E. Jelinek "Klaveriõpetaja"

Koolitused on vahel väärt lugemise jaoks head allikad. Antud raamatuga oli säherdune lugu, et ma olen teda ka varem käes soojendanud ning üks kord ka alustanud, kuid siis ei läinud kohe kuidagi. Mõte jäi kaugeks ning idee hõredaks. Ei ole kindel, kas süüdi on autor. Seekord sain järje peale...

Raamatu peategelaseks on klaveriõpetaja Erika Kohut - keskealine ülikontrolliva emaga koos elav vanatüdruk, keda ema lapsest peale on treeninud muusiku karjääriks, kuid kes mingitel põhjuselt õpetajaametist kaugemale ei jõua. Erika isa on juba ammu hullumajja viidud, kuid ema on selline tugevalt klammerduv natuur, kes tahab kõike oma lapses kontrollida, seal hulgas ka eraelu. Erika otsib sellest välja pääsu kaunis ebatavalisel viisil - ta käib äärelinnas peep-showdel ning vahel öösiti pargis seksivaid paarikesi piilumas. See on kõige lähem asi seksile, mida ta endale lubada saab. Kui siis tuleb mängu noormees, Walter Klemmer - tehnikakooli üliõpilane, nägus sportlane ja Erika õpilane, kes tahab oma naistemehe kuulsuse proovile panna klaveriõpetajat võrgutades. Ta paneb käiku kõik oma võlud ning Erika neelab konksu alla. Erika aga on keerulise isiksusega ning ta kirjutab oma õpilasele kirja, kus ta kirjeldab erinevaid vägivaldseid seksmänge, mida ta palub endaga läbi viia, sisimas lootes austaja rüütellikusele ning võimele sellistest perverssetest palvetest mööda vaadata. Klemmer loeb kirja läbi ja suutmata esitatud palvet uskuda, lahkub Erika juurest ummistvalu. Ta tuleb aga öösel tagasi, lukustab Erika vananeva ja ülikaitsva ema elutuppa kinni, peksab ja vägistab Erika ning lahkub suurt kergendust tundes. Pärast vägivallaööd läheb Erika, seljas üks tarbetult ostetud moodne kleit, Klemmeri kooli juurde, näeb toda seal teiste naistega flirtimas ning teeb seda, mis toob tema elus ainukese asjana valule leevendust - ta lõigub ennast. Ainukene vahe on selles, etkui varem on aidanud žiletiteradest, siis nüüd läheb käiku lihanuga.

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis meenus mulle kohe film, mida me sõbrannaga vaatasime. "Black swan" oli filmi nimi ning käsitles üsna sarnast teemat. Seksuaalses mõttes alaarenenud kunstnik põrkub kokku kurva reaalsusega, kus tegelikult kõik tiirleb kire ja seksi ümber. Muidugi, ma saan aru, et nii must-valge meie elu ka pole, kuid nende teoste põhjal tuleb see nii välja - selleks, et saada tõeliseks kunstnikust, pead sa oskama ka seksuaalses mõttes ennast avada. See pani mind mõtlema sellele, et kuivõrd me siis sõltume sellest seksuaalsest loomaste meist endas. Kuidas me suudame defineerida, kes on seksuaalsest tipptasemel ja kes on täielik käpard. Aga samas kirjutab Jelinek, et "kunst on Erika jaoks argipäev."

Samuti käsitlevad mõlemad teosed seda ebatervet ema-tütar suhet, kus üks ei saa oma eluga edasi liikuda ja teine ei saa oma elu üldse alustadagi. Kes on ohver? Kes vajab abi? näiteks Jelinek kirjeldab ema poolt sooritatud ajupesu lapse peas järgmiselt: "Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakupli kaane pealt, pistab käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal endale sobiva korra." Kaunis võigas kui ka realistlik pilt. Kuivõrd siis vanemad soovivad iseennast täide viia läbi laste? Laps kui maailma keskpunkt, mille edu paistel ennast peesitada.

Mulle meeldis selle raamatu puhul detailide kirjeldamise rohkus. Tavaliselt raamatutes see ärritab mind, sest see kipub venima ning on kaunis üksluiselt esitatud. Jelinek on aga kuidagi väga geniaalselt selle probleemi lahendanud. Ta ei kasuta näiteks robustset sõnavara - pigem leiab ta alternatiivseid ja huvitavaid väljendeid keerukate ja absurdsete olukordade kirjeldamiseks. Kui arvestada seda, mis on raamatu tsentraalseks teemaks, siis see on väga omapärane ning võiks öelda isegi ilus. See, et see on võibolla ebatavaline, ei pea seda kindlasti labastama. Tolle konkreetse inimese jaoks on see oluline ja see on tähtis. Ja selle raamatu tõlkimine oli tõenäoliselt üsna suur väljakutse.

Kokkuvõtvalt ütlen, et see on väga keeruline raamat, milles on väga suur roll detailidel ning täpsel keelekasutusel. teisalt jällegi oli see üsna nauditav, kuigi võikasisuline raamat. Köitev ja elamusterohke raamat.

G. Helbemäe "Ohvrilaev"

Helbemäe romaan "Ohvrilaev" on meie koolis kohustuslik kirjandus. Hea õhuke psühholoogiline raamat - nii kirjeldavad seda õpetajad. Käib kah - nii kirjeldavad seda õpilased. Tuli siis ju järgi proovida, et mis sorti asjaga on tegu.

Martin Justus, Tallinna erakooli õpetaja, elu on ummikusse jooksnud - töö ja eraelu ei paku enam piisavalt põnevust, inimesed ümberringi tunduvad kitsarinnalised ning ees terendav suvepuhkus Narva-Jõesuus tüütu. Seega otsustab ta puhkusest oma perega loobuda ning jääb linna, et kirjutada raamatut Sokratesest ja tema filosoofia kasvatuslikust mõjust inimestele. Ühe jalutuskäigu ajal kohtub ta Isabellaga, kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. Nad lepivad kokku jalutuskäigu järgmisel päeval ning selle kestel räägib Isabella oma elust ehk isa enesetapust, armastus-vihkamise suhtest emaga ning et ta tunneb end olevat Isebel. Miski tõmbab neid kahte teineteise poole ning nende armupesaks saab Kadrioru korter, kus Isebel oma klaverimängu ajutiselt harjutab. Nad lepivad kokku, et nende suhe kestab 30 päeva, nagu Delosele sõitev ohvrilaev, mis Sokratesele 30 päeva armuaega andis enne tema surma. Aga pärast seda, kui Kadrioru korteri omanikud tagasi tulevad ning nad saavad esimest korda kokku Martini kodus, siis tulevad välja selle lühisuhte mõrad. Martin lõpetab suhte, kuid Isabel lõpetab oma elutee ennast isa püssist maha lastes. Martin püüab enda jaoks asjas väheke selgust luua, kuid oma egoismis justkui ei näe oma ninaotsast kaugemale kui oma nö "vana elu", mille juurde ta nüüd tagasi pöördub - tüütu naine, idealiseeritud tütar ning harjumuspärane Narva-Jõesuu.

Seda raamatut kirjeldatakse kui psühholoogilist romaani ja tõepoolest - ma näen seal taga erinevaid nüansse, sügavust lisavaid detaile ning väga palju abstraktseid seoseid. Aga see kõik oli nii igav ja etteaimatav. Ma ei suutnud suhestuda ei Martini, Isebeli ega kellegi teisega sellest raamatust. See oli võõras, kauge ning kuidagi tähtsusetu. Ma ei tea küll, kas see oli taotluslik, kuid samas ma tundsin kogu aeg raamatut lugedes, et Martin on tüüpiline ülemõtleja, Isebel võibolla veidi labiilne ning näiteks Martini alla elav vanamees pigem selline muhe papi, kuigi Martin kirjeldas teda kui uudishimulikku silmakirjateenrit. Mulle tundus terve lugemise vältel, justkui oleksid selle romaani tegelaste suhtumised otsitud ja pingutatult esitatud. Seda muljet toetasid ka pikad sügavad vestlused, mis olid peidetud omavaheliste analüüsivate kahekõnede või sisemonoloogide sisse. See ei tundunud loomulik ning see jättis mu ükskõikseks kogu loo suhtes. Seetõttu ei suuda ma teda ka elavamalt kirjeldada, kuna see ei tekita minus mõtteid. Mäletan, et üsna sarnase emotsiooni tekitas minus kunagi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", mida ma gümnaasiumi ajal lugesin. See ei ole mäng detailidel, vaid minu jaoks umbmäärane sõnamulin.

Absoluutselt mitte minu tassike teed. Aga mul pidi ka vähe imelik maitse olema...

I. Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Hargla nimi on ulme scenes tuntud ja tunnustatud. See on kindel kvaliteet, millele siin eesti ulmekirjandusemaastikul saab toetuda. Apteeker Melchiori lood on aga tema kirjandusvaramus tiba teisest puust, sest need on oma olemuselt pigem ajaloolised kui ulmelised. Ja kuna ühel koolitusel Hargla just neid raamatuid mainiti, siis mõtlesin, et prooviks huvi pärast.

Raamat tutvustab ennast kui "kriminaalromaani vanast Tallinnast", kus tegevus on viidud 15. sajandi algusesse. Ühel ööl tapetakse Toompeal eriti jõhkralt Saksa ordu endine käsknik Gotlandil Clingenstain. Asja hakkab uurima linna foogt Dorn, kes kutsub endale appi linnaapteekri Melchior Wakenstede. Melchioril on aga linna seisukohast unikaalne positsioon - tema tegevusala võimaldab ühtviisi head läbikäimist nii kaupmeestega, meremeestega kui usutegelastega. Uurimise vältel surevad veel tundmatut päritolu dominiiklaste ilmikvennast pruulmeister Wunbaldus ja tema eeskostja dominiiklaste prior Eckell. Loosse on veel segatud mustpeade oldermann Freisinger, laulik Kilian, kullasepp ja veel mitmeid kõrgeid linnaisasid. Melchior suudab talle antud pähkli katki hammustada ning mõrtsuka ka klassikalises "kutsume kõik kokku ja paljastame mõrtsuka" võtmes avalikkuse ette tuua, kuid samas pole tulemus just siiski ootuspärane.

Mind valdavad sellest raamatust rääkides segased tunded. Ühelt poolt oli see minu jaoks väga lihtsakoeline jutuliin, kuid teisalt jällegi oli see väga lahedas võtmes. Ma püüan sellega öelda seda, et antud raamatu puhul ei köitnud mind tingimata see mõrtsukatöö, vaid pigem see, kuidas on Hargla suutnud luua selle keskkonna, mis viib lugeja otse 15. sajandisse. Ma ise tunnistan ennast ajaloos üsna võhikuks, kuid samas oli kogu seda kupatust ebausust, ametite iseärasustest ja ühiskondlikest rollidest ääretult põnev lugeda. Samuti on köitev ja lisaväärtust pakkuv idee, et tegelikult ei olnud toonane Tallinn üldse ju see Tallinn, mida me täna näeme - rahvast oli vähem, linna planeering oli hoopis teine ja paljud linnakodanikud olid mujalt tulnud. Seeloo keskkonna kirjeldus jättis tõetruu mulje ja oli nauditav. Kui aga vaadelda seda mõrtsukatöö osa romaanist, siis see oli üsna kesine - vihjed olid üsna selged, erinevate tegelaste jutuajamistest võis juba suuna kätte saada, Melchiori sisemonoloog oli samuti kaunist ühene. Seega polnud romaani selles osas minu jaoks suurt elamust.

Kokkuvõtvalt ütlen siis, et ühest küljest õudselt lahe raamat, kuid teisalt poolt veidi kuivavõitu ja läbinähtav. Mingit sügavamat mõtet ma selles raamatus küll ei näinud, kuid et saada aimu üsna tõepärasest 15. sajandi elust-olust, siis see raamat on väga tõepärane ja elamusterohke.

M. Atwood "Teenijanna lugu"

Taas koolitusel mainitet raamat, mis sisu poolest tundus intrigeeriv. Raamatukogust kaant vaadates ma mõtlesin küll veidi kahtlevalt "Näis-näis", kuid koju ta viisin ja sattusin lausa nii otsa peale, et lugesin ta ühe päevaga läbi. Vahel on tore pühapäevi nii sisustada.

Ameerika Ühendriikides on toimunud riigipööre ning seal asub nüüd Gileadi riik, mis defineerib ennast nn "õnne ühiskonnana", kus kõigil on oma kindel roll ning kõik on kindlalt reglementeeritud - käitumisprotseduurid, riietus ja selle värvigamma, positsioon ühiskonnas jne. Raamatu peategelaseks on Offred, kelle uueks sotsiaalseks rolliks on eliidile lapsi sünnitada. See roll on saadud selle tõttu, et tema eelmises elus, enne Gileadi loomist, oli ta abielus mehega, kes oli juba varem abielus olnud. Uute ühiskondlike reeglite kehtestamisel aga muudeti see tühiseks ning peategelase senine tegevus muutus justkui prostitutsiooniks. Igatahes on Offred ühe komandöri majas oma kohuseid täitmas. Umbisikuliselt. Kuid komandör tahab seda isiklikumaks muuta ja kutsub teenijanna reeglite vastaselt endaga lauamänge mängima, annab talle kirjandust lugeda ning viib ta isegi nö eliitklubisse. Komandöri abikaasa, Serena Joy - endine kuulus teletäht, on aga kaskendunud lapse saamisele iga hinna eest. Ta on nõus isegi reeglite rikkumisega ning sokutab Offredi komandöri autojuhi Nick'i embusesse, kes Offredile tema mineviku armastust meenutab ning oma tunded talle üle kannab. Kuid, nagu saladustega ikka, tulevad need ka välja ning Nick võimaldab kuidagi läbi tutvuste Offredil põgeneda. Lugu lõppeb sellega, et pärast Gileadi riigi langemist on Offredi lindistatud märkmed üles leitud ning ühel antropoloogia konverentsil esitatakse selle kohta ettekanne. Ning, nagu uurimustega tihti on, see baseerub suuresti oletustel - mis juhtus, mis sai ja kuidas?

Päris köitev tulevikuvisioon. Mitte lootusetust ega ängi kujutav, vaid selline vähe teise nurga alt. Võiks öelda, et vähe kiretum ja loomulikum sissevaade utoopiasse. Mulle meeldis selle raamatu puhul see, et siin ei kujutatud ühiskonda mittesobimatu inimese vaatepunkti (a la Huxley), vaid pigem näitab see seda, kuidas keegi on oma rolli omaks võtnud ning tasapisi otsib väljapääsu. See muudab olukorra mitmekihilisemaks ja tegevuse loomulikumaks. Offredi olukord on trastiline tänapäeva standardite järgi, kuid Gileadi normide järgi tavaline. Samuti on inimloomus paratamatult selline, et me kohaneme olukordadega, sest alalhoiu instinkt lihtsalt on nii tugev. Räägitagu pealegi sellest, et peaks olema noor ja vihane - reaalsus on see, et oma naha nimel ei pruugi vastuhakk alati kõige õigem mõte olla.

Ma ei defineeri ennast küll feministina, kuid kohati oli õõvastav lugeda neid naiselike algete mahasurumist kõigile nähtaval tasandil. Samuti tekkis mul küsimusi selles osas, kuivõrd Offredi uus tegevus erineb orjusest või legaliseeritud prostitutsioonist. Siin ei ole ju tegelikult suur vahet - kui sa ei allu reeglitele, siis sa lähed sunnitööle. Kõik need represseerimisnormid on tegelikult ühel või teisel hetkel maailmas olemas olnud ning ka siiani kehtivad. See pärast ei olnud raamatus üllatusi, vähemalt minu jaoks. Need Gileadi ühiskonna normid ja sunnitud traditsioonid olid loogilised arvestades seda, et sellega "loodi turvalisem maailm". Selle taha poeb komandör, kui ta Offrediga ühiskonna probleemide üle arutleb. Ja tal pole üldsegi häbi, kui ta neid kulunud käibefraase kasutab, sest tema saab oma tumedamat poolt eliitklubis prassides välja elada. Mul oli kohati tunne, et ta oli suurema ajupesu saanud, kui keegi teistest raamatu tegelastest. Huvitav oli ka see, et ma suutsin ennast sellest raamatust eemaldada nii kaugele, et ma ei võtnud seda isiklikult. Ma sain küll aru olukorra absurdsusest ja inimlikul tasandil mõistsin, et nii elada ma ise küll ei suudaks, kuid ma ei suutnud seda isiklikult võtta. Võibolla tuli see sellest, et Offred ei võtnud seda ei näinud ennast ohvrina. Ta pigem sai aru, et mängureeglid on hetkel sellised ja eks vaatab, kuidas asjad arenevad.

Hea raamat iseenesest, sest pakub mitmekülgset mõtlemisainet ja kohati ka äratundmist. Kõikidest nendest kujuteldavatest tulevikuvisioonides minu jaoks kõige loomulikum ja ausam ehk siis romaani edenedes tundsin järjest enam, et ma tahan teada, mis juhtub...

A. Sage "Wõlukunst"

Ma olen seda raamatut raamatukogus mitmeid kordi vaadanud. Seekord siis vedasin ta ka koju, kuigivõrd mulle oli üsna selge juba, mis sorti kirjandusega tegu on... See on Septimus Heap'i sarja esimene osa ning loetu põhjal võib öelda, et minu sisetunne ei petnud mind - noortele mõeldud kergemat sorti fantaasia kirjandus. Ma isiklikult kutsuksin seda laadi kirjandust vaese mehe Harry Potter'iks, sest viimasel ajal tuleb seda ikka jõhkralt palju välja. Ja väljaantud asjade tase on kaunis kõikuv, kuigivõrd see on kohati täitsa nauditav.

Loost endast. Heap'ide perre sünnib seitsmenda poja seitsmes poeg, kes kuulutuse järgi saab olema võimas võlur, kuid kelle ämmamamma surnuks kuulutab. Samas on ema-isa talle juba nime valmis mõelnud - Septimus. Samal ööl sünnib ka kindluse kuningannal tütar. Kuninganna ise mõrvatakse, kuid kohal viibinud võluril õnnestub väike kuninganna päästa ja ta Heap'ide perre lapseks sokutada. Möödub 10 aastat ja asjad hakkavad arenema omasoodu - väike kuninganna avastatakse ning tal on vaja põgeneda, et päästa oma riik ja rahvas. Põgenemise käigus saab ta endale liitlasteks Heap'ide perekonna isa Silase ja vanema poja Nicko, kummitus Alther'i, erilise võluri Marcia ja Noorte Armee põgeniku Poiss 412. Põgenetakse rabasse tädi Zelda juurde, kus redutatakse, süüakse majaomaniku hämmastvat kokakunsti, lüüakse tagasi kurjade jõudude mõned katsed kuningannat tappa, saavutatakse võit selle osa pahategija üle ning selgub, et Poiss 412 on kaua kadunud Septimus Heap - seitsmenda poja seitsmes poeg - kes hakkab endas järjest enam wõluväge tundma ning astub Marcia õpipoisiks.

Sisuliselt ei midagi erilist: lihtne, kaunis lapselik fantaasiakirjandus. Nalja saab, ulmelisi tegelasi on, üllatusi ja seiklusi samuti. Mängu tulevad ka igasugused imevigurid, võlujoogid, võlusõrmused ja draakonilaevad. Ja kuigi tundub, et ma suhtun sellisesse materjali võibolla eelarvamusega, siis nii see ometi pole. Väga köitev lugemine oli, kuigivõrd analüüsimismaterjali ma siin väga ei näe, vaid pigem meelelahutuslikku eesmärki. Nende noorte fantaasia raamatute puhul on minu jaoks meeldiv see, et seal on tegelikult väga ilusat sõnakasutust märgata. Tõlkijad ja toimetajad on üldiselt endast tõesti väga palju andnud ning seda on näha. Samuti on selliste järgede puhul see järgmise osa ootamine jube tüütu. "Eragoni" sari mul selle pärast pooleli jäigi, et noor kirjanik Paolini ei jõudnud piisavalt kiiresti järgmist osa so "Brisingr"i valmis kirjutatud. Ja samuti ei pruugi järgmine osa enam nii hea olla või see teemaarendus muutub minu jaoks läbinähtavaks ja tüütuks. Näiteks oli mingisuguse vist Hispaania päritolu kirjaniku lastefantaasia teemal väike tüdruk ja mingi nõidade klann, kes ennast huntideks kutsusid. Ma võin siin kõvasti mööda panna sisuga, aga ma tean täpselt milline see raamat välja nägi ja et mulle hakkas täiesti vastu selles loos esitatud jutuliin. Kurat seda teab täpselt, miks see nii oli, aga üle ühe raamatu ma lugeda ei suutnudki.

Aga tagasi Septimus Heap'i juurde - oli põnev, tegevus oli piisavalt vürtsikas ja tore, kuigivõrd intriigi jäi pisut väheseks, et minus pikaajalisemat huvi tekitada.

I. McEwan "Tsementaed"

Seda raamatut poleks ma elus sees ise võtnud, aga ühel koolitusel soovitati seda raamatut kui "tõelist postmoderenistlikku suurteost". Samal koolitusel osalenud kursaõde luges selle läbi ja sai ka lubatud antud teos kätte võtta. Aga kui ma raamatukogust seda raamatut võtma hakkasin ja selle kõrval McEwani "Amsterdami" nägin, siis meenus, et toda "Amsterdami" olen ma küll kunagi lugenud. Kuigi mingit emotsiooni mul sellega ei seostunud. Selline kõrvalpõige siis...

"Tsementaed" algab sellega, et (tõenäoliselt) suure linna ääres tühermaal asuvas eramajas elava pereisa tellib suures koguses tsementi ja raamatu mina-tegelane Jack aitab teda neid tsementkotte sättida ja paigutada. Isa on ette võtnud maja ümber asuva aia ära tsementeerida, kuid tsemendi segamisel ei pea tema nõrk süda pingutusele vastu ja ta sureb. Tema töö lõpetab ära Jack. Siis jääb laste ema haigeks ning sureb. Lapsed viivad ema keldrisse ning tsementeerivad tema maised jäänused kasti. Siitpeale hakkavad kehtima uued reeglid, mida see absurdne pesakond ise endale määrab. Pere vanim laps, Julie, peab hakkama nooremate eest hoolitsema, kuigi on ise veel üsna laps, kes jagab veel maid oma poissõbra Derekiga. Pere teine laps, mina-tegelane Jack, on emotsioonitu kõrvaltvaataja, isegi, kui ta mitu korda päevas masturbeerib või oma kasimatusest vinniliseks muutunud keha kirjeldab. Perekonna kolmas võsuke, Sue, pageb oma raamatute maailma ning kirjutab vihikusse tsementi maetud emale kirju. Ja pesamuna, Tom, hakkab kandma tüdrukuteriideid ning hakkab oma ema igatsuses järjest enam Julie küljes rippudes titat mängima nõudes võrevoodit ja näiteks süles istumist. Nii see kentsakas neljane lastepere elab, kuniks Derek majas järjest enam leviva kõduhaisu tõttu lõpuks nende saladusele jälile saab. Kuid teda see eemale ei peleta, vaid tema tahaks ka reegliteta maailmas elada. Ta on valmis tsementi topidud ema jäänuste suhtes kõrvale vaatama, kuid pöördepunktiks saab hoopis Julie ja Jacki intsest, mille tahtmatuks tunnistajaks Derek on. Ja lugu lõppebki siin - on toimunud intsest, Derek on läinud võimudele teatama, kõik lapsed on ühes voodis ja ootavad seda, mida see kõrvaline "muu maailm" nendega nüüd peale hakkab ning Julie ütleb Tomile "Kas polnud mitte kena uni."

See on ääretult kummastav raamat - tekst on tihe ja sümboolikat täis, raamatu sisu on moraalsest küljest ääretult häiriv, loo areng viitab paratamatult sellele ebamugavale lõpule, tegelased ise arenevad kogu aeg väga ebaratsionaalselt. See raamat ei saa külmaks jätta, kuigivõrd minus tekitab küsimusi, kas ma tahaksin seda ka teist korda lugeda. Sest see paratamatu võikus, mis kõikidelt lehekülgedelt vastu kumas, oli häiriv. Ma küll ei loe ennast ilmtingimata kaunishingede sekka, kuid seda raamatut oli tõesti väga jube lugeda. Teisalt jällegi võib seda nimetada ka omamoodi wake up call'iks, kus võib öelda, et asjad pole kunagi nii, nagu nad tunduvad. Et me inimestena kipume asju emotsionaalselt võtma ja paratamatult järgmine neid norme, mida meilt oodatakse. Kuid kui norme ei ole, siis ei saa meilt ju ka midagi oodata?

Piilusin huvi pärast Youtubest ka selle raamatu põhjal vändatud filmi treilerit, kuigivõrd see tundus olevat ainult Jacki ja Julie suhtele keskenduv vaatepunkt ning võimendab pigem seda intsesti osa. Aga minu jaoks on selles raamatus kordades rohkem problemaatikat. Näiteks Tomi üsna häiriv käitumine, Dereki kui kõrvalseisja liiga aktiivne sekkumine ning teatud tingimustel silma kinni pigistamine ja Sue ennastunustav kadumine mujale. Ja samuti jäin ma mõtlema sellele, et mida oleksin ma ise teinud. Kas mul on õigust moraalijüngrit mängida? Siin tekib selline vastik väike peeglisse vahtimise tunne, kus vahiks justkui mingeid enda perversseid mõtteid. Ja siis mõtled paratamatult selle, et kas see ja too inimene võivad ka nii mõelda?

Ei, ma ei suuda seda raamatut nii korralikult analüüsida, kui ma enda peas olen selgeks mõelnud. Ikka ujuvad pinnale mingid uued nüansid ja sümbolid, mis kõik eelneva justkui uppi keerab. Siinjuures lõpetan ma nüüd ära, enne kui ikka päris rappa satun omadega. Kokkuvõtvalt ütlen, et on häiriv ja vastikult aus raamat. Rõvedalt erapooletu, mis ei anna hinnangut tegelaste käitumisele. Kes tahab natukene enda moraali alustalasid raputada, siis soovitan. Kes soovivad midagi hingele, siis sellest raamatust hoidke eemale.

K. Ristikivi "Rohtaed"

See on Ristikivi Tallinna triloogia viimane raamat. Huvitav on see, et eelmisel nädalavahetusel ühe lapsepõlvesõbra palvel vanu konspekte lapates nägin, et ma olen seda gümnaasiumi 12. klassis lugenud. Aga seda raamatut käes hoides ei tulnud miskit tuttavat ette. Väga veider - tavaliselt ikka hakkab mingi kelluke kuklas helisema ju, kui raamatus midagi kahtlaselt tuttavat tundub.

Selle raamatu keskseks tegelaseks on tundliku natuuriga õpetajahärra Juulius Kilimit. Juulius armastab väga sügavalt antiikkultuuri, kuid oma elu jooksul tunneb ta pidevalt, et jääb oma sügava ja siira armastusega muule maailmale jalgu. Klassikaaslased lapsepõlves, naine nooruses, lapsed täiskasvanueas, õpilased ja kolleegid koolis raugaeas - kõik need erinevatel etappidel nii olulistena tunduvad inimesed justkui ei suuda suhestuda selle Kilimiti surnud kultuuri reeglitest lähtuva maailmavaatega. Nagu klassivend Kuuse raamatu peategelasele koolipõlves otsekoheselt ütles: "Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda." Ja kuigi Juulius Kilimit püüdleb terve oma elu selle tabamatult kauni rohtaia (Arkaadia) poole, kas läbi oma luuletuste, oma perre kasvatata võetud naiseõe poja Valeeriuse või õpilaste, siis ometigi ta seda ei saavuta. Tema ideed ja mõttemaailm on liiga eluvõõrad sellele liiga pragmaatilisele eestlase natuurile. Juulius Kilimit sureb oma nõrga südame murdumise kätte, mis samuti on kaunis tugeva sümboolse tähendusega - ajaline jääb ajale jalgu.

See raamat on selline isemoodi. Kui ma mõtlen nendele tegelastele nüüd, takkajärgi, siis ma saan inimlikust seisukohast nende motivatsioonist ning tegevuse põhjustest aru. Ma mõistan seda. Teisalt jällegi selle loo põhjus-tagajärg suhe on lihtsalt liiga eluline, et lihtsalt lasta selle raamatu sisul endast üle voolata. See on selline ristikivilikult vastikult aus ja tabav, tabades lihtsate sõnadega otse kümnesse.

Kõige rohkem suhestusin ma selles raamatus vast Juuliuse naise Emiiliega, kes on selline tarmukas aktiivne perenaine ning kes oma lihtsa meelelaadiga ei soovi muud, kui et pere oleks terve ning toit laual. Selline praktiline eestlane, nagu me tihtilugu kipume olema. Tema maailm piirdubki paljuski selle uulitsaga, kus ta elab, ja sugulaste-tuttavatega, kellega saab asju ajada. Ja kuigi Juulius oma ideaalidega tundub alguses justkui midagi määratult suurt ja ilusat, siis aja jooksul saavad mõlemad aru, et nad on siiski liiga erinevad, et täielikult õnnelikud olla. Emmi oma nutikas pragmaatilisuses näeb selle küll kohe ära ning tõenäoliselt seetõttu muutuvad perekonnas ka tema ja Juuliuse rollid - pärast õnnetut lastetuks jäämist on tema lapseks terve ülejäänud elu tema abikaasa, mitte kasulapsed. Sest paratamatul moel läheb kogu naise ülejäänud eluenergia abielu hoidmisele.

Teine oluline aspekt minu jaoks oli see tabamatu rohtaed, mis läbi terve teose pidevalt vilksatas. Selle all pean ma silmas seda inimese vaimset mina, mis vajab hoolt ja energiat, et püsida kaunis ning aktuaalne. Ma mõtlesin ka sellele, et kas pole mitte kummaline, kuidas igaüks isemoodi seda oma rohtaeda taga ajab ja korras hoiab. See kauge ideaal elust või eetikast on niivõrd isemoodi ja ise kaaluga, et selget-sirget punkti ei saagi esile tõsta. Siit kerkivad ka esile ju kõik erinevused. Muidugi, Kilimiti näide on siinjuures süvendatult eripärane, kuid ta on siiski piisavalt ere, et silma paista. Ja huvitav on see, et kuigi Juuliuse maailmavaade on leidnud soodsa pinnase Valeeriuse maailmas, siis on see tulem hoopis traagilisemate tagajärgedega (enesetapukatse), kui keegi neist oleks võinud arvata. Ja kuigi viimane teose lõpus võtab üle Juuliuse maja tagaaia ja harib seda, teeb ta seda siiski omaenda nägemuse järgi.

Selles raamatus on tohutult sümboolikat ja seoseid, et see võtab lihtsalt silme eest kirjuks. Sügavama analüüsi jaoks peaks tõesti väga täpselt teadma seda, mis sorti inimene oli Ristikivi ning mida ta elus väärtustas. Mina ei julge siinjuures enam sügavamalt surkida oma teadmatuse pärast. Aga terve triloogia seisukohast on näha teatud põnevaid läbivaid jooni - näiteks Paaglandide kauplus või Lambapea uulitsa tegelased. Samuti on nähtav see pidev maa ja linna vastandamine erinevate tahkude pealt. Eriti huvitav on see, kuidas triloogiate peategelased näevad nö "maakohta" oma elu seisukohtadest - kas maakoht kui ideaal, maakoht kui puhkepaik või maakoht kui eneseväärikust sisendav vaimne rudiment. Kolm erinevat raamatut, kolm erinevat seisukohta.

Terve triloogia oli kokkuvõteks üsna hea, kus nõrgim oli minu arvates "Õige mehe koda" ja tugevaim "Tuli ja raud". Samas selle raamatu kohta ütleksin, et arvestades tänapäeva noorte bigger than life suhtumist maailma ja neid ümbritsevasse, siis ma saan aru, miks see paljudes koolides kohustuslik kirjandus on. Küsimus on muidugi selles, kas nad ise ka sellest aru saavad? Minule igatahes meeldis ja soovitaksin ka teistele.