J. Niven "Elu helged paigad"

Ma ei olnud sellest raamatust mitte õhkagi kuulnud, sest see lihtsalt käis minust kuidagi kaugelt mööda. Ei tööta ju enam koolis ning ilukirjandus on minu hobi. Selle raamatu aga valisin uudiskirjanduse riiulist jälle oma kõhutunde pealt välja, kuigi tuju selliseks hollywoodyliku ilusloo vastu hetkel polnud.

Theodore Finch on veidrik, kes teeb absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Tahab, käitub nagu Inglismaalt pärit bändimees. Tahab, kannab koolis supermehe kostüümi. Justkui vaba hing, mida ei anna kuidagi taltsutada. Kuid Finchi pealtnäha vabal ja kaootilisel elul on ka varjupool, millest teavad ainult väga vähesed inimesed - tema pikkadest masendushoogudest, kus muidu hullumeelne üle kooli kloun Finch on justkui omaenda vari. Pärast ühte pikka Une perioodi (nii nimetab masendushooge noormees ise) ronib ta kooli kellatorni, et sealt alla hüpata, kuid tuleb välja, et ta pole seal üksi. Ka Violet, kooli üks populaarsemaid tüdrukuid, on kellatornis ja tundub, et ka tema tahab enesetappu sooritada. Vaatepunkti küsimus, kumb kumma päästab, kuid sellest kohtumisest kasvab välja armastuslugu, mis on ühest küljest küll väga ilus, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa...

Ma ei ole noorteromaanide suur austaja. Kuidagi kipuvad nad alati minema sinna sügavasse süngusesse, kus kas tegeletakse mingite negatiivsete probleemidega äärmiselt sünges võtmes (alko, narko, halvad sõbrad jne) või võitlevad seal surematu armastuse nimel libahundid, vampiirid või muud müstilised elukad. See raamat räägib ka küll üsna süngest teemast, sest enesetapud ei ole mingi nurga pealt helge teema, kuid sellest räägitakse ilusalt. Kõlab kaunis jaburalt, kuid ometigi nii ma seda lugu näen. Seda ilmselt selle sünge tulemuse helgetest toonidest. Jah, eht-hollywoodilik, aga samas vahel on ka sellist asja hea näha. Ja kui ma veel töötaksin koolis, siis ma kohe kindlasti soovitaksin seda raamatut. Nii poistele kui tüdrukutele, kuna loos esitatakse nii Violeti kui Finchi vaatepunkte asjadele. Samuti on raamatu keelekasutus ja Niveni kirjutamisstiil tõepoolest lihtne ja köitev. Eriti tähenduslik on minu jaoks Finchi ärkveloleku 13. päev, kus ta loetleb üles võimalused, kuidas olla ärkvel - ma arvan isegi, et laias laastus on need asjad, mida peaks kõik inimesed endale aegajalt meelde tuletama, sest need on ehk need sügavamad põhjused, miks tõesti püsida ä(Ä)rkvel. Ärkvel elus selle kõige otsesemas mõttes.

Seega mulle see raamat tõesti väga meeldis ja soovitan teilgi seda proovida. Te võite üllatuda...

H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

N. Koch "Õhtusöök"

Juba mõni aeg tagasi nägin lehtedes olevate raamatututvustuste juures ka selle raamatu pilti. Kokkuvõtet lugedes jääb mulje, et üks perekonnalugu, mis kuidagi justkui ei sütita, aga midagi seal nagu on. Piisav selleks, et tekitada tunne, et no ehk siiski? Seega koduraamatukogus seda lõpuks köidetuna ka käes hoides otsustasin proovida.

Iroonilisevõitu mina-tegelane jutustab ühest õhtusöögist oma naise Claire, venna Serge ja vennanaise Babettega. Tema vend Serge on Hollandi peaministriks pürgiv tipp-poliitik, kes valimiseelses poliitkampaanias oma tõusulainet naudib, kuid õhtusöögi arenedes ilmneb, et sellel seni pilvitul teekonnal riigi ühe tippjuhi kohale on tekkinud takistus - nende lapsed on saanud hakkama teoga, mis mõjutab mõlemat perekonda nii kuvandi hoidmise kui eetilisi tõekspidamisi silmas pidades.

Raamatut lugema asudes ei osanud ma suurt midagi arvata - peategelane tundus omamoodi ninakas ja ennast täis, tema naine ehk liig roosade prillidega maalitud naisideaal, Sergest oli maalitud kui egoistliku s***pea kõikvõimas portree ning Babette oli justkui kaunis aga sisult tühi. Ei inspireerinud kuidagi, aga mind intrigeeris mõte, et mis on siis see asja point ehk milleks on selline lugu kirja pandud. Seega lugesin edasi ja siis hakkasid karakteritelt kihid maha kooruma ja tuli välja see "uba". Kuidas käituksite siis teie, kui teie laps oleks põhjustanud inimese surma - kas tõstate ta süüpinki või hakkate teda kaitsma? Seda olukorras, kus teid on lapsevanemana varem pannud kahtluse alla nii teie oma perekond kui ka ühiskond? Samuti tekib küsimus, et kas normidesse mittemahtuva inimese mõtteavaldused on asi, millele tasub tähendust omistada või on see normist eristumine igati hea, sest lõpeks on ju norm meie ühiste kiiksude absoluutne keskmine? Rääkimata probleemist, et kuivõrd on lapsendatud laps siiski päriselt oma ning kas olulisel momendil eristamine toimub siiski mingil alateadlikul viisil?

Seega ehk veidi lakoonilise sisututvusutuse taga on hoopis teravamad eetilised küsimused, millega ma loodan, et keegi meist ei pea kunagi silmitsi seisma. Soovitan soojalt!

C. M. Tavares "Jeruusalemm"

See raamat on omamoodi väljakutse, sest oma kujunduselt on ta piisavalt väike ja silmatorkamatu, kuid midagi nagu tõmbas selle juurde. Mingi sisemine radar, et vot see on raamat, mis on täiesti ainulaadne ja et ma pean seda proovima. Oma halluses jäi ta uudiskirjanduse riiulil vist seetõttu silma ja otsustasin seda proovida.

Raamatus olev lugu on omapärane kollaaž elust erinevate inimeste silme läbi. Öise Jeruusalemma linnatänavail hulguvad valude eest abi otsiv Mylia, tema hullumaja aegadest pärit armuke Ernst, tema endine abikaasa ja ostetava seksi ning suurima kirjandusteose loomise läbi enesetõestust otsiv psühholoog Theodor, tema sünnipuudega laps Kaas, ebamäärastel põhjustel altruistlik prostituut Hanna ning endine sõjaväelane Hinnerk. Ühe õhtu jooksul elavad erinevad karakterid läbi kogu oma varasema elu ning just sellesse õhtusse koondunud sündmuste eellood. Surmad, sünnid, armastus, läbikukkumised, rõõm ja lein - kogu elu emotsioonid ja hetked selle ilus ja valus. Kõik mahub ühte kompaksesse hetke ja on aimatav, et see hullumeelsus ringleb tornaadona ainult ühe võimaliku lõpu suunas, seda enam, et omal napakal moel on igal pool seoses, et juhuseid ju pole olemas.

Kui raamatu lühitutvustuses on seda nimetatud tihkeks looks, siis on see kahtlemata õige, sest see on oma intensiivsuses ja stilistikas midagi üpris ainulaadset, kuna nii lakooniliselt ja minimalistlikult elu absurdsust väljendada on kunst omaette. Loos ning karakterites aimub minu jaoks võõrast apaatsust tuleviku, maailmavalu ning lähikondlaste suhtes, et ma ei oskagi seisukohta võtta, kas tegu on eluterve suhtumisega või on see lihtsalt absurdsusesse kalduv eluvõõras lähenemine. Samuti on tunda karakteritest sellist sügavalt üksildust isegi väga intiimsetel ja lähedaselt tasandil, et oma lõpeks hakkab raamat tööle hoopis teisel tasandil - lugejana hakkasin vähemalt mina otsima varjatud tagamaid, mingit mõtet või ajendit. Seega läks kõhutunne seekord täppi, sest tegu on tõepoolest väga ainulaadse raamatuga, mida ma siiski väga kergeks lugemiseks ei pea, kuna loodud kulissid ja karakterid ei ole just kõige optimistlikumad, lubavad mitmesuguseid tõlgendusi ja kogu oma tähenduslikkuses jääb ühte õhtusse koondunud pinge siiski lõpeks kuidagi õhku rippuma. See on lugu, mis algab ühest kohast ja lõppeb teises omamata ehk mingit sügavamat tähendust lõpplahenduse pakkumise näol. Taas, sõltub lugeja tõlgendamisest...

Seega intrigeeriv ja tõesti tugevalt kokkupressitud intensiivne lugu, mis on kaunis sünge ja kergemat lugemist otsivatele lugemishuvilistele väga ei soovita.

J. A. Essbaum "Üksildane naine on ohtlik naine"

Suures pühadetuhinas olin puhkuse välja võtnud ning sattusin taas oma lapsepõlve koduraamatukokku. Oo see õnnis nostalgiahetk uute raamatute kuhje nähes pluss muidugi palju toredaid uusi ja huvitavaid asju, mis suures linnas 4 sekundiga uudiskirjanduse riiulist haihtuvad. Igatahes oli seesinane raamat mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud - intrigeeriv pealkiri ja kaunis kaanekujundus. Seega oli mul väga põnev paar õhtupoolikult, kus sain raamatuga muhedalt kerra tõmmata.

Anna Benz on on justkui tüüpiline Šveitsis elav koduperenaine - tal on pankurist mees, kolm imetoredat last ning kaunis maja. Kuid Anna on sügavalt üksildane. Kuna ta on ameeriklanna, siis on tal raske kohaneda šveitslaste meelelaadiga, tema abikaasa on emotsionaalselt distanseerunud ja ta ei leia endale peale laste kasvatamise muud rakendust. Olukorra lahendamiseks läheb ta abikaasa soovitusel psühhoterapeudi juurde ning asub õppima šveitsi keelt. Kuid Anna enda jaoks on hoopis tähenduslikumad erinevad armukesed, kes pakuvad talle mingisugustki leevendust sellele üksildustundele, mida ta sügaval endas hoiab. Loo arenedes saab Annale aga selgemaks, et on raske sellise mängu juures fassaadi hoida, kuna valedel on ju komme välja tulla.

Ma saan suurepäraselt aru, miks on raamatu kirjastajad võrrelnud seda Anna Karenina ja madame Bovaryga, kuna raamatute tonaalsus ja tajutav tulevikustsenaarium on väga sarnane. Me räägime naistest, kes võtavad elu liiga tõsiselt, kes on sisemiselt katki ja kelle meelelaad on allaheitlik. Ma ei tea, mina kirjeldaksin seda nii. Ma enda jaoks olen selle nii lahti seletanud, et üksildustunne on midagi sellist, mis võib panna inimesi kummalisi ja enesehävituslikke asju tegema. Kui ei ole enam midagi suurt kaotada, siis mida üldse edasi teha? Julgen väita, et olen selle omal nahal läbi elanud ja tean, millest räägin. Mõnel inimesel sellest üksildusest väljaronimine õnnestub, teisel aga mitte. Kui kahe kirjandusklassikasse kuuluva naiskarakteri puhul tuleb loo arenedes välja, miks on nendega asja nõnda, siis käesoleva raamatu puhul seda välja ei joonistu. On see raske lapsepõlv, suur trauma, kohustused? Mind muudab uudishimulikuks just see vastamata "miks?" selle loo taga. Samas on autor teinud väga hea töö - sügav, sisuliselt köitev ning intrigeeriv arenguromaan. Samuti kiidan toimetajatööd ning raamatu kujundust - tõesti nauditav tervik!

Mulle endale jäi mulje Annast kui inimesest, kes ei oska või ei taha suhelda. Kinnine inimene, kelle introvertsed omadused lõpuks ennast tema enda vastu pööravad - selle asemel, et küsida oma mehelt, kuidas edasi, laseb ta passiivselt tollel ennast juhtida vältimatu katastroofi poole. Me näeme kogu lugu läbi Anna silmade, seega ei ole see objektiivne - Anna vaatab asjadele oma prisma kaudu ja tema prisma kese võib olla ehk veidi nihkes. Nagu Anna ise ütleb "Täpsus on tõe vorm. Aga mitte miski ei ole täpselt tõsi." Samuti tunduvad teised karakterid loos kaugel ja eemal - nad on, kuid nad ei tundu reaalsed. Nad kujutavad endast justkui kulissi, mille najale toetudes peategelane endale oma traagikat välja joonistab. Seega väga egoistlik tegelaskuju, kelle jaoks teiste tundemaailm ei oma tähtsust taandades nad massistseenides osalejateks. Kuidas saab selliste reeglite kohaselt siis üldse lähedust tekkida?

Seega on see sügav raamat, kuid usun, et elus omajagu asju läbiteinud naistele liigagi valus tõde, mis lubab olnut endast uuesti läbi lasta. Seega naistele soe soovitus, meestele võib ehk võõraks jääda...

D. Geary "Tänapäeva nõid"

Puhkus on tõeliselt imeline asi - saab aega raamatutega sisustada ja seda nautida, sest tegu pole suurte raskete teadusraamatutega. Seega olen teinud mitmeid reide kohalikku raamatukokku ning naasin ühel päeval seesinase raamatuga. Mind intrigeeris pealkiri ja sisututvustus, mis panid mind mõtlema, et vot see võib olla see kaunis üllitis, mis mulle pakub seda jumaldatud ahaa-momenti, mida ma raamatuid lugedes otsin.

Kinnisvaraagent Lauren satub ühel päeval nõidade jututuppa, mis paneb temaga juttu vestnud nõiad arvama, et tegu on oma annet mittetundva nõiaga. Seega saadetakse tema oskusi katsetama nõid, kes puhtjuhuslikult on pikk tõmmu ja kohutavalt kaunis meesterahvas. Romantilised sädemed hakkavad lendama (küll mitte peakangelase hinges), andeid avastatakse ja avardatakse ning igal pool on maagiat ja nõiakunsti.

Kui ma selle raamatuga ühele poole jõudsin, siis oli minu peas ainult üks küsimus: "Mis asi see nüüd oli?!?" Selles mõttes, et kas see oli romantika või fantaasia või ABC algajale nõiale? Loo areng ei ole mitte mingis mõttes ootuspärane ehk ei teki mingit suuremat kulminatsiooni või konflikti, mille lahendamist võiks oodata. Ei ole heade-halbade võitlust, ei ole suuri sisemisi heitlusi, ei ole vaimseid konflikte ega maailmavaatelisi kokkupõrkeid. Pigem on tegu sellise stoiliselt tausta loova jutustusega, mis ei arene ega vii kusagile, vaid lihtsalt räägib loo, kuidas üks vaimunõid avastatakse ja kuidas ta nõidademaailma ja reegleid avastama hakkab. Räägitakse palju tehnilisest poolest (kuidas kanaliseerida energiat, milliseid nõidu on jne), aga selles ei ole mingisugust elu. See oli nagu aliase mängu kausutusjuhend, aga me kõik teame, et Aliast on praktiliselt iga kell etem lugeda kui seda tuimalt teoorias lugeda. Lugedes ja umbes poole peale jõudes sain aru, et mul on vaja mingisugust kirge, aga kogu lugu tundus kuidagi mannavahuselt roosa ja üdini ameerikalik.  Lõpuni lugema sundis ainult see, et ma tahtsin näha, kas kusagilt tuleb see point ka välja, aga see ei läinud aja peale paremaks, kuigi potentsiaali ju nagu oli...

Mina seda raamatut ei soovitaks.

P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.