirjutises tohutult palju. Üks naljakamaid hetki oli minu jaoks näiteks see, kui ekslikult saavad kuritegeliku jõugu nahkjakid endale kirjaoskamatuse tõttu seljale tikandi The Violins (Viiulid) ning kohalik kammerorkester kutsub nad endaga ühisele kontserdile üles astuma. See oli tõsiselt nutikas kniff, mis mu mõnusasti itsitama pani. Samuti oli naljakas Allani ja Sonja omavahelise sõpruse põhjused, sest kumbki oli omamoodi põgenik, ning kahe poliitilise rivaali omavaheline sõnelemine, kus taandutakse loomanimedele ning lõppkokkuvõtteks kirjeldatakse olukorda järgmiselt: "Tola ja parasiit, kes sõdib tossikese, pooletoobise ja saamatuga, kes kõigele lisaks on sama tark kui lehm".

Seega huvitav ja mitmekülgne kogemus, kuid teist korda ma enam seda lugeda ei viitsiks.

A. Pehhov "Varjude tuisk"

Kui ma kuulsin, et see raamat on ilmunud, siis olin ma väga-väga rõõmus, sest Varjude sarja lõpp oli käeulatuses (sarja eelmiste raamatute arvustusi näete siit ja siit). Palju ei jäänud puudu ühest ilusast rõõmu-saltost, aga mul hakkas oma kaelast kahju. Seega rahuldusin lihtsalt rõõmsa viiksatusega ning kahe õhtuse lugemisralliga.

Garret peab oma kaasteeliste abil jõudma igivanasse matmispaika Hrad Spein'i, et tuua selle kaheksandalt tasandilt välja Vikerkaaresarv, mis päästaks kuningriigi. Tegelikult pole see isegi tema võitlus, vaid kuninga tellimus, kuid elukutselise vargana ei saa ta tellimusest loobuda. Hrad Spein ei ole meelakkumine, kuna see on maagiliste lõksude ja iidse kurjuse kodu, kuid pole parata. Samuti räägitakse talle siit ja sealt seda, et ta on uus Varjudes Tantsija - maailma looja uuestisünd, kes peab maailmade vahelise Mängu puhul vaekaussi kallutama, kuid kummale poole? Siinjuures ei ole tingimata alati abiks ka nägemuslikud õudusunenäod, mis Garretile endalegi ootamatult liiga tihti reaalseks osutuvad. Lendab ka verd, tatti, maagiat ning erinevate olendite kehaosi (alates ogredest ja lõpetades maa-aluste zombie'dega), kusjuures on kesksel kohal igasugused inimlikud emotsioonid: au, reetlikkus, armastus, perekond jne. Ja selle triloogia lõpp on igati väärikas ning tõepärane, mistõttu lugemiselamus oli päris mõnus.

Selle raamatu puhul köitis mind kõige rohkem Surma kujutamine - valgesse linasesse kleiti riietatud naisterahvas, kellel on pikad heledad juuksed ning käes nartsissikimp. See oli väga ilus sümbol, eriti arvestades seda, kuidas Pehhov on Surma olemust kirjeldanud: "Surm oskab oodata". See ju põhimõtteliselt ütleb kõik ära! Oma malbel viisakal viisil ta lihtsalt tuleb ja asetab nartsissid sinu ette ning sa tead, et on aeg. Ei ole vaja vikateid, kottis musta hõlsti ega rääsunud lihaga sõrmekonte, vaid läheneti sellele teemale põhimõttega "kill'em with kindness"...

Nagu ka kõigi teiste triloogiate-sarjade puhul, kehtis ka siin kuldne reegel, et lõpus vist väsib autor ära - intriigid lähevad järjest mastaapsemaks, palju toredaid tegelasi saab järjest surma, peategelane ostutb ootamatult just selleks ainuõigeks isikuks, kes suudab maailma päästa jne. Seega ei olnud mul raamatut lugedes ahaa-momenti ega pöörast vaimustusevärinat. Pigem nautisin ma Pehhovi võimet luua osavalt selline huvitav maailm koos intrigeerivate karakteritega, mis su lihtsalt endasse neelab.

Seega triloogia lõpp ja minu jaoks "must read" asi. Fantaasiafännidele hüva nosimine, kuid teistele pigem tüütu kohustus. Ja nüüd ma tunnen, et minu fantaasialimiit sai mõneks ajaks piisavat stimulatsiooni...

P. Hoffmann "Jumala vasak käsi"

See raamat seisis raamatukogus uudiskirjanduse riiulis ja lausa kutsus mind. Ma olen mitmetel kordadel rääkinud, et vahel see kõhutunne hakkab kenasti tööle ning kui tunne õigustab tekitatud ootusi, siis tahaks kohe selline mõnusa ja kiirema võidutantsu teha. Teine hea põhjus seda laenutada oli see, et tagumisel kaanel olev lühike sisututvustus justkui lubas, et seekord saame sellest va sarjavärgindusest mööda, kuid hiljem sõbrannaga sellel teemal rääkides selgus, et päris nii lihtsalt ma ei pääse.

Lunastajate Varjupaigast ehk maniakaalsest ja pühendunud usukeskusest põgenevad kolm seal elavat/kinnipeetavat poisikest pärast seda, kui nad on kogemata avastanud midagi kohutavat ja samas kummastavat. Thomas Cale ja tema kaks sõpra (Kleist ja Hajevil Henri) põgenevad üle kõnnumaa, püüdes oma jälitajate eest pakku pugeda, kuid satuvad hoopis suurlinna Memphise sõdalaste kätte vangi. Nad viiakse Memphisesse ning satuvad seal kohemaid erinevate inimeste huviorbiiti, kes püüavad poisse ning nende võimeid vastavalt oma strateegiale ja plaanidele ära kasutada. Samas pole ka Lunastajad matnud maha lootusi Thomas Cale´i taas oma ridadesse suruda, sest nemad teavad poisi kohta midagi, mida keegi teine ei tea... Cale aga on selles loos see must hobune, kelle nimel mäng käib - ühest küljest kiitsakas ja kehvasti toidetud naiivne pubekas, kelle hormoonid panevad ta tegema kohati ääretult rumalaid tegusid ja kes ei tea, mida tähendab sõna "vägistaja", kuid teisalt tapja, kelle oskus keerulist sõjastrateegiat valmis punuda ning oma vaenlasi täiesti uskumatul tasemel läbi näha muudavad ta väga ohtlikuks vastaseks. Ja Cale ise püüab päästa seda, mida on hakanud oma elus tähtsaks pidama, kuid lõpuks tekib küsimus, kas tema tapjaoskused ei jää siiski alla tema võimele näha läbi intriige, mida tema ümber punutakse?

See raamat ei anna ennast üldse kergesti kätte. Ma pean silmas seda, et lugejale ei anta ühtegi infokildu niisama kätte ning ei laotata kogu taustainfot linikuna laiali. Kuni raamatu keskpaigani jääb tegelikult üldse arusaamatuks, mille ümber see trall üldse käib ja mis hea pärast seda va Cale'i nii taga aetakse. Ja siis hakkavad tagamaad vaikselt lahti kooruma ning see muudab kogu loo vägagi intrigeerivaks ja põnevaks, mistõttu sattusin täiesti tuhinasse ning veetsin ühe laupäevaõhtu lehekügi neelates (piltlikult siis, jah?) Raamatus olevad karakterid olid hästi välja voolitud ja mitmekülgsed, mistap suutsin lugejana mingi piirini nende eesmärkidest ja põhjustest aru saada, kuid teisalt tahaks vahel öelda "Issand, sa näed, aga ei mürista?!" Siia hulka näpuotsake elutervet sarkasmi  (IdrisPruke tegelaskuju on siinjuures ületamatu), lollakat vedamist (isand Vipondi pääsemine) ning veidi veidraid elukaid (eriti Kiisu Jänese olemasolu) ning lugu lähebki kohe käima.

Omamoodi pettumust valmistas aga see, et tegu on siiski mingi järjekordse saagaga, kuigivõrd ma tahtsin ainult ühte väikest ja kiiret fantaasia-maigulist kõrvalepõiget, milles raamatu tagumine kaas mind sinisilmset ka veenis. Nüüd pean jälle istuma ja ootama järgmist osa. God demet you, Hoffmann. :) Need järjed tulevad ju nii aeglaselt... Ja netist just vaatasin - selle triloogia viimane osa ilmus alles sellel aastal, nii et tehke oma arvutused nüüd ise, kaua ma kügelen ja lakke vahin!

Aga muidu väga huvitav ja omanäoline fantaasiaromaan ning selle suuna austajaile kindel soovitus.

Y. Ogawa "Majapidaja ja professor"

Selle raamatuni jõudsin läbi sõbrantsi raamatublogi, kus ta analüüsib antud raamatut. Ja kui ma käisin vahelduseks kodu lähedal olevas raamatukogus (mis tõepoolest asub minust kõigest mõnisaja meetri kaugusel, ülla-ülla!), siis oli see uudiskirjanduse riiulis. Tundus tuttav ning ehku peale kahmasin kaasa.

Raamat räägib majapidajannast, kes satub tööle ühe matemaatikaprofessori juurde. Professor on aga aastaid tagasi ühe raske õnnetuse järel kaunis kummalises seisus - nimelt kestab tema mälu ainult 80 minutit, mistõttu on tal argiste asjadega väga raske hakkama saada. Ta kannab igapäevaselt luitunud ülikonda, mis on täispikitud erinevaid olulisi fakte sisaldavaid märkmeid, lahendades samas hiilgavalt erinevaid  kõrgema matemaatika ülesandeid. Kuid majapidajanna ja tema poeg (kes saab professorilt oma peakuju järgi nime Ruutjuur) kiinduvad vanaldasse ja üksildasse professorisse ning püüavad tema igapäeva ellu luua võimalikult palju erinevaid ja huvitavaid seiku. Näiteks viivad nad mehe pesapallivõistlustele, kuigi nad teavad, et järgmisel päeval ei mäleta mees sellest enam midagi. Raamat räägibki sellest isepärasest sõprusest, matemaatika loogika kummastavast lummavusest ning sellest, kuidas vahel oluliste inimeste nimel pingutatakse, isegi kui seda alati kõigile näha pole.

See raamat oli minu jaoks väga rusuv. Ma ei pea siinjuures silmas sündmustiku arenemist, vaid pigem selle raamatu iseloomu. Mul on arvamus, et kirjanikud suudavad oma raamatutes luua maailma ning teatud raamatute puhul võib aimduda isemoodi meeleolu. Vahel näiteks krimkat lugedes jääb mulje, et autor on kuidagi tüünes meeleolus olnud ning see kajastub kirjutatus vaatamata temaatika vastukäivusele. Jaapani kirjandusele kohaselt ei anta siin pööraseid kirjeldusi inimhinge sügavustest ega kirjeldata sündmuste käiku sõnatolmu üleskeerutades. Pigem jääb selline vaikselt kulgeva rusutuse mulje, mille puhul lugeja austusega endale teadvustab et ta ei saa midagi muuta. Siin jääbki lugeja kõrvalseisjaks ja ma leian, et see on isegi hea positsioon tegevuse vaatlemiseks.

Ma mõtlesin ka sellele, et kui meie nö "normaalsete inimestena" tajume väga selgelt professori olukorra traagilisust, siis teisalt on see justkui taeva kingitus. Kujutage ette, kui teie õlgadelt kaoks järsku mitmete aastakümnete jagu emotsionaalset taaka ning te saate korraga keskenduda tõepoolest ainult sellele, mis moodustab teie maailma keskse punkti. Jah, emotsioonide ning elamuste seisukohast oleks olukord üsna nüri ja selle sudu sisse kaob justkui see suurem minapilt (sh minevik, olevik ja tulevik), kuid teisalt oleks maailm tõepoolest võibolla kergem. Samuti kehtib vist ütelus, et mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Seega on professori olukord ühest küljest needus, kuid teisalt jällegi omamoodi õnnistus. Sa alustad iga uut päeva tabula rasana, mis juba oma olemuselt on omapäraselt äge ja vastuoluline õudusunenägu.

See raamat oli omapärane ning mõjus, kuid ma ei ole kindel, kas see oli minu teravaimaid lugemiselamusi. Seega ma soovitan seda raamatut lugeda, kuid omapoolse hoiatusega - ärge laske ennast jaapanipärasest naturalismist heidutada.

PS! Kuna ma seda postitus kirjutades üldse ennist mainitud sõbranna arvamust ei mäletanud, siis pärast oma arvamuse kirja panekut lugesin uuesti Janela kirjutatut. Me oleme ikka üsna erinevaid asju näinud :)

D. Foekinos "Delikaatsus"

Tatarataaa! Ja ongi raamat, mille ma üle pika aja ise välja valisin. Täitsa ise! Aga valiku põhjuseks oli seekord kõhutunne. Mõne raamatuga hakkab see tööle ja kui läheb täppi, siis on tõepoolest väga muhe. Muidugi, tegu on Prantsuse kirjandusega ning seetõttu olid mul omad kahtlused, kuid vahel passib ka sellest kapsaaiast midagi minu teravate hammaste vahele.

Raamat räägib noores naisest Nathalie'st, kes elab üle oma abikaasa Francois'i surma. Francois oli justkui Natalie teine pool, kellega ta oli aastaid tõeliselt idüllilises abielus, ning järsku meest enam ei ole. Pärast mehe surma töösse sukeldunud Natalie on aga ammu silma jäänud Charles'ile ehk firma juhatajale, kus naine töötab. Mees püüab kohmetult naist võrgutada, kuid saab haledalt vastu näppe. Aeg läheb edasi ning ühel päeval, mõeldes oma kontoris süvenenult sellele, et kes küll mõtles välja sellise ebaseksika asja nagu vaipkate, astub Natalie kabinetti tema kolleeg Markus, keda naine tuju ajel kirglikult suudleb. Sellest saab alguse veider kiindumus, mis kasvab üle armastuseks. Ja just sellest raamat räägibki - salapärasest delikaatsest armastusest.

See raamat oli ühest küljest küll väga prantslaslik st tegelased käituvad ja teevad minusuguse põhjamaalase jaoks kohati veidi liiga jaburaid ning põhjendamatuid asju. Aga teisalt oli autori stiil meeldivalt lakooniline ning lubas lugejal endal oma assotsiatsioone loetuga siduda. Reeglina prantslaslik kirjandus seda ei võimalda. Ja mis minu jaoks eriti sümpaatseks osutus oli see, et autori kirjutamisstiil on üsna amelie'lik - nunnu, lihtne ning selline ... ma ei ole kindel, kas selle kogemuse kirjeldamiseks ongi sõna välja mõeldud. Ütleme siis lihtsalt, et see on amelie'lik.

Ja kuigi ma olen juba sellest east väljas, kus ma tsitaate endale üles märgin ja pärast enesekindlalt neid tsiteerin, siis selles raamatus oli üsna mitu sellist kohta, mis mulle meeldisid ning kaalusin tõsiselt uuesti endale need mõtted üles märkida. Näiteks üksinduse sidumine morbiidsusega, samas kui inimesed aegajalt tõepoolest lihtsalt tahavad omaette olla. Samuti meeldis mulle mõte suudlusest kui modernsest kunstist. See on nii kuradi mitmetähenduslik, et see nõuaks lausa omaette blogipostitust. Ja samuti seda hetke, kui kellegi olulisega aega veetes järsku melanhoolia tekib, mis loob sellise veidra sünergia kogu koosviibimisele. Olete te seda vahel tajunud? Selliseid pisikesi detaile on autor minu arust väga peenelt, delikaatselt kirjeldanud ning see tundub nii loomulik ja omane, et ei oskagi kohe vastu vaielda.

Seega taas meeldiv üllatus ja soe soovitus.