L.-A. Jones "Freddy Mercury: elulugu"

Mina olen Queeni muusikaga üles kasvanud ja ma jumaldan seda, kuid Freddy Mercury on vaieldamatult ikoon. Minu jaoks on ta üks neist karakteritest, kes muusikaajalukku on kuldsete tähtedega kirjutatud. Tema esinemine paneb kuulama isegi aastaid pärast siitilmast lahkumist. Seega tundus õige võtta kätte ja uurida veidi ühe oma iidoli tausta paremaks mõistmiseks.

Elukutseline muusikaajakirjanik Jones alustab Sansibari saarelt, kus Faruk Bulsara oma lapsepõlve veetis. Konservatiivse iseloomuga kooliaeg Indias ning eklektiline nooruspõlv Londonis lõid huvitava arengukeskkonna uudishimulikule ja sihikindlale mehele, keda iseloomustas edev riietumisstiil, selge arusaam heast muusikast ja esinemisest. Juhtudes kokku õigel hetkel õigete inimestega sai noor Freddy oma loovust ka reaalselt rakendada, isegi kui selle nimel pidi võitlema. Segased lood oma seksuaalse identiteedi otsimisel ja glamuurne elustiil pärast edu saavutamist tundub kuidagi loomupärane arvestades ajastut ja toonaseid kombeid. Ebamäärane minevik, segased rahaasjad ning pidev vajadus ennast tõestada ja loominguliselt avatud olla tekitavad huvitava vastuolude kombinatsiooni nii era- kui tööasjades. Lisades juurde AIDS ning sellega seonduvad tüsistused, siis luuakse Freddy Mercuryst pilt, mis on ühtaegu köitev kui ka segadust tekitav. Nagu päriselus...

See elulugu on minu arvates kaunis unikaalne, kuna ei pretendeeri päris tõele ning tekstiliselt on lugemine kaunis ladus. Autor jätab palju lahtisi otsi ning kirjeldab tekkinud vastuolusid, sest täielikku tõde ongi raske välja selgitada. Selles osas, kes tegelikult Freddy oli, seetõttu ilmselt kõige selgemat pilti ei teki, kuid vastuolulise inimesena on ka Mercury ise selle eest hoolt kandnud. Balanss professionaalse ja eraelulise vahel on raamatus päris kenasti saavutatud ja seega ei tekkinud kallutatuse tunnet. Pildiline materjal on päris hea, kuigi kohati ehk liiga juhuslik.  

D. Verhulst "Kahju olnud asjadest"

See raamat on kuidagi omapärane. Kõnetas ennekõike pealkiri kui kujundus ning pärast sisukokkuvõtet tundus loogiline see raamat läbi lugeda.

Belgia kauges ja lootusetus kolkas elab noor Dimitri veidrat eluheidiklikku elu oma vanaema ning alkoholilembese isa ja lelledega. Elu justkui kulgeb ühest kõrtsuskäimisest teise ning kajastatavad mehetükid on teatud ringkondades kindlasti muljetavaldavad alates võistujoomisest ja lõpetades lastekaitseametniku külastusega. Suuri sündmusi ega romaani kulminatsiooni kui sellist ei ole – kogu sündmustik voolab ühtlase joana justkui vesi vanni. Aga meeldejäävaks selle raamatu puhul on värvikas elu-olu kirjeldus lõikavas sarkasmivõtmes, mida pehmendab kerge melanhoolne alatoon muutes selle nüansirikkamaks. Lausa selle tasandil, et kohati ei saagi aru, kas nutta või naerda.

Verhulsi kirjutamisstiil on tõesti imetlusväärne ja omapärane, kus kohati ei saagi aru, kas tegu on eneseiroonilise olukorramõnitusega või siira rumalusega. Isiklikult kahtlustan esimest. Näiteks palgaraha viina alla panemise ettekäändeks on toodud ligimeste päästmist kapitalismitondi ohtudest või kuidas autor kirjeldab oma sündimisega tehtud kahju ema elundkonnale, sest 9 kuu jooksul pärast korterisse kolimist tahaks ju veidi sisustusega eksperimenteerida... Teisalt on raamatus ka omajagu elulisi põhimõtteid, mille autor talle omase terava huumoriga välja ütleb. Näiteks et mees, kes naise juurest pärast lapse sündi minema jalutab, on mölakas seda enam, et tal polnud naise juurest lahkumiseks julgust enne lapse valmis treimist. Või kuidas moodsatel inimestel on nii palju sõpru, et nende kohta käiva teabe haldamiseks on vaja raamatupidamissüsteemi. Tjah, tõeline elu vahib selle absurdses võtmes raamatust vastu ja kohati on lausa kõhe.

Eraldi toon veel välja, et raamatu eestindamine on minu arvates päris hästi õnnestunud. Pole kirjevaigu, mõte jookseb ludinal ja arvatavasti on ka tekst kenasti meie kultuurituumi paigutuv. Nutikas valik, seda enam, et kirjastus on mulle suhteliset tundmatu (NyNorden).

Seega igati huvitav üllatus ja soovitan ka teisel lugeda. Tõsi, veidi robustne ta ju on, aga aegajalt ongi ehk tarvis kaunishingi tuulutada...

P. Pomerantsev "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik"

Lugesin selle raamatu tutvustust kusagilt lehest mõnda aega tagasi. Tundus huvitav, kuid, nagu uute raamatukogu raamatutega alati on, oli ka see sellel hetkel välja laenutatud. Kuid veidi kannatlikkust ja ühel kaunil päeval oligi ta tagastatud raamatute riiulis...

Peter Pomerantsev on noor Inglismaal üleskasvanud venelane, kes huvi pärast satub tööle Venemaale tegema kohalikele telekanalitele dokumentaalfilme. Selle vältel kohtub ta aga väga erinevate inimestega, kelle lugude kaudu põimituna oma kogemustega räägib noormees tänapäeva Venemaa igapäevaelust: meedia mõjust rahva lollitamiseks, poliitikute kahepalgelisusele, prostituutide elust, sektide mõjust õnne otsimisel, kaunite naiste igipõlistest hirmudest kaotada oma "sugardaddy" jne.

Hoolimata kirjust karakteriteampluaast on raamat tegelikult väga nauditav ja kiiresti liikuv ning jätab üsna usutava mulje. Autor on ennast piisavalt tagasi tõmmanud ja lasknud värvikatel tegelaskujudel esile kerkida, olles samas oma tegevusega kogu aeg taustal siiski olemas. See on üsna sümpaatne tasakaal ja seetõttu on raamatut raske käest panna. On kohati absurdsuseni kalduvaid mahhinatsioone, mille puhul jääb üle ainult mõelda, et see on piisavalt haige, et seda lihtsalt oma peas välja mõelda. Näiteks lugu väikekoha gängsterist, kes on endast teinud kohalikus väikelinnas tõelise ristiisa, kuid samas magab ta öösiti autos, et mitte politseile vahele jääda. Või rikastele meestele saamise kursused. Kas tõesti saab sellise asja peale tulla?!?

Seega oma aususes relvitukstegevalt muhe lugemine.

A. Davis "Kingakuninganna"

Mõni raamat jääb mõtteisse. Mõni raamat jääb silma. See raamat jäi silma: intrigeeriv sisu, omapärane pealkiri... Ja te imestate?

Genevieve on noor nägus naine, kes 1920ndate Pariisis oma elu naudib: rikas abikaasa, kaunis välimus, võimalus igale oma tujule järgi anda... Mida sa hing veel ihkad? Kuid selle kõige taga on naise hing tühi, mida ta täidab oma kirega kingade vastu. Ja me ei räägi siin mingitest Hiina originaalidest, vaid tõelisest käsitööst, mis on tõepoolest ainulaadsed igas mõttes. Ja kui Genevieve lõpuks armub kingameistrisse Paolosse, kes naist pilkavat näib, satub naine mängu, kus tal on võita kõik ja kaotada terve maailm. Eriti saladusega minevikust, mis teda taas kummitama tuleb.

Esimene peatükk tekitas minus ebamäärast nõutust - kas tõesti olen ma oma arvamusega seekord nii mööda pannud? Seda ennekõike sellise suur-gatsbyliku ekstravagantsuse tõttu - glamuursed peod, luksuslik eluviis, ainukeseks mureks tundeelu ja skandaalid. See tundub nii kohutavalt eluvõõras ja paneb mu kuidagi nõutult õlgu kehitama. Kuid see raamat on veidi maisema stiiliga ja näitab seda ülevõlli ilumaailma ehk veidi realistlikumas võtmes. Ja mida rohkem edasi lugeda, seda huvitavamaks läheb, sest raamatu ülesehitus ega tegevusliin ei ole kuigi läbinähtav, mistõttu on teos just eriti lõpus väga kaasahaarav. Samuti tuleb välja asjaosaliste võlts tundeelu ja võimetus reaalsusega leppida, mis teeb nad oma keerulises intriigidemaastikul pigem marionetiks kui mängujuhiks. Kuigi loomulikult tahavad kõik asjaosalised vastupidist arvata...

Seega ehk esiti tuimavõitu teos, mis loo arenedes mõnusalt kaasa tõmbab. Soovitan.

J. Crusie "Mehe ikkest priiks"

Tegelikult mõtlesin ma, et viin lihtsalt raamatud ära ja juurde mitagi ei võta - lihtsalt aega ja tahtmist nagu polnud. Aga nagu ikka - raamatukokku sattudes võin mina kiiresti hoogu sattuda...

Pesueht naistekas õpetaja Lucy ja politseinik Zacki armastusloost, mis algab sellega, et naine mehe läbi klobib. Kuna aga naise elu on ohus, siis kolib politseinik (hoolimata ebasoodsast algusest ja kolmest hullumeelsest koerast) naise juurde, et teda kaitsta. Mängu tulevad pommid, lendavad kuulid, renoveerimist vajav köögipõrand ja torisev naabriproua. 

Seega polegi nagu suurt midagi siin öelda, kuigi tuleb tunnistada, et oli hetki, kus dialoog oli nii jabur, et ajas itsitama. Kuigi suurt mõttearengut või sügavat hingelist arengut siit loota ei otsi. Eriti moosiseks läks siis, kui pesueht vanapoiss 2-3 päeva pärast naisega kohtumist tolle kätt palub. Võibolla selliseid asju juhtub päriselus ka, aga mind pani selline asjade käik veidi kulmu kergitama. 

Seega tore meelelahtus paariks õhtuks, kuid ei midagi enamat.

D. Ariely "Irratsionaalne inimene: kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid"

See raamat on mul ammu kodus raamaturiiulis seisnud. Kuidagi aga ei ole tahtnud seda kätte võtta ja läbi lugeda. Ilmselt pole õiget hetke või tunnet olnud. Ma olen lihtsalt koledal kombel laisk olnud ja kui nädala keskel suures mahus teadusmaterjale lugeda, siis pärast seda ei suuda ühtegi paberkandjat enam pikalt tõsiselt võtta. Selle raamatu lugesin suuresti läbi aga süümetundest, kuna see oli minu käes kuid ja lõpuks tundus see juba tobe - raamatu valge kaas vahtis mind justkui pilgates riiuliservalt.

Professor Airely't huvitab inimeste käitumismotiivid ja ta on püüdnud neid läbi erinevate katsete kaardistada ja lahtimõtestada. Alates otsuste tegemisest pubis oma joogi valimisel, platseeboefektist kuni hinna ankurdamise mõjust inimeste käitumisele. Olles ise üsna värvikas karakter ja huvitava ajalooga isik, on Arielyl palju fantaasiat ja meelekindlust erinevate katsete läbiviimisel, ida ta raamatus väga oskuslikult ka demonstreerib.

Kuigi inimekäitumine ja selleks tehtavad katsed on väga põnevad, siis on nendest tuimalt raamatust lugemine päris tüütu. Ja omajagu selliseid teadusliku suunistlusega tarbimiskäitumise raamatuid olen lugenud mitmeid (näiteks see ja see), siis hoolimata hoogsast kirjasulest ja põnevast üldloost, jäi sisuline pool suurest Ariely katsete üldise kirjeldamise tasemele ja laiemaid üldistusi oli vähem. Seega oli mul raske kuidagi raamatuga suhestuda ning luua enda jaoks tõelist lugemiselamust. Pigem pani õlgu kehitama ja mõtlema, et "mis ma nüüd sellest siis õigupoolest sain?" Ma ei tea, kas oli aeg vale või lihtsalt ei olnud see minu raamat...

Seega jättis teos mind laias laastus külmaks ja ega ei oskagi rohkem midagi kosta...

W. S. Maugham "Kangelane"

Maughami raamatuid on pea igas raamatukogus üks-kaks lauditäit. No ikka meeletult. Ja seal on palju novellikogusid, romaane, jutukesi. Seega palju ja seinast seina. Ma ise ei ole kunagi tema kirjutatu vastu suurt huvi tundnud, kuid seekord mõtlesin, et miks ka mitte - kui nii palju kirjutanud on, siis ilmselt on asjal ka jumet.

James Parsons on noor ohvitser, kes naaseb pärast Buuride sõda koju. Kodus ootavad teda armastavad vanemad ja mõrsja Mary, kellega James kihlus enne sõtta minekut. Kuid viis aastat eemalolekut on noormehega teinud oma töö - miski ei tundu enam olevat selline, nagu ta mäletas, eriti tema kiindumus Mary vastu. Sõjas olles kohtus ta oma kolleegi naisega, kellesse James meeletult armus, kuigi härrasmehelikult tõmbab ta sellest daamist eemale. Aga kohtumine oma pruudiga paneb mehe mõistma, et ta peab kihluse katkestama. Ta teeb seda, mis paneb kodukandi inimesed šokeeritult õhku ahmima ning murrab nii tema vanemate kui pruudi südame. Sellele järgnenud Jamesi eneseotsingud viivad ta aga järjest läbimõtlematute sammudeni, mis päädib  noormehe vabatahtlikult surma astumisega.

Üsna lihtne lugemine, kuhu Maugham on püüdnud koondada natuke midagi kõigile: naistele tundeelu, skandaali ja õrnu tundeid, meestele sõda, härrasmehelikkuse dilemmasid ja eetikaküsimusi. Raamatu õhustik on juba ette üles ehitatud tugevale vastuseisule inimese ja kogukonna veendumuste osas. Kumb siis peab peale jääma: kas kindlate reeglite järgi toimiv ühiskond või indiviid oma soovide ja unelmatega. Maughami versioonis ei suuda üksikisik survele vastu panna, kuid kui mõelda tänapäeva ühiskondlikele trendidele, siis on mõttemaailm vist nii palju muutunud, et individualism on juba inimlik põhiõigus. Ühtlasi on raamatus väljatoodud karakterid üsna selgepiiriliselt ning autor positsioneerib neid väga kindlalt ja isikupäraste omadussõnadega. Eriti huvitavalt loob ta Mary tegelaskuju, kes ühtede arvates on tõeliselt tark ja heasüdamlik, kuid teiste arvates naiivne ja jäik. Mine siis võta kinni, milline on Mary tegelikult... Teine aspekt, mis raamatust läbi käib on sõda ja ennekõike sõja mõju sõdurite lähedastele. Pea kõik kandvad meestegelaskujud on sõdurid, kes arutlevad omavahel sõjapidamise loobumise võimalustest.

Seega veidi ehk liiga läbinähtavalt üles ehitatud, aga üldjoontes piisavalt köitev, et paar õhtut kenasti ära sisustada.

K. Pajumaa "Jalutuskäigud sisekosmoses"

Mõnda aega tagasi oli mul väga keeruline aeg. Elasin raskelt läbi muutusi oma elus ja (tõelisele raamatukoile kohaselt) tuhlasin veidi eneseabi raamatutes, et veidigi enesekindlust ja tuge saada. Seesinane raamat jäi mulle aga ühest blogist silma ja hakkasin jälgi ajama. Mingil hetkel sattusin raamatukokku ja uitasin riiulitevahel ringi ning... Seal ta oligi!

Pajumaa raamat ei ole tervikteos selle klassikalises võtmes. Pigem on see tema blogi populaarsemate postituste kogumik, kus lahatakse kaunis inimlikke teemasid: elu, armastus, viha, õnn, areng, eneseotsimine jne. Tekstid on arutlevad ning lähtuvad pigem isiklikust arengusoovist. Autorit on kogu aeg tunda ja ta on kohal, selles ei lasta lugejat kordagi kahelda. Teisalt jällegi saab lugeja oma kogemusi tema omadega võrrelda.

Raamat kõnetas mind mingitel hetkedel rohkem, teistel vähem. Ilmselt on see seotud sellega, et lihtsalt mõned/teemad asjad läksid minust mööda, sest nad ei haakunud minuga. Võibolla seetõttu, et ma olen naine. Võibolla seetõttu, et mul puudub kogemus. Võibolla seetõttu, et kuidagi väga utoopiaks kiskus. Ma ei tea, mis see põhjus oli, kuid see on tõesti väike probleem. Üldmulje raamatust oli tegelikult täitsa hea. Tekstid üsna lühikesed, neid oli lihtne lugeda ja mulle meeldis autori argumenteerimisoskus. Eriti kõnetas mind idee meelerahu otsimisest õnne asemel ja valikute tegemise võimalusest selle käigus ning ideest, et ole teadlik oma tunnetest, kuid ära lase tunnetel oma elu valitseda. Kindlalt saab negatiivse hinnangu aga raamatu formaat - püüdke ise ennast mugavalt oma lugemispessa tõmbudes rasket kriitpaberile trükitud kobakat lugemisvarana nautida.

Seega üldjoontes täitsa hea raamat kasvõi lihtsalt eluliste asjade üle arutlemiseks.

H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

G. Simsion "Naiseotsing"

On veidi tobe, et vahel raamatukogus riiulite vahel nuuskides lihtsalt mõni asi tekitab küsimusi. Ja kuna ma olen uudishimulik inimene, siis ma lihtsalt tahan teada. See raamat on suhteliselt lihtsakelise kujundusega ning ei ütle suurt midagi. Raamatu tutvustus on aga kaunis põnevalt üles ehitatud ja mõtlesin proovida.

Raamat räägib üliintelligentsest geneetikaprofessorist Don Tillmannist, kes otsustab, et ta on piisavalt vana ja on aeg endale kaasa leida. Kuna Don on aga veidi ebaharilik inimene nii oma mõtlemises kui tegudes, siis läheneb ta ka naiseotsinguile väga omapäraselt. nimelt teeb ta küsimustiku ja palub naistel sellele vastata. Ühel kohtinguõhtul saab ta tuttavaks aga Rosiega, kes on kõike seda, mida Don ei taha: lärmakas, alkoholitaritaja jne. Rosie vajab aga abi, sest ta tahab üles otsida oma isa. Kuid selle seikluse vältel tunnevad nad üksteisega järjest tugevamat seost.

See on nagu naistekas, ainult mehe kirjutatud. Ehk siis see on romantiline meestekas ilma grandisoossete suguelu kirjeldusteta ning väga sügava emotsionaalse virrvarrita. Sellise tonaalsuse raamatus tingib juba ainuüksi teose ülesehitus, kus peategelane on ilmselt Aspergeri sündroomiga, sest tema sisemonoloogist kumab läbi emotsioon, kuid samas on ta justkui võimetu seda väljendama. Kõike kirjeldatakse analüütilisel, teaduslikul ja distanseeritud moel. Veidi sheldoncooperlik, kuid ilmselt see müüb. Raamat ise aga minu jaoks kuigi meeldejääv ei olnud, sest põhinüanss jäi mina-karakteri ebatavalise sisemonoloogi peale ning teised tegelased olid selle juures pigem statistid. Tõsi, areng ja arutelu olid piisavalt köitvad, et ma olin välmis terve raamatu läbi lugema, kuid emotsiooni või olulist meeleliigutust see minus ei tekitanud.

Seega loetav raamat, aga oluliselt raputavaks kirjatükiks ma seda ei pea.

K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Hosseini eelmine raamat raputas mind sügavalt. See oli väga valus ja ilus raamat ning tundsin, et ei suuda kohe samas tempos jätkata. Seega andsin endale aega ning nüüd tundus, et on aeg küps tema teise raamatuga proovida. Mõtte teostus aga eeldas veidi eeltööd ja raamatujahti erinevates raamatukogudes, kuid lõpuks ma ta leidsin... Vedelemas tagastatud raamatute hunnikus, kust ma ta päästsin.

Mariam on vallaslaps ja Afganistanis islami kogukonnas on selline asi suur häbi. Elades emaga oma nürimeelset elu, kus ainukesed helgemad hetked on isa külaskäigud, ei mõista tüdruk, miks ta ei tohi paljusid asju teha. Ühe hetkega kogu see rahulik elu haihtub ning Mariam pannakse mehele Kabulist pärit kingsepale Rashidile, kelle kibestumus paneb pitseri nende abielule. Laila on nende naabruses elav viieteistkümneaastane neiu, kes kaotab ühel hetkel kõik oma elus ning kelle elu saab Rashidi ja Mariamiga seotud. Kuivõrd vabatahtlikult, kuivõrd sunniviisiliselt, on juba lugeja otsustada. Kahe naise vahel tärkab hoolimine, mille tugevus on raske mõõta, kuid mis tõestab ennast tegudes. Ka sellistes, mille puhul on raske anda hinnaguid.

Hosseini raamatud on tugevad ja mõjusad. Tema oskus luua karaktereid ning panna nad olukorda, kus inimlikkus ja armastus tõusevad ka uskumatutes kohtades esile kui väärtused, mida ei saa ega tohi alavääristada, on absoluutselt vaimustav. Tegelaskujude arenguteest rääkides on küll veidi tunda, et naistest räägib mees (no alateadlikult tajud selle ikka kuidagi ära), aga suures plaanis see ei häirinud. Mõjususe osas pean tunnistama, et "Lohejooskja" üllatas rohkem, kuid see ei tähenda, et selle loo karakterid ei jääks hinge kinni ja mõtteisse kummitama.

Kui mõelda aga inimsuhete peale, siis sellised raamatud on nagu õpikud - kogu aeg kummitab peas mõte "Aga mida teeksin mina?" Naisena või isegi noore tüdrukuna kaotada oma lähedased tugevalt patriarhaarses kultuuris ei jäägi suurt muud üle kui leppida oma saatusega. Leppida alandustega, painduda peksmise, vägivalla ja mõnituste ees, sest kuhu olekski sul minna, kui keegi kusagil sind ei oota? Kõige hullem vast on minu jaoks see, kui kaob lootus parema homse ees ja, vaadates kahe naise eluteed, jääb ainult üle küsida, kuidas selline usk üldse nendes tingimustes püsima sai jääda? Kõige hullem oli minu jaoks raamatus ehk Afganistani elu-olu kirjeldus erinevate valitsejate valguses ning selle ehe näide oli sünnitushaigla kirjeldus. See oli juba ainuüksi oma ideelt nii õõvastav, et pidin raamatu üheks päevaks kõrvale panema. Absurdne on, et selline ongi elu. Küsitav on, kas me peame sellega leppima.

Ilus, aga väga valus raamat.

J. Niven "Elu helged paigad"

Ma ei olnud sellest raamatust mitte õhkagi kuulnud, sest see lihtsalt käis minust kuidagi kaugelt mööda. Ei tööta ju enam koolis ning ilukirjandus on minu hobi. Selle raamatu aga valisin uudiskirjanduse riiulist jälle oma kõhutunde pealt välja, kuigi tuju selliseks hollywoodyliku ilusloo vastu hetkel polnud.

Theodore Finch on veidrik, kes teeb absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Tahab, käitub nagu Inglismaalt pärit bändimees. Tahab, kannab koolis supermehe kostüümi. Justkui vaba hing, mida ei anna kuidagi taltsutada. Kuid Finchi pealtnäha vabal ja kaootilisel elul on ka varjupool, millest teavad ainult väga vähesed inimesed - tema pikkadest masendushoogudest, kus muidu hullumeelne üle kooli kloun Finch on justkui omaenda vari. Pärast ühte pikka Une perioodi (nii nimetab masendushooge noormees ise) ronib ta kooli kellatorni, et sealt alla hüpata, kuid tuleb välja, et ta pole seal üksi. Ka Violet, kooli üks populaarsemaid tüdrukuid, on kellatornis ja tundub, et ka tema tahab enesetappu sooritada. Vaatepunkti küsimus, kumb kumma päästab, kuid sellest kohtumisest kasvab välja armastuslugu, mis on ühest küljest küll väga ilus, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa...

Ma ei ole noorteromaanide suur austaja. Kuidagi kipuvad nad alati minema sinna sügavasse süngusesse, kus kas tegeletakse mingite negatiivsete probleemidega äärmiselt sünges võtmes (alko, narko, halvad sõbrad jne) või võitlevad seal surematu armastuse nimel libahundid, vampiirid või muud müstilised elukad. See raamat räägib ka küll üsna süngest teemast, sest enesetapud ei ole mingi nurga pealt helge teema, kuid sellest räägitakse ilusalt. Kõlab kaunis jaburalt, kuid ometigi nii ma seda lugu näen. Seda ilmselt selle sünge tulemuse helgetest toonidest. Jah, eht-hollywoodilik, aga samas vahel on ka sellist asja hea näha. Ja kui ma veel töötaksin koolis, siis ma kohe kindlasti soovitaksin seda raamatut. Nii poistele kui tüdrukutele, kuna loos esitatakse nii Violeti kui Finchi vaatepunkte asjadele. Samuti on raamatu keelekasutus ja Niveni kirjutamisstiil tõepoolest lihtne ja köitev. Eriti tähenduslik on minu jaoks Finchi ärkveloleku 13. päev, kus ta loetleb üles võimalused, kuidas olla ärkvel - ma arvan isegi, et laias laastus on need asjad, mida peaks kõik inimesed endale aegajalt meelde tuletama, sest need on ehk need sügavamad põhjused, miks tõesti püsida ä(Ä)rkvel. Ärkvel elus selle kõige otsesemas mõttes.

Seega mulle see raamat tõesti väga meeldis ja soovitan teilgi seda proovida. Te võite üllatuda...

H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

N. Koch "Õhtusöök"

Juba mõni aeg tagasi nägin lehtedes olevate raamatututvustuste juures ka selle raamatu pilti. Kokkuvõtet lugedes jääb mulje, et üks perekonnalugu, mis kuidagi justkui ei sütita, aga midagi seal nagu on. Piisav selleks, et tekitada tunne, et no ehk siiski? Seega koduraamatukogus seda lõpuks köidetuna ka käes hoides otsustasin proovida.

Iroonilisevõitu mina-tegelane jutustab ühest õhtusöögist oma naise Claire, venna Serge ja vennanaise Babettega. Tema vend Serge on Hollandi peaministriks pürgiv tipp-poliitik, kes valimiseelses poliitkampaanias oma tõusulainet naudib, kuid õhtusöögi arenedes ilmneb, et sellel seni pilvitul teekonnal riigi ühe tippjuhi kohale on tekkinud takistus - nende lapsed on saanud hakkama teoga, mis mõjutab mõlemat perekonda nii kuvandi hoidmise kui eetilisi tõekspidamisi silmas pidades.

Raamatut lugema asudes ei osanud ma suurt midagi arvata - peategelane tundus omamoodi ninakas ja ennast täis, tema naine ehk liig roosade prillidega maalitud naisideaal, Sergest oli maalitud kui egoistliku s***pea kõikvõimas portree ning Babette oli justkui kaunis aga sisult tühi. Ei inspireerinud kuidagi, aga mind intrigeeris mõte, et mis on siis see asja point ehk milleks on selline lugu kirja pandud. Seega lugesin edasi ja siis hakkasid karakteritelt kihid maha kooruma ja tuli välja see "uba". Kuidas käituksite siis teie, kui teie laps oleks põhjustanud inimese surma - kas tõstate ta süüpinki või hakkate teda kaitsma? Seda olukorras, kus teid on lapsevanemana varem pannud kahtluse alla nii teie oma perekond kui ka ühiskond? Samuti tekib küsimus, et kas normidesse mittemahtuva inimese mõtteavaldused on asi, millele tasub tähendust omistada või on see normist eristumine igati hea, sest lõpeks on ju norm meie ühiste kiiksude absoluutne keskmine? Rääkimata probleemist, et kuivõrd on lapsendatud laps siiski päriselt oma ning kas olulisel momendil eristamine toimub siiski mingil alateadlikul viisil?

Seega ehk veidi lakoonilise sisututvusutuse taga on hoopis teravamad eetilised küsimused, millega ma loodan, et keegi meist ei pea kunagi silmitsi seisma. Soovitan soojalt!

C. M. Tavares "Jeruusalemm"

See raamat on omamoodi väljakutse, sest oma kujunduselt on ta piisavalt väike ja silmatorkamatu, kuid midagi nagu tõmbas selle juurde. Mingi sisemine radar, et vot see on raamat, mis on täiesti ainulaadne ja et ma pean seda proovima. Oma halluses jäi ta uudiskirjanduse riiulil vist seetõttu silma ja otsustasin seda proovida.

Raamatus olev lugu on omapärane kollaaž elust erinevate inimeste silme läbi. Öise Jeruusalemma linnatänavail hulguvad valude eest abi otsiv Mylia, tema hullumaja aegadest pärit armuke Ernst, tema endine abikaasa ja ostetava seksi ning suurima kirjandusteose loomise läbi enesetõestust otsiv psühholoog Theodor, tema sünnipuudega laps Kaas, ebamäärastel põhjustel altruistlik prostituut Hanna ning endine sõjaväelane Hinnerk. Ühe õhtu jooksul elavad erinevad karakterid läbi kogu oma varasema elu ning just sellesse õhtusse koondunud sündmuste eellood. Surmad, sünnid, armastus, läbikukkumised, rõõm ja lein - kogu elu emotsioonid ja hetked selle ilus ja valus. Kõik mahub ühte kompaksesse hetke ja on aimatav, et see hullumeelsus ringleb tornaadona ainult ühe võimaliku lõpu suunas, seda enam, et omal napakal moel on igal pool seoses, et juhuseid ju pole olemas.

Kui raamatu lühitutvustuses on seda nimetatud tihkeks looks, siis on see kahtlemata õige, sest see on oma intensiivsuses ja stilistikas midagi üpris ainulaadset, kuna nii lakooniliselt ja minimalistlikult elu absurdsust väljendada on kunst omaette. Loos ning karakterites aimub minu jaoks võõrast apaatsust tuleviku, maailmavalu ning lähikondlaste suhtes, et ma ei oskagi seisukohta võtta, kas tegu on eluterve suhtumisega või on see lihtsalt absurdsusesse kalduv eluvõõras lähenemine. Samuti on tunda karakteritest sellist sügavalt üksildust isegi väga intiimsetel ja lähedaselt tasandil, et oma lõpeks hakkab raamat tööle hoopis teisel tasandil - lugejana hakkasin vähemalt mina otsima varjatud tagamaid, mingit mõtet või ajendit. Seega läks kõhutunne seekord täppi, sest tegu on tõepoolest väga ainulaadse raamatuga, mida ma siiski väga kergeks lugemiseks ei pea, kuna loodud kulissid ja karakterid ei ole just kõige optimistlikumad, lubavad mitmesuguseid tõlgendusi ja kogu oma tähenduslikkuses jääb ühte õhtusse koondunud pinge siiski lõpeks kuidagi õhku rippuma. See on lugu, mis algab ühest kohast ja lõppeb teises omamata ehk mingit sügavamat tähendust lõpplahenduse pakkumise näol. Taas, sõltub lugeja tõlgendamisest...

Seega intrigeeriv ja tõesti tugevalt kokkupressitud intensiivne lugu, mis on kaunis sünge ja kergemat lugemist otsivatele lugemishuvilistele väga ei soovita.

J. A. Essbaum "Üksildane naine on ohtlik naine"

Suures pühadetuhinas olin puhkuse välja võtnud ning sattusin taas oma lapsepõlve koduraamatukokku. Oo see õnnis nostalgiahetk uute raamatute kuhje nähes pluss muidugi palju toredaid uusi ja huvitavaid asju, mis suures linnas 4 sekundiga uudiskirjanduse riiulist haihtuvad. Igatahes oli seesinane raamat mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud - intrigeeriv pealkiri ja kaunis kaanekujundus. Seega oli mul väga põnev paar õhtupoolikult, kus sain raamatuga muhedalt kerra tõmmata.

Anna Benz on on justkui tüüpiline Šveitsis elav koduperenaine - tal on pankurist mees, kolm imetoredat last ning kaunis maja. Kuid Anna on sügavalt üksildane. Kuna ta on ameeriklanna, siis on tal raske kohaneda šveitslaste meelelaadiga, tema abikaasa on emotsionaalselt distanseerunud ja ta ei leia endale peale laste kasvatamise muud rakendust. Olukorra lahendamiseks läheb ta abikaasa soovitusel psühhoterapeudi juurde ning asub õppima šveitsi keelt. Kuid Anna enda jaoks on hoopis tähenduslikumad erinevad armukesed, kes pakuvad talle mingisugustki leevendust sellele üksildustundele, mida ta sügaval endas hoiab. Loo arenedes saab Annale aga selgemaks, et on raske sellise mängu juures fassaadi hoida, kuna valedel on ju komme välja tulla.

Ma saan suurepäraselt aru, miks on raamatu kirjastajad võrrelnud seda Anna Karenina ja madame Bovaryga, kuna raamatute tonaalsus ja tajutav tulevikustsenaarium on väga sarnane. Me räägime naistest, kes võtavad elu liiga tõsiselt, kes on sisemiselt katki ja kelle meelelaad on allaheitlik. Ma ei tea, mina kirjeldaksin seda nii. Ma enda jaoks olen selle nii lahti seletanud, et üksildustunne on midagi sellist, mis võib panna inimesi kummalisi ja enesehävituslikke asju tegema. Kui ei ole enam midagi suurt kaotada, siis mida üldse edasi teha? Julgen väita, et olen selle omal nahal läbi elanud ja tean, millest räägin. Mõnel inimesel sellest üksildusest väljaronimine õnnestub, teisel aga mitte. Kui kahe kirjandusklassikasse kuuluva naiskarakteri puhul tuleb loo arenedes välja, miks on nendega asja nõnda, siis käesoleva raamatu puhul seda välja ei joonistu. On see raske lapsepõlv, suur trauma, kohustused? Mind muudab uudishimulikuks just see vastamata "miks?" selle loo taga. Samas on autor teinud väga hea töö - sügav, sisuliselt köitev ning intrigeeriv arenguromaan. Samuti kiidan toimetajatööd ning raamatu kujundust - tõesti nauditav tervik!

Mulle endale jäi mulje Annast kui inimesest, kes ei oska või ei taha suhelda. Kinnine inimene, kelle introvertsed omadused lõpuks ennast tema enda vastu pööravad - selle asemel, et küsida oma mehelt, kuidas edasi, laseb ta passiivselt tollel ennast juhtida vältimatu katastroofi poole. Me näeme kogu lugu läbi Anna silmade, seega ei ole see objektiivne - Anna vaatab asjadele oma prisma kaudu ja tema prisma kese võib olla ehk veidi nihkes. Nagu Anna ise ütleb "Täpsus on tõe vorm. Aga mitte miski ei ole täpselt tõsi." Samuti tunduvad teised karakterid loos kaugel ja eemal - nad on, kuid nad ei tundu reaalsed. Nad kujutavad endast justkui kulissi, mille najale toetudes peategelane endale oma traagikat välja joonistab. Seega väga egoistlik tegelaskuju, kelle jaoks teiste tundemaailm ei oma tähtsust taandades nad massistseenides osalejateks. Kuidas saab selliste reeglite kohaselt siis üldse lähedust tekkida?

Seega on see sügav raamat, kuid usun, et elus omajagu asju läbiteinud naistele liigagi valus tõde, mis lubab olnut endast uuesti läbi lasta. Seega naistele soe soovitus, meestele võib ehk võõraks jääda...