N. Cooper "Luuderohi"

Selle raamatu tõi mulle sõbranna, kui ütlesin talle, et ta võiks midagi põnevat tuua. Ma olen seda varemgi käes hoidnud, kuid see pole mulle kunagi nii sümpaatne tundunud, et ma seda tegelikult ka lugeda tahaksin. aga kuna see juba õudselt kaua mu öökapikesel seisis, siis pidin ma midagi ette võtma.

Raamatu peategelane Trish Maguire on laste õigustega tegelev advokaat ja kui tema sugulase Antonia tütar pargis röövitakse, hakkab ta endalegi ootamatult asja ise uurima. Loo arendes ilmneb, et kadunud lapse hoidja on väga kurva ja üksildase lapsepõlvega noor neiu ning kergemaks ei tee seda ka Antonia suhtumine temasse. Samuti ilmneb, et kadunud lapse endine abikaasa ei ole tegelikult üldse nii teadmatuses lapse elukäiguga ning et lapse kasuisa pole hoopiski mitte nii helesinises unistuses, nagu teised tunduvat arvavat. Väikesed nüansid ja tibatillukesed detailid, mis lõppkokkuvõttes viivivad ebatraditsioonilise tulemuseni loo lõpus.

Raamat ei olnud stilistiliselt minu tassike teed - karakterid olid veidi liiga kunstlikud ja pealiskaudsed, lugu arenes minu maitsele veidi liiga aeglaselt ning kogu aeg ootasin seda ahaa-efekti, mida aga kahjuks ei tulnudki. Samuti suutsin ma jõuda süüdlaseni üsna kiiresti ning üldises plaanis ei olnud see raamat minu jaoks just suurim elamus. Sellest saite vist juba aru :) Kuid siiski üks väike mõttetera, mis minuga haakus.  Mis toimub nende inimeste peas, kes lähevad oma egoismist laste kallale? Olgu selleks kallaleminekusks siis vaime või füüsiline vägivald. Mis muudab ühe täiskasvanud inimese nii elajalikuks, et ta lihtsalt tahab endast nõrgemale haiget teha? See on asi, mis minu mõtteteadvusesse siiski ei küündi...

Aga üldiselt minu jaoks see raamat elamus polnud, kuid teisalt on see maitse asi.

PS! See on minu sajas post siia blogisse. Seega on põhjust šokolaadi süüa :)

B. Bryson "Ringkäik kodumajas"

Brysoni eelmine üllitis oli mulle väga meeltmööda. Sestap kalpasin ühel päeval jälle Katariina Jeest läbi ja see oli seal täiesti olemas. Kuna ka Sirbis seda kiideti ning... kusagil kindlasti veel, siis ma mõtlesin, et võiks proovida.

Bryson alustab raamatut sellega, kuidas ta olude sunnil peab minema oma maja pööningule ning leiab sealt ootamatult omapärase avause, millest avaneb imeilus vaade ümberkaudsele maastikule. See tekitab temas aga siirast imestust selle üle, mida me üldse enda ümber olevatest asjadest teame. Need meie argielu erinevatel aegadel aktuaalsemad või vähem aktuaalsemad pisiasjad, mis meie elu nii mugavaks ja heaks muudavad, ka neil on oma veider ja huvitav ajalugu: mööbel, riided, ravimid, elekter, kodumasinad, seinavärv, aknaklaasid, teenrite omamine, perekondlikud suhted jne. Ja just sellest ongi Bryson oma raamatu kokku pannud liikudes toast tuppa ja käsitledes teemasid, mis konkreetse toaga seonduvad (näiteks magamistoas tulevad teemaks nii armusuhted kui ka suhtumine sellisesse nähtusesse nagu seda on surm). Sest olgem ausad- paljud nendest asjadest tunduvad nii loomulikud, et vahel on veider aduda seda, et keegi kusagil pidi need enne kasutusele võtmist välja mõtlema.

Brysoni kokkuvõte on üsna mõnus lugemine - tekst liigub kiiresti, veidi peenikest huumorit ning törtsuke asisemat uurimistööd. Seega on tegu sellise lihtsakoelisema populaarteadusliku kokkuvõttega. Muidugi, tuleb arvestada, et siinjuures on tegu pigem Briti ja USA keskse lähenemisega, mistap on vahel häirivaks selline anglo-kultuuri pealesurumine, kuid teisalt on see mingit pidi ka mõistetav arvestades autori päritolu.

Mis mulle aga tohutult selle raamatu puhul meeldis on see, et kuigi maailm meie ümber muutub pidevalt ja me oleme oma olemuselt orienteeritud innvoatsioonile ja uudsusele, siis oma sisemuses oleme ikka needsamad "kiviaja inimesed", nagu ütleb Bryson. Midagi selles raamatust viitab ikka sellele igiinimlikule ehk siis sellele, kuidas me oma olemuselt püüame siiski kinni hoida traditsioonilistest väärtustest, kuigi kohati näitab kirjandus midagi hoopis muud. Siit tekkis minu jaoks muidugi küsimus keda ùskuda ja keda mitte?

Seega hea populaarteaduslik raamat, silmaringi avardav ja kindlasti mitte igav. Soe soovitus.

T. Max "Ma loodan, et põrgus on õlut"

Käisin raamatukogubussis ja sai arutult palju raamatuid koju taritu. Igaüks neist tundus põnev ja selle raamatu pealkiri intrigeeris mind. Küsisin, kas on ka väärt asi, ja sõbranna ütles, et talle meeldis. Noh, reason enough!

Raamat räägib ühe noore mehe joomaseiklustest: alkoholist, naistest, seksist, pidudest ja millest kõigest veel, mis sellega kaasneb. See on nagu Vuorineni "Joomahullu päevaraamatu" jänki-versioon ainult selle väikse vahega, et Tucker Max on reaalselt eksisteeriv isik ja väidetavalt on kõik need joomaseiklused päriselt juhtunud. Lood ei ole omavahel seotud vaid need on üldiselt üksikud juhtumised, kuid teisalt raamatu arengut vaadates see ka ei häirinud.

See raamat pani mu sõna otses mõttes pisarateni naerma (eriti see kõhulahtisuse lugu hotelli fuajees koos kogu olustiku kirjeldusega). Seda ei ole tõesti kunagi varem juhtunud, et ma ei suuda enam edasi lugeda ja muudkui naeran. Raamat hoiatab küll kaanel roppuste eest, kuid uskuge mind - on rõvedamaid-nürimaid asju välja antud ja seda meie enda väiksel Maarjamaal. Või siis olen ma oma hingepõhjas lihtsalt väike pervert, et see mulle meeldis.

Vast kõige veidram ja naljakam tegelane selles raamatus oli minu arust SlingBlade, kes on ühestküljest täielik naiste unelm (korralik, oma aksepteeritavate kiiksudega) ja teisalt täielik naistepõlgur, kuid mingi sisemine masohhist veab ta ikkagi välja sõpradega jooma ja naisi lantima. Nii sarkastilisi ja otsekoheseid ütlusi oli lausa jabur lugeda. Näiteks: "Nii, vaatame: ta on pikk litsakas blondin ja sina oled purjus. Cupido on rääkinud." Ja samuti on selles raamatus see kuldne tõde, mida me, naised, tegelikult kõik teame, kuid miskipärast me kunagi selle järgi ei tegutse: mehed käituvad meiega täpselt nii, nagu me neil lubame endaga käituda. Seda ei pea isegi ridade vahelt lugema, vaid see on lausa sõna-sõnalt kirja pandud sinna.

Selle raamatu teeb eriliseks see intelligentne kõrvetav sarkasm. See pole lihtsalt labane joomaraamat, vaid need naljad, mida tehakse, on üsna otsekohesed, vajavad vähemalt keskmist intelligentsust ning mingit jaburat huumorisoont, mis ei lase kõike südamesse võtta. Muidugi, seal on kohti, kus mina naisena saaksin maruvihaseks ja tunnen enda sugu solvatuna olevat (näiteks salaja seksi filmimine riidekapist või kui pärast seksi asjade aknast välja viskamine seetõttu, et mees ei taha, et neiu tema sõpradega kohtuks). Muidugi, selles raamatus on naised objektid ja ka autor ise ütleb, et ta vaatlebki naisi nii, kuid teisalt on tal ka mingi sotsiaalne moraal olemas (näiteks kui ta kirjeldab ühe oma sõbra kihlatut või kui tema palatikaaslaseks haiglas on ühe kehapoole halvatusega meesterahvas).

Minule see raamat näiteks väga meeldis, kuid nagu öeldud - kes sarkasitlisest kõrvetavast huumorist aru ei saa, sellel ma soovitan see raamat vahele jätta.

G. R. R. Martin "Vareste pidusöök: I raamat"

Ma pidin rõõmust röögatama, kui nägin Postimehe iganädalases uute raamatute rubriigis seda. "Tahan! Tahan!" oli ainuke asi, mida ma mõtlesin veendunud Troonide-sarja asutajana. Ja nädal hiljem sattusin Katariina Jee'sse. Lobisesin seal juttu ja nii muuseas ütlesin, et tahaksin seda ka. Ja see oli neil sees!

Raamatust endast: jätkub Troonide mäng ja laotakse vundamenti järgnevatele sündmustele, kuid sisu on raske siin täpsemalt ümber seletada, kui ei ole varasemaid osasid lugenud, seega ei näe ma siinjuures sellele ka suurt mõttet.Kuningalinnas punub Cersei oma intriige hoidmaks endale sülle kukkunud õblukest võimuillusiooni, Dorne'is toimuvad liivaluidete vahel uued kirglikud ja julmad mängud ning Huntide soo üks väheseid allesjäänud esindajaid Arya satub hoopistükkis veidrasse seltskonda. Esile kerkivad uued tegelased (näiteks naiskapten Asha Geyjoy, kes püüab ennast maksma panna meestekeskses laevasõitjate maailmas) ja samuti tulevad mõningad varasemad kõrvalliinid esiplaanile (näiteks hiiglasekasvu rüütel-naine Brienne, kelle sisemonoloogist aimdub palju õrnem ja naiivsem karakter kui mina seda endale ette kujutasin), samas minu isiklikud lemmikud Lohe-Emanda ja Jon Snow näol on selles raamatus tagaplaanil.

Mida ma tahan aga Troonide-sarja selle osa kohta öelda, et selle raamatu tonaalsus oli hoopis teine. Kuidagi... naiselikum ja salakavalam. Kui varasemad on olnud rohkem rusikatega hooplemist ning meeste mängudele keskendunud, siis nüüd tulevad esile naised - pikad sisemonoloogid, müstika ja tulevikuteadmatus, planeerimised, intriigid jne. See on iseenesest põnev. Samuti vaatasin ma seda raamatut ka oma eelmise lugemiskogemuse valguses ehk on ilmselge, et teosesse on põimitud rüütellikkuse erinevaid tahke ning ma usun, et Martin on saanud väga palju inspiratsiooni just keskajast. See andis aga lugemiselamusele hoopis teise dimensiooni. Aga raamat ise - Martini sõnaseadmisoskus on kiiduväärt ning ma jätkuvalt ei väsi kiitmast meie kohalikke tõlkijaid-toimetajaid, sest raamatu eestindus on tõesti minu arust üks parimaid ning väärib iga kord ootamist.

Seega, soe soovitus, aga ainult siis, kui olete ka eelmised osad läbi lugenud.

N. Elias "Tsiviliseerumisprotsess"

See raamat on olnud mu viimase paari kuu nö "suurprojekt". Raamat jõudis minuni päris ootuspärast teed pidi. Ei olnud seekord soovitus, vaid kolleegid tööl rääkisid sellest. Nimelt on sellest mingi osa ühel neist ülikoolis ühe loengu raames kohustuslik ja see oli mingisuguse ühise intrigeeriva nalja keskmes olevat.Sirvisin seda siis enne riiulisse panekut ja mulle meeldis see, mis ma seal nägin.


Kogu selle Eliase teose (ma hetkel vaatan neid kahte kui ühtset tervikut) räägib sellest, kuidas Õhtumaade inimese mõttemaailm on aja jooksul muutunud. Alates sellistest lihtsatest asjadest nagu lauakombed või peresuhted ning lõpetades aadlisuhete diplomaatia  arenemisega. Raamatu keskmes on see, et meie mõiste "tsiviliseeritusest" on pidevas muutumises ja meie arusaam sellest, mis on eetiline käitumine, on tekkinud erinevate asjaolude tugevast koosmõjust. Ramuti vaadeldakse siin riikide ja ühiskondlike normide teket.

Raamat oli tõepoolest minu jaoks suurprojekt, kuna see on kohati väga keeruliste mõttekäikudega ning  sisutihe tekst. Eliase mõttekäigud on iseenesest mulle sümpaatsed ja tuleb silmas ka pidada, et ta on üsna õnnestunult koondanud väga suure temaatikaga ja laiahaardelise materjali väga konkreetsesse vormi. Seega on esmalt kohati haaramatuna näiv arutlus teises kohas jällegi teksti toetav, mistõttu tuleb Eliasele tehtud töö eest au anda. 

Intrigeerivaid mõtteid antud teost lugedes tekkis mitmeid. Näiteks see, kuidas me oleme tegelikult muutnud oma suhtumist maailma uurimisele. Kui nüüd meenutada endisaegseid ajalooraamatuid, siis on need kõik kirjutatud laias lastus sellest lähtepunktist, mida üks või teine suurmees on teinud. Seega jälgitakse üksikisiku tegevust, mitte laiemas mõttes õhiskondlikku arengut. Aga mulle tundub, et järjest enam tunneme me huvi selle suurema massi vastu - mida nemad sõid, kuidas nemad ennast kasisid ja mismoodi nende omavaheline peresuhtlus võis käia. Muidugi, see on ühest küljest väga individuaalne, kuid teisalt jällegi on mingi ühtne vorm. Mudel, mida püütakse täitsa ja mis on kogukondlikuks standardiks.

Teine intrigeeriv idee, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, on rüütli rolli järkjärguline muutumine aadliks ning kuidas lõppeks seguneb veel sellesse segaputru rikkama kodanliku ühiskonnaga. Ma olen ka olnud üsna idealistlik selles osas, et rüütel on oma olemuselt olnud midagi ülemat, daamide suhtes viisakas ja diplomaatiline igast küljest. Seda on meile ju õpetatud ajalooraamatutest. Elias toob mängu aga teise dimensiooni, mida ma pole kunagi adunud. Näiteks ei olnud keskaegsed rüütlid reeglina oma daamide vastu sugugi nii galantsed nagu võiks arvata ja uskuda - pigem oli naisele hoopi näkku lööv mees väga tavaline nähtus. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud sellest, kust läheb piir sõjardi ja kõrgema võimu esindaja vahel ning kuidas suutis kuningas ohjata seda massi sõjakarmustes karrastunud mehi. Ja miks peaksidki nood talle alluma, kui neid on sadu ja teda vaid üks.

Samuti räägib raamat ju oma tungide ohjeldamisest selle kõige laiemas mõistes. Kas pole mitte huvitav mõte see, et piinlikustunne, mida meis tekitab ühiskondlik arusaam "õigest" käitumisest, on tegelikult oma olemuselt siiski vahend meie allutamiseks, meie põhimina allasurumiseks? Näiteks miks me tunneme piinlikustunnet siis, kui meil läheb avalikus kohas süda pahaks ja me oksendame, kui see on oma olemuselt ainult üks meie keha reaktsioon välistele teguritele? Kuidas mingil hetkel hakkab see ühiksondlik prestiiž nii oluliselt mängima, et me peame ennast alla suruma ja jälgima kirjutatud ja kirjutamata mängureegleid?


Igatahes oli tegu huvitava ja keerulise raamatuga, mis paneb mõtlema sellele, et see meie käitumine tegelikult on nii palju erinevaid etappe sajandite jooksul läbinud, et selle terve pildi hoomamine on peaaegu võimatu. Mina soovitaksin lugeda, kuid tõesti peab selleks tahtmine olema.

H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.

B. Bryson "Ei siin ega seal"

Tegelikult on see raamat mul juba nädalaid tagasi läbi loetud, aga ma lihtsalt pole leidnud aega ega energiat seda siia panna. Sügiskaamos annab ennast tunda ja mott on kaunis nulli lähedal. Aga raamatu valimisest nii palju, et kuna sisututvustus oli üsna intrigeeriv, siis mõtlesin raamatukogus riiulite ees seistes "Miks ka mitte?"

Bryson kirjeldab oma vanade 70nendatel saadud reisikogemuste valguses oma uut seiklust läbi Euroopa erinevate paikade. ainukesed erinevused toonaste ja uute kogemuste vahel on, et siis oli ta teismeline, koos veidi veidra seltsilisega ja võibolla tibakene entusialistlikum. Aga lühikesed kirjeldused erinevatest riikides on väga värvikad ja huumoririkkad. Kirjeldatakse nii Berliini sekspoode, "kogemusterikast" kuukest polaaröises Hmmerfieldis, Brüsseli igavust, erinevate Itaalia linnade südantsoojendavat ilu jne. Linnad ja riigid võetakse kõik ette ja kirjeldatakse neid just turisti ja läbisõitja vaatevinklist, mitte niivõrd vaatamisväärsuste seisukohast. Ja võibolla nii ongi hea - püüdke ise värvikalt kirjeldada näiteks Eiffeli torni.

Ma saan aru, et härra Bryson on üsna hea reisikirjelduste koostaja. Lausa nii hea, et suudab ka oma kodumajast köitva menuki kokku vorpida, nagu uusimad raamatupoodide uudised näitavad. Sõna Bryson valdab, naerda saab ja kindlasti on paljudele palju reisinud inimestel tohutult äratundmisrõõmu. See reisinauding ja idee, et elu on "ajendite jada" muudab selle raamatu väga nauditavaks meelelahutuseks. Aga kahjuks pikas perspektiivis see meelde ei jää.

Seega puhas meelelahutus ja vahelduseks väga soe soovitus.

PS! Vabandan, et pikemalt sellest raamatust ei kirjuta, kuid see tõepoolest ei jäänud väga-väga hästi mingi eriskummalise sigaga mulle meelde.