R. Riggs "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele"

See raamat jäi mulle juba ammu silma, kuid seda on suures linnas keeruline saada, sest ilmselgelt ei ole ma ainuke, kes tahab uuemat ja põnevamat kraami kohe lugeda. Aga seekord riiulite vahel inspiratsiooni otsides vahtis see mulle ootamatult vastu. Seega ma võtsin selle suurest uudishimust kaasa.

Jacob on keerulise hingeeluga nooruk, kes leiab oma vanaisa kummalistel asjaoludel tapetuna. Vanaisa mineviku jälgedes satuvad Jacob ja tema ise Walesi väikesele saarekesele, kus noormees avastab omapärase kogukonna võimetega lastest, kes elavad minevikus ühte päeva kätketud ajasilmuses ja keda karjatab miss Peregrine. Igal lapsel on omaette võime: luua tuld, manipuleerida loodusega, hõljuda, äratada varusüdametega üles surnuid jne. Kõik on uus ja huvitav, kuid siis selgub, et miss Peregrine'i kodu on ohus, kuna seda plaanivad rünnata grupp ebaharilikke, kes pärast untsuläinud eksperimenti röövivad ebaharilikke lapsi ja nende kasvatajaid (esimesi ilmselt söömiseks ja teisi mingi musta töö tegemiseks). Ja Jacob tundub olevat vastus nende vastavastatud probleemile, sest ka Jacobil on võimed...

Ma otsisin seda raamatut väga, kuid takkajärgi mõtlen, et ehk poleks pidanudki seda üldse nii vaeva nägema. Raamatu visuaalne pool on tõesti imetabane ja põnev ning selle seotus loo endaga on väga hästi teostatud, kuid lugu jäi minu jaoks nõrgaks: karakterid ei arene, loo kulg on ilmselgelt aimatav, ühtegi ahaa-momenti ei olnud ning see kõik meenutas veidi kunagi "X-meeste" filmis nähtud mutantlaste kooli. Kõlab ehk liiga karmilt, aga arvan, et tegu oli täieliku klišeega, mida täiskasvanuna oli piinlik lugeda, seda enam, et ma ei leidnud ühtegi hetke, mida tahaksin enda jaoks siinse blogipostituse tarbeks eraldi ära märkida. Sellist asja pole vist väga-väga pikalt juhtunud...

Absoluutselt ei soovita.

K. Kettu "Ämmaemand"

Mõni raamat jääb lihtsalt näppu raamatukogus kolades. Seda raamatut olen aegajalt maaraamatukogus käes keerutanud, aga miskipärast kõrvale pannud. Seekord aga tundus kuidagi õige see laenutada hoolimata ebamäärasest kaanekujundusest ning sisukokkuvõttest.

Põhja-Soomes elav naine, keda kohalikud kutsuvad Vigasilmaks tema erinevat värvi silmade pärast, on kohalikus kogukonnas tuntud ravitseja. Kohtudes ühe sünnituse vastuvõtmisel SS-ohvitseri Johann Angelhurstigai, kellesse ta kõrvuni armub. Teise ilmasõja lõpuakordid muudavad nende armastuse aga omamoodi olelusvõitluseks, seda enam, et Vigasilm sätib asjad nõnda, et ta võetakse sakslaste vangilaagrisse medõeks ning näeb ja teeb Lehmalaudas kutsutud laagriosas asju, mida suurem osa meist peaks ebainimlikeks. Seega on elu laagris pehmelt öeldes võigas ja Johann, hoolimata oma tunnetest Vigasilma vastu, on segase minevikuga ja ravimitest sõltuv ning ebakindel oleviku ja tulevikus osas. Pärast nende kahe koosveedetud aega Surnud Mehe fjordi veerel seisvas üksikus hurtsikus lähevad asjad aga lõpikult käest ära ning kogu lugu liigub selle karmi lõpuni - Vigasilm jääb lapseootele ning pärast põgenemiskatset satub ta ise Lehmalauda püsielanikuks, sakslased hakkavad sõda kaotamise tõttu kiirustades laagrit hävitama, mistõttu varasemad rollid ümber tõstetakse, ning Johanni ravimisõltuvus muudab ta ümbritseva osas apaatseks kuniks on liiga hilja olukorda päästa. Keset sellist hävingut ei saagi asi hästi lõppeda ju...

Pean tunnistama, et see raamat on väga intensiivne ja karm, aga selle mõjusus on seda enam pahvikslööv. Pärast lugemist tegin ka raamatu kohta väikese taustauuringu ning seda kirjeldatakse kui äärmiselt vägivaldset raamatut, kuna igal leheküljel kedagi tapetakse, vägistatakse, vigastatakse vmt. Ma arvan, et see on ehk loo enda suhtes pisut ebaõiglane. minu jaoks olid loo keskmes siiski inimeste tunded ning need tunded on siiski oma algselt positsioonilt õilsad. Ma räägin siin inimlikul taustal - kui sinu ellu satub inimene, kelle nimel sa oled valmis absoluutselt kõigeks, siis kes on tehtud pahategudes süüdi? Kas sina, kes sa teed kõike väikse afektiseisundi tõttu, või inimene, kes paneb su hoolimata sinu tunnetest ja haavatavausest olukorda, et sa pead neid asju tegema? Ja kas me peaksimegi siin süüdlast ostima? On see kohane? Tõsi, karakterite loodud kulissid nende tegevuse mõttes ei ole ilusad ja ilmselt hakkavad kaunishingedele vastu, aga reaalsus on kahjuks tihtilugu võikam kui kirjaniku kujutlusvõime suudab välja mängida.

Patriootlikkus on samuti üks huvitav nähtus, millest ma olen oma blogis ka varem rääkinud. Vennatapusõja juures ei saa öelda, et ühel on eetiliselt või teoreetilisel tasandil rohkem õigus kui teisel. Samuti ei saa minu arvates mõista hukka, et tavainimene teeb ellujäämiseks koostööd just sellega, kes parasjagu kogu mängu riiklikul tasandil juhib, sest olgem ausad - on tal üldse valikuvõimalust? Esimene on põhimõtete ja maailmavaadete erinevus ning teine ellujäämiskunst, sest kui sul on pere, kes sinust sõltub, siis sunnib see ehk oma positsiooni mängulaual aegajalt ümber vaatama. Ja vahel võib ka lihtsalt usk teise (olgu tegu teooria, inimese või režiimi) eksimatusse ning võimetesse mõjuda täiesti omamoodi, nagu Johann ise Vigasilma tundeid kirjeldab: "Tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta jumalasse usu. Ta usub minusse." Ma ei tea, kas selline vaimne seotus ja äärmuslikud tunned on tegelikult ka võimalikud, kuid see, et mõni inimene kohtamisel lihtsalt jalad alt lööb, seda olen ma küll kogenud. Võibolla olengi seetõttu selle raamatu tundelise poole osas veidi mõistvam?

Ilmselt ei tulnud see kokkuvõte nii analüütiline, kui ma ootasin, ja ma mõistan raamatut pelgavaid inimesi, kuid kui veidi avatumalt teemale läheneda. Mina soovitan seda raamatut, sest see kogemus jäi mulle väga eredalt meelde.

M. Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Ma ei teagi õieti, mis putukas mind seda raamatut laenutades hammustas. Ilmselt oli asi huvitavas pealkirjas ja intrigeerivas sisukokkuvõttes, sest emotsioonlaenutus see oli.

Bernadette on naisterahvas, keda teda ümbritsevad inimesed näevad väga erinevalt: tema 15-aastane tütar Bee jumaldab teda, tema tehnoloogiavaldkonnas geeniuseks peetud abikaasa Elgie ei mõista teda viimasel ajal üldse, teised lapsevanemad peavad peategelast enam kui kummaliseks ning arhitektuuriringkondades räägitakse temast kui elavast geeniusest. Aga ega ilmselt ka Bernadette ise ei tea täpselt, kes ta on ning püüab aastaid kestnud eneseotsimist endas selgusele jõuda. Naabrite maja mudasse uputamise ning Bee ootamatu sooviga sõita pärast põhikooli lõpetamist Antaktikasse käivitub aga sündmuste ahel, mille tulemusena Bernadette ühel päeval oma kodu vannitoas olles lihtsalt kaob. Bee ei jäta jonni ning hakkab selle kadumise jälgi ajama avastades erinevate inimeste silme läbi oma ema üha uuesti ja uuesti, kuniks lõpuks ta saab teada, millistel asjaoludel Bernadette siis lõpuks kadus.

Tuleb tunnistada, et alguses raamatut kätte võttes ei osanud ma midagi arvata - erinevate karakterite kirjavahetust lugedes jäi teosest esiti väga hüplik ja hakitud mulje, kuid kui asjasse veidi süveneda, siis hakkab lugu kenasti ka nii tööle. Õhtud olid viisakalt lihtsamat lugemist täis ja väga detailidesse süvenema ei pidanud. Takkajärgi tunnistades aga leian, et midagi üliolulist või meeldejäävat ma siin kahjuks ei leidnud, sest kõik karakterid olid etteaimatavad ja lugu oli liiga opimistlikus võtmes kirjutatud, et see saakski halvasti lõppeda. Samuti oli lugu veidi ehk lihtsakoeliselt ja absurdselt ülesehitatud nagu Disney film, aga eks ka täiskasvanud taha vahel muinasjutte uskuda. Loo keskne karakter Bernadette tundub ebastabiilne ja emotsionaalne, luues teistele soodsa tausta paista silma omas võtmes - kes piiridesse surutud keskklassiperemana, kes mures lapsevanemana, kes argielus abituksjääva Microsofti geeniusena... Igaüks omamoodi! Aga ma ei ole kindel, kas sellest minu jaoks piisas. Pigem tekitas küsimusi, et milleks ja kelle tarbis, sest tegu pole minu arvates ei täiskasvanute raamatuga ega ka päris noortelooga. Ja me vist kõik teame - kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski.

Seega ebamäärase mõttega pisut segaselt ülesehitatud jutuke, mis kahjuks üllatada ei suutnud. Mina seda nõudlikuma maitsega raamatulugejale soovitada ei julgeks, aga lihtsamat kraami ihkav lugeja saab siit enam kui küll.

T. Vermes "Ta on tagasi"

Sattusin kunagi mingisugusest päevalehest selle raamatu arvustust lugema ja tekkis tunne, et võiks ju proovida. Kiideti ka teist taevani (seda, kuidas Hitler põrgus hakkama saab, sellest ma olen juba lugenud so Zotovi "Mõrvad põrgus"), mistõttu tundus loogiline see endale raamatukogust soetada. Mõeldud-tehtud ja loetud ta saigi. Ajarändamine on hetkel ilmselgelt mulle mokkamööda :)

Adolf Hitler ärkab ühel päeval keset tühermaad üles ning avastab, et on sattunud 2011. aasta Berliini. Jalutades rahulikult ühe kioski juurde leiab ta endale hea abilise, kelle ettevõtmisel jõuab füürer tuntud telekanali huumorisaatesse ning tõuseb kiirelt omamoodi staariks. Hitleri mõttemaailm ei ole muutunud st ta on veendunud nats edasi, kuid ta hakkab seda vastavalt oludele sobitama nüüdisühiskonna mängureeglitega. Ja ta ei tee seda sobitamist ise, vaid see sobitatakse ära tema eest tänapäeva inimese poolt. Temaatiliselt läheb kõik käiku: rahvusküsimus, tööeetika, sõnajulgus, argumenteerimisoskus jne ning selle juures on kainelt mõtlev raamatukangelane võimeline ka kõige absurdsemast olukorrast puhtalt ja sirge seljaga välja jalutama oma põhimõtteid maha müümata. Pigem teevad olukorra absurdseks teised raamatutegelased, kes näevad kõiges öeldus kerget humoreski st visatakse rõõmsalt "Heil, Hitler!" ja natsivorm ei tundugi järsku nii totakas koerakakat koristava vanadaami kõrval. 

Raamatu idee on tõeline kuld - autor on leidnud üsna usutavad karakterid, kelle peale kogu olukorra jaburust mängima panna. Kuid selle juures häiris mind kaks asja. Esiteks näitab autor Hitlerit kui külma kõhuga analüüsivõimelist alfaisast, kuid seejuures ei teki sellel faktipõhiselt toimival indiviidil kordagi täiesti põhjendatud küsimust "Kuidas ma siia sattusin?" See ei ole absoluutselt loogiline, sest ka kõige ratsionaalsemalt mõtlev inimolend lööks ilmselt sellise ootamatu ärkamise ja avastuse peale verest välja. Vähemalt minu loogika järgi... See viib mu teise häriva faktori juurde - raamat oleks minu jaoks paremini tööle hakanud lihtsa novellina, kuid üle 300 leheküljelise romaanina mõjus kogu lugu pisut kunstlikult ja otsitult. Tõsi, absurdihuumor ongi meeleolu küsimus, kuid aegajalt tekkis kihk raamat käest panna ja leida endale muud ajaveetmisvõimalused, kuid oli ka hetki, mis tõesti värskelt mõjusid (näiteks Hitleri oma kirjafondi otsimine, mis jäetakse aga kõrvale, sest "Hitleri topeltrasvane" ei kõla just kuigi sümpaatselt).

Räägime veidi sisust ka. Hitleri jaburasse olukorda asetamine muudab teose teemakäsitluse üsna omapäraseks. Näiteks vihjele, et ta võiks normaalselt riietuda, vastab ta "Kus ma omadega oleksin, kui oleksin alati teinud nii, nagu nõndanimetatud normaalsed inimesed?" Iseenesest on tal ju õigus - üksikisikuna saavutas ta absoluutse võimu oma valitsetavatel aladel ning teda kummardati kui jumalat. Kui mõelda sellele, et see ongi mingil määral inimlike saavutuste kõrgeim tase, siis ta oli vägagi edukas, ja seega on teda raske Nike dressides mööda Berliini supermarketeid patseerimas näha. Raamatus saab ka Saksa tänapäevane poliitmaastik muidugi korralikult vatti (eesotsas Frau Merkeliga, kelles Hitleri arvates "kiirgas sama palju lootust kui leinapajus") ning Hitleri veidi kummaliselt mõjuvad põhimõtted (näiteks armastus lühikeste nahkpükste vastu, millesse ta lubab terve diviisi riietada kui ta peaks taas Wehrmachti eesotsa sattuma või eba-juudiliku koera otsingud) on samuti peakarakteri kandiliste nurkade mahasilumiseks põnev nüke. Kuid kas sellest piisab?

Seega võtan raamatu kokku segaste tunnetega: ühest küljest geniaalne, kuid ehk liiga ... Ma ei teagi, mis sõna ma siia otsin... Ebaharilik? Küsimusi tekitav? Midagi see raamat teile kindlasti ütleb, aga kas see ka tõelise emotsioonidelaviinina meelde jääb, selles ma nii kindel ei ole.

I. Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale: käsiraamat 14. sajandisse rändajale"

Raamatu leidmise kohta väga suurt legendi kaasas seekrod ei käi. Tõsi, veidi kannatlikkust pidin üles näitama, sest uue raamatu ja uudse lähenemisnurga tõttu on see ajaloohuviliste poolt kiirelt avastatud kaunike. Aga ooteaeg oli mõistlik ja seega õigel hetkel andmebaasist seda märgates kalpsasin raamatukokku kohale ja võtsin välja. Tõde tunnistades on see raamat mul tegelikult juba mõnda aega kapinurgal lebanud, kuna sain selle päris kiiresti läbi. Probleem on aga alati selles, et kuidas leida aega sellest üks kirjatükk valmis vorpida?

Raamatu uudne lähenemisnurk avaldub selles - kujutagem ette, et mingil põhjusel tekib teil võimalus rännata ajas ning satute korraga 14. sajandi Inglismaale, siis just sellest raamatust leiate põhjalikud kirjeldused sellest, mis teid seal ees võib oodata. Seega lühike ülevaade kõigest sellest, mis teid võib ümbritseda ning millega peate ellu jäämiseks arvestama: söök, jook, hais linnatänavatel, elamistingimused, arstiteenus, haigused, koduloomad, riietus ja etikett, ühiskonnaklassid, kohtumõistmine, usk, peresuhted, huumor jne. Ja sellest võiks ju ometigi kirjutada sügavajaloolise ja akadeemilise raamatu, ning ilmselt selliseid ka omajagu õiges ringkonnas liigub, kuid autor on lähenenud pigem asjale läbi väikese huumoriprisma ning kastnud kogu selle infomahu (mida tegelikult ei ole üldse vähe) sellisesse kergelt seeditavasse populaarteaduslikku sousti.

Raamatu tehnilise poole pealt tuleb tunnistada, et sellist pehmema lähenemisega laiahaardelist ajalooraamatut praegusel Eesti raamatuturul teist vaevalt et leiab, sest nii raamatu idee kui selles eestindus on tõesti päris heal tasemel. Siinjuures tuleb tunnustada ajakirja "Imeline ajalugu / teadus" ettevõtmisi, sest tundub, et nende tegevus täidab kenasti praegust pehmema teaduskirjanduse nišši päris adekvaatselt. Lisaks sellele tuleb siinjuures rõhutada, et mulle on jäänud mulje, et britid on osanud oma ajaloo avastamisel läheneda  lihtrahvalikult köitvalt. See mulje tekib ilmselt seetõttu, et olen suur ajaloosaadete fänn ja just Inglismaal toodetud ajaloosarjad ning -saated jäävad selles võtmes eriliselt silma, sest need on lihtsalt tehtud mõnusa eneseirooniaga ja sestap on neid ka minusugugusel faktiteadmisteta udupeal huvitav ja haarav vaadata. Või siis olen ma liialt inglise musta huumori lummuses, sest seda jagub ka ikka igale poole omajagu :)

Niisiis, räägime aga kirkamatest hetkedest. Näiteks metsas elavad loomad. Meil on kuidagi väga loomuomane teada, et metsas on karud, hundid, rebased ja põdrad, rääkimata metssigadest, kuid on huvitav teada, et Inglismaal olevate andmete kohaselt tapeti viimane hunt sellel saarel just 14. sajandil ja kui kuningas tahtis kuldijahti, siis pidi kult talle eraldi mandrilt toodama. Seega puudubki inglaste lähiajaloo mõistes arusaam kiskjatest metsas, sest neil neid lihtsalt ei ole. Et olukorda illustreerida, siis kui meie esivanemad valmistusid öisel reisimisel igaks juhuks ennast ka ette selleks, et võib hundikarja kätte jääda ja elust ilma jääda, siis inglaste puhul oli kõige suuremaks kiskjaohuks rebane. Või teine inimene. Ja see on iseenesest huvitav, sest selline elementaarne ohutunde tajumise erinevus muudab pikas perspektiivis ka ehk mõttemaailma st pole siis ime, et eestlane on pigem koduhoidja, sest pikad reisid tähendasid kõrgendatud riski.

Teine näide on ühiskondlik mõttemudel ehk siis see kogukondlik arusaam sellest, kuidas ja miks asjad toimivad nii, nagu nad toimivad. Ühiskondlikus mõttes oli 14. sajand väga maskuliinne ning kogu riiklik korraldus on just välja töötatud meestele mõeldes ja meeste poolt, mistõttu naiste roll piirub üldises plaanis perekondlike suhetega. Selles osas on traditsioonid säilinud ja neid üldiselt väga ei rikuta. Maskuliinse ühiskonnakorralduse hea näitena võib tuua selle, kuidas käsitleti vägistamist st Galenose õpetuste kohaselt peab naine eostumiseks saama orgasmi ja kui vägistamise tulemusena naine rasestub, siis ilmselt polegi vägistamist toimunud, sest naine ju ilmselgelt nautis seda. Teine aspekt on muidugi selles, kes on vägistaja ühiskondlikul hierarhiaredelil, aga see on ilmselt igipõline probleem. Nagu ütleb autor ise "Õiglus on kõigil aegadel suhteline mõiste". Kuid mul on mulje, et traditsiooniline ajalookäsitlus on püüdnud kiriklikele dokumentidele tuginedes vanades ajalooõpikustes kujutada keskaega kui ühte morni ja hingelisi väärtusi tagajavat kohta, kuid ka keskaegne inimene elas oma päris elu väljaspool kiriklikke reegleid ja nad oskasid tegelikult elu nautida. Tõsi, nende arusaam huumorist ja meelelahutusest oli teistsugune (kukepoks ja karu kõditamine olid muu hulgas täiesti tavalised nähtused), aga sellise mõnevõrra robustsema meelelaadi tagamaad kirjeldab autor ka kenasti lahti. Enda samastamine nendesse raamatus esitatud mõttemudelitesse on aga ilmselt iga lugeja jaoks omaette väljakutse, sest tekib küsimus tolerantsuse- ja taluvusepiiris. Kui nüüd tõesti võtta kätte ja  kõigi oma nuti-plutide, värvitud juuste, lühikeste pükste ja postmodernsilikust elukeskkonnastsinna 14. sajandisse poirisesse teemülkasse plartsatada.

kokkuvõtvalt üks päris huvitav ülevaatlik lugemine, mida ma soovitan ka nendele, kes endas tunnevad ajaloohuvi, aga päris raamatut veel lugeda ei ole tihanud - see raamat aitab ehk ree peale.

K. Hosseini "Lohejooksja"

See raamat on minu jaoks alati kuidagi minu huviorbiidist välja jäänud, sest see lihtsalt on nii mittemidagiütlev: kujundus ei tekita emotsioone ning sisukokkuvõte ei luba ka midagi erilist. Aga seda on mitmed blogijad ja kriitikud kiitnud ja seetõttu ma otsustasin minna kaasa üldsuse arvamusega ning proovida.

Amir ja Hassan on kaks 1970ndate Afganistanis elavat poissi, keda seob sügav sõprus. Priviligeeritute hulka kuuluv Amir on ehk veidi upsakavõitu, kuid Hassan oma sünnipära tõttu allaheitlikum. Seega on üks juhib ja teine kõnnib esimese jalajärgedes, kuid omal veidral moel see sõprus toimib. Kuni päevani, mil Amir oma sõbra kõige hullemal võimalikul viisil reedab. Argusest oma teo tagajärgede osas hakkab ta lõhkuma oma sõprust ja viib asjad lõpuks nii kaugele, et Hassan koos oma isaga ära kolib. Aeg läheb edasi ja Taliban vallutab Afganistani, mistap eluolu muutub väga keeruliseks. Amir põgeneb koos isaga Ameerikasse, kus ta käib vanakraamiturul asju müümas, leiab kena piiga, kellega ta abiellub, ning tal on edukas kirjaniku karjäär. Aga see vana häbi ei ole kusagile kadunud ja kummitab ikka Amiri alateadvuses. Ja kui ühel päeval tekib tal võimalus ennast lunastada, siis võtab Amir sellest ka kinni. Ta naaseb Afganistani, kuid see, mida ta sealt leiab, ei ole tema lapsepõlve mängumaa. See, mida ta seal kuuleb, raputab tema põhimõtete ja olemuse alustalasid. See, mida ta seal läbi elab, paneb ta väga põhjalikult proovile nii afgaanina, mehena kui inimesena selle kõige üldisemas mõttes.

Kõik need eelarvamused, mis mul raamatu suhtes olid, kadusid juba pärast esimesi peatükke. Hosseini on tõeliselt hea jutuvestja, kelle oskus luua kõnekaid karaktereid ja hoida lugejat kogu loo ulatuses nii kütkes, et ei tekigi tahtmist sündmuste käike ette mõelda, on absoluutselt imetlusväärne. Ja milline lugu see on... Väga valus, inimlik ja aus, täis elulisi keerdkäike ja jaburaid üllatusi. Tuleb tunnistada, et oli hetki, kus mul tuli raamat kõrvale panna ja üks peatäis nutta. Mitte isiklike seoste tõttu, aga kõik see läks väga hinge.

Rääkides loost, siis see läbimõeldud elutarkus, mis sellest läbi kumas, lõi mu pahviks. Näiteks Amri isa Baba elufilosoofia, mille kohaselt on kõige suurem patt elus varastamine: "Kui sa tapab mehe, siis varastad tema elu. Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele." Ma ei oska siinjuures väga midagi lisada, sest see võtab kõik juba iseenesest kogu minu enda arvamuse kokku. Kuidas saan mina siin veel seda oma arvamusega täiendada?! Ma arvan, et selle raamatu keskne teema oligi minu jaoks kaotuse ja võitmisega tegelemine. Kuidas kaotada au, lugupidamine, lähedane inimene, aga võita kõige selle käigus eneseusk, väärikus ja lunastus. Ning nagu Amir ise tõdeb ei saa kahjuks oma elu lihtsalt korda teha nagu lauda lihtsalt õige kruvi kinnikeeramisega. Elu kordategemisel on vaja mida enamat ja andestamine ei tule kunagi fanfaarihelinate saatel, vaid tuleb valuliselt kõik väikseimad detailid kokku koguda, kokku pakkida ja keset ööd üksi mõtteid mõlgutades lahti lasta. Pisitasa ja vaikselt.

Ma ei liialda öeldes, et "Lohejooksja" trügis ennast minu esikümnesse kõige meeldejäävamatest raamatutest. Absoluutselt kindel lugemissoovitus.

R. Reichl "Küüslauk ja safiirid: toidukriitiku salaelu"

Toidu teema on viimase paari aasta vältel nagu paisu tagant välja lennanud: kokandusspetsialistid (nii kõrgelt koolitatud kui isehakanud kodukokad) räägivad söögist-joogist igas võimalikus vormis, toidusaated on telekas nö prime-time ajale sätitud, ökohullus ajab noortel emadel-isadel päid sassi ning ebaharilike kombinatsioonide kasutamine on gurmaanile justkui kohustus. Ja söögi valmistamisest ja selle tarbimisest on väga palju erinevaid raamatuid kirjutatud/tõlgitud. Tõesti! Väga palju! Seesinane raamat jäi aga miskipärast meelde ja mul läks omajagu aega, et see endale laenutada. Aga alla andma ma ei kavatsenud ja see seisis paar kuud mu "tahan seda kindlasti lugeda" nimekirjas. Mina tea, ehk on süüdi veidi napakas pealkiri...

Ruth Reichl kirjeldab oma igapäevatööd New York Timesi toidukriitikuna. seega tundub asi nagu suhteliselt lihtne olevat, eks? Asja uba on aga selles, et toidukriitiku kõige tugevam relv on tema anonüümsus. Mõlgem nüüd ise - teie hinnangust sõltub sellel karmil ellujäämismaastikul väga palju ning on ju ilmselge, et äratundmise korral poeb restorani teenindajaskond kasvõi nahast välja, et te neile parema hinnangu annaksite (isegi vaarikad lähevad kookides suuremaks, nagu autor ise märkis). Ja jama on selles, et Ruth Reichl on juba enne tööle asumist tuntud nägu. Seega hakkab ta looma endale maskeeringuid: ilmetu Molly, boheemlaslik Brenda, märkamatu Betty või punktuaalne Emily. Parukad, paks meik, riietus, kõneviis jne. Kogu kupatus! Maskeeringute ampluaa on röögatult lai ning kassi-hiire mäng restoranide õige teeninduse tabamiseks võib alata.

Mõnus meelelahutuslik lugu, kus lugeja viiakse restoranikultuuris ebatraditsiooniliselt süsteemi õigesse otsa ehk siis mitte kööki kuumade kastrulite ja särisevate pannide vahele, vaid sinna, kus lugeja restoranikliendina kõige tihedamini istub ehk siis söögisaali toidulauda teenindajate ja ilusate kulisside meelevalda. Reichl kirjeldab ausalt oma kogemusi nii halli hiirekesena ühest sadadest nägudest kelnerite igaõhtusest teenindavate reast ja sellest, kui ta ära tuntakse ning köögist ilmuvad kõige sätitumad road galantseima esitluse saatel. Ja, uskuge mind, need kaks sfääri on kardinaalselt erinevad. Eestis vist detailidele nii väga tähelepanu ei pöörata (või siis olen ma valedesse restodesse sattunud), kuid NY restoranid on ikka klass omaette - suurus, standardid, klientuur jne. Mäng on suuremate panuste peale ning iga saadud tärn NYT toidukriitikult peaks sealse restoraniomaniku saltot hüppama panema.

Teise aspekt selles raamatus oli autori enda areng kogu protsessis. Innukast ja huvitatud asjatundjast-hobimuutujast saab järkjärgult hoopis keegi teine. Võiks öelda, et see sisemine kasvamine, mille mina-tegelane nii tööalaselt kui isiklikus elus läbi teeb, on päris intrigeeriv. Iga muutumine muudab ka tema enda olemust või toob esile talle endalegi ootamatuid tahke ja see temas varjul olevate persoonide kaleidoskoop rõhutabki ehk selle raamatu eripära. Sest sellega muutub raamatu olemus ainult toidukriitiku igapäevatöö kirjeldamisest ka autori isikliku rännaku ja kasvamise looks.

Seega päris vahva lugemine ja soovitan soojalt ka teistele.

PS! Aru ma ei saa - miks see on raamatukogus ilukirjanduse alla liigitatud?!?