K. Pajumaa "Jalutuskäigud sisekosmoses"

Mõnda aega tagasi oli mul väga keeruline aeg. Elasin raskelt läbi muutusi oma elus ja (tõelisele raamatukoile kohaselt) tuhlasin veidi eneseabi raamatutes, et veidigi enesekindlust ja tuge saada. Seesinane raamat jäi mulle aga ühest blogist silma ja hakkasin jälgi ajama. Mingil hetkel sattusin raamatukokku ja uitasin riiulitevahel ringi ning... Seal ta oligi!

Pajumaa raamat ei ole tervikteos selle klassikalises võtmes. Pigem on see tema blogi populaarsemate postituste kogumik, kus lahatakse kaunis inimlikke teemasid: elu, armastus, viha, õnn, areng, eneseotsimine jne. Tekstid on arutlevad ning lähtuvad pigem isiklikust arengusoovist. Autorit on kogu aeg tunda ja ta on kohal, selles ei lasta lugejat kordagi kahelda. Teisalt jällegi saab lugeja oma kogemusi tema omadega võrrelda.

Raamat kõnetas mind mingitel hetkedel rohkem, teistel vähem. Ilmselt on see seotud sellega, et lihtsalt mõned/teemad asjad läksid minust mööda, sest nad ei haakunud minuga. Võibolla seetõttu, et ma olen naine. Võibolla seetõttu, et mul puudub kogemus. Võibolla seetõttu, et kuidagi väga utoopiaks kiskus. Ma ei tea, mis see põhjus oli, kuid see on tõesti väike probleem. Üldmulje raamatust oli tegelikult täitsa hea. Tekstid üsna lühikesed, neid oli lihtne lugeda ja mulle meeldis autori argumenteerimisoskus. Eriti kõnetas mind idee meelerahu otsimisest õnne asemel ja valikute tegemise võimalusest selle käigus ning ideest, et ole teadlik oma tunnetest, kuid ära lase tunnetel oma elu valitseda. Kindlalt saab negatiivse hinnangu aga raamatu formaat - püüdke ise ennast mugavalt oma lugemispessa tõmbudes rasket kriitpaberile trükitud kobakat lugemisvarana nautida.

Seega üldjoontes täitsa hea raamat kasvõi lihtsalt eluliste asjade üle arutlemiseks.

H. Barnes "Hannibal: Peterburi moorlane"

Ma ei kujuta ette, et peaksin endale huvipakkuvaks ajaviitekirjanduse tarbeks inspiratsiooni otsima raamatukogu andmebaasist. Selles mõttes on riiulite vahel luuramine ja õige energia äratundmine minu arvates hoopis tõhusam, sest vahel satub asjade otsa, millest isegi ei teadnud, et need olemas on. Seesinane raamat on üks näide sellest.

Hannibal käesoleva eluloo kontekstis ei ole mitte see kurikuulus maadevallutaja ja valitseja, vaid hoopis tsaar Peeter Suure mustanahaline kasupoeg, kes juhtumisi on ka A.Puškini esiisa. Raamatus on püütud selle omal ajal väga silmapaistva intellektuaali ja riigitegelase elule veidi valgust heita alates tema juurte otsimisega Kesk-Aafrikas, seiklustega valgustusaja Pariisis ning lõpetades keerulise isikliku eluga meie väikesel Maarjamaal. Asjale lisab muidugi vürtsi asjaolu, et tegu on mustanahalisega, kes toonases kultuurilises kontekstis tõuseb selgelt esile kui insenerimõtlemisega haritlane, ning tema sugulus Puškiniga, kes on püüdnud oma eripärasest esiisast lausa romaani kirjutada (tõsi, kahjuks ebaõnnestunult). 

Raamatu idee on tõesti põnev, kuid kahjuks ei ole teostus minu arvates kuigi õnnestunud. Autor annab küll püüdlikult ülevaate kirjeldades tausta, käies läbi erinevad kohad ning tühimikke võimalike loogiliste arutlustega täites, aga see ei ole kuidagi loomulik ega orgaaniline. Ma ei tea, kas on asi aurotis või teksti eestinduses, aga see ei köida. Veenab oma faktiliste nüanssidega ja tehtud töö mahuga, aga raske on näha teksti taga seda indu. Ma ei tea, ma ei oska seda ilmselt kirjeldada, aga midagi selles raamatus oli kohutavalt mööda. Samuti on kohati näha otsetõlkimisest tingitud tekstijäikust ning ka paar näpuviga on sisse lipsanud. 

Seega temaatiliselt intrigeeriv, aga kui tahate hea kvaliteediga teksti nautida, siis ma pigem ei soovitaks. 

G. Simsion "Naiseotsing"

On veidi tobe, et vahel raamatukogus riiulite vahel nuuskides lihtsalt mõni asi tekitab küsimusi. Ja kuna ma olen uudishimulik inimene, siis ma lihtsalt tahan teada. See raamat on suhteliselt lihtsakelise kujundusega ning ei ütle suurt midagi. Raamatu tutvustus on aga kaunis põnevalt üles ehitatud ja mõtlesin proovida.

Raamat räägib üliintelligentsest geneetikaprofessorist Don Tillmannist, kes otsustab, et ta on piisavalt vana ja on aeg endale kaasa leida. Kuna Don on aga veidi ebaharilik inimene nii oma mõtlemises kui tegudes, siis läheneb ta ka naiseotsinguile väga omapäraselt. nimelt teeb ta küsimustiku ja palub naistel sellele vastata. Ühel kohtinguõhtul saab ta tuttavaks aga Rosiega, kes on kõike seda, mida Don ei taha: lärmakas, alkoholitaritaja jne. Rosie vajab aga abi, sest ta tahab üles otsida oma isa. Kuid selle seikluse vältel tunnevad nad üksteisega järjest tugevamat seost.

See on nagu naistekas, ainult mehe kirjutatud. Ehk siis see on romantiline meestekas ilma grandisoossete suguelu kirjeldusteta ning väga sügava emotsionaalse virrvarrita. Sellise tonaalsuse raamatus tingib juba ainuüksi teose ülesehitus, kus peategelane on ilmselt Aspergeri sündroomiga, sest tema sisemonoloogist kumab läbi emotsioon, kuid samas on ta justkui võimetu seda väljendama. Kõike kirjeldatakse analüütilisel, teaduslikul ja distanseeritud moel. Veidi sheldoncooperlik, kuid ilmselt see müüb. Raamat ise aga minu jaoks kuigi meeldejääv ei olnud, sest põhinüanss jäi mina-karakteri ebatavalise sisemonoloogi peale ning teised tegelased olid selle juures pigem statistid. Tõsi, areng ja arutelu olid piisavalt köitvad, et ma olin välmis terve raamatu läbi lugema, kuid emotsiooni või olulist meeleliigutust see minus ei tekitanud.

Seega loetav raamat, aga oluliselt raputavaks kirjatükiks ma seda ei pea.

K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Hosseini eelmine raamat raputas mind sügavalt. See oli väga valus ja ilus raamat ning tundsin, et ei suuda kohe samas tempos jätkata. Seega andsin endale aega ning nüüd tundus, et on aeg küps tema teise raamatuga proovida. Mõtte teostus aga eeldas veidi eeltööd ja raamatujahti erinevates raamatukogudes, kuid lõpuks ma ta leidsin... Vedelemas tagastatud raamatute hunnikus, kust ma ta päästsin.

Mariam on vallaslaps ja Afganistanis islami kogukonnas on selline asi suur häbi. Elades emaga oma nürimeelset elu, kus ainukesed helgemad hetked on isa külaskäigud, ei mõista tüdruk, miks ta ei tohi paljusid asju teha. Ühe hetkega kogu see rahulik elu haihtub ning Mariam pannakse mehele Kabulist pärit kingsepale Rashidile, kelle kibestumus paneb pitseri nende abielule. Laila on nende naabruses elav viieteistkümneaastane neiu, kes kaotab ühel hetkel kõik oma elus ning kelle elu saab Rashidi ja Mariamiga seotud. Kuivõrd vabatahtlikult, kuivõrd sunniviisiliselt, on juba lugeja otsustada. Kahe naise vahel tärkab hoolimine, mille tugevus on raske mõõta, kuid mis tõestab ennast tegudes. Ka sellistes, mille puhul on raske anda hinnaguid.

Hosseini raamatud on tugevad ja mõjusad. Tema oskus luua karaktereid ning panna nad olukorda, kus inimlikkus ja armastus tõusevad ka uskumatutes kohtades esile kui väärtused, mida ei saa ega tohi alavääristada, on absoluutselt vaimustav. Tegelaskujude arenguteest rääkides on küll veidi tunda, et naistest räägib mees (no alateadlikult tajud selle ikka kuidagi ära), aga suures plaanis see ei häirinud. Mõjususe osas pean tunnistama, et "Lohejooskja" üllatas rohkem, kuid see ei tähenda, et selle loo karakterid ei jääks hinge kinni ja mõtteisse kummitama.

Kui mõelda aga inimsuhete peale, siis sellised raamatud on nagu õpikud - kogu aeg kummitab peas mõte "Aga mida teeksin mina?" Naisena või isegi noore tüdrukuna kaotada oma lähedased tugevalt patriarhaarses kultuuris ei jäägi suurt muud üle kui leppida oma saatusega. Leppida alandustega, painduda peksmise, vägivalla ja mõnituste ees, sest kuhu olekski sul minna, kui keegi kusagil sind ei oota? Kõige hullem vast on minu jaoks see, kui kaob lootus parema homse ees ja, vaadates kahe naise eluteed, jääb ainult üle küsida, kuidas selline usk üldse nendes tingimustes püsima sai jääda? Kõige hullem oli minu jaoks raamatus ehk Afganistani elu-olu kirjeldus erinevate valitsejate valguses ning selle ehe näide oli sünnitushaigla kirjeldus. See oli juba ainuüksi oma ideelt nii õõvastav, et pidin raamatu üheks päevaks kõrvale panema. Absurdne on, et selline ongi elu. Küsitav on, kas me peame sellega leppima.

Ilus, aga väga valus raamat.

J. Niven "Elu helged paigad"

Ma ei olnud sellest raamatust mitte õhkagi kuulnud, sest see lihtsalt käis minust kuidagi kaugelt mööda. Ei tööta ju enam koolis ning ilukirjandus on minu hobi. Selle raamatu aga valisin uudiskirjanduse riiulist jälle oma kõhutunde pealt välja, kuigi tuju selliseks hollywoodyliku ilusloo vastu hetkel polnud.

Theodore Finch on veidrik, kes teeb absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Tahab, käitub nagu Inglismaalt pärit bändimees. Tahab, kannab koolis supermehe kostüümi. Justkui vaba hing, mida ei anna kuidagi taltsutada. Kuid Finchi pealtnäha vabal ja kaootilisel elul on ka varjupool, millest teavad ainult väga vähesed inimesed - tema pikkadest masendushoogudest, kus muidu hullumeelne üle kooli kloun Finch on justkui omaenda vari. Pärast ühte pikka Une perioodi (nii nimetab masendushooge noormees ise) ronib ta kooli kellatorni, et sealt alla hüpata, kuid tuleb välja, et ta pole seal üksi. Ka Violet, kooli üks populaarsemaid tüdrukuid, on kellatornis ja tundub, et ka tema tahab enesetappu sooritada. Vaatepunkti küsimus, kumb kumma päästab, kuid sellest kohtumisest kasvab välja armastuslugu, mis on ühest küljest küll väga ilus, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa...

Ma ei ole noorteromaanide suur austaja. Kuidagi kipuvad nad alati minema sinna sügavasse süngusesse, kus kas tegeletakse mingite negatiivsete probleemidega äärmiselt sünges võtmes (alko, narko, halvad sõbrad jne) või võitlevad seal surematu armastuse nimel libahundid, vampiirid või muud müstilised elukad. See raamat räägib ka küll üsna süngest teemast, sest enesetapud ei ole mingi nurga pealt helge teema, kuid sellest räägitakse ilusalt. Kõlab kaunis jaburalt, kuid ometigi nii ma seda lugu näen. Seda ilmselt selle sünge tulemuse helgetest toonidest. Jah, eht-hollywoodilik, aga samas vahel on ka sellist asja hea näha. Ja kui ma veel töötaksin koolis, siis ma kohe kindlasti soovitaksin seda raamatut. Nii poistele kui tüdrukutele, kuna loos esitatakse nii Violeti kui Finchi vaatepunkte asjadele. Samuti on raamatu keelekasutus ja Niveni kirjutamisstiil tõepoolest lihtne ja köitev. Eriti tähenduslik on minu jaoks Finchi ärkveloleku 13. päev, kus ta loetleb üles võimalused, kuidas olla ärkvel - ma arvan isegi, et laias laastus on need asjad, mida peaks kõik inimesed endale aegajalt meelde tuletama, sest need on ehk need sügavamad põhjused, miks tõesti püsida ä(Ä)rkvel. Ärkvel elus selle kõige otsesemas mõttes.

Seega mulle see raamat tõesti väga meeldis ja soovitan teilgi seda proovida. Te võite üllatuda...

H. Murakami "Norra mets"

Haruki Murakami on kindlasti elav klassik ja iga raamatukoi "must read" listis. Või vähemalt peaks temaga mõne raamatu kaudu tutvust tegema. Mina olen seni lugenud ainult ühte novellikogumikku, kuid sõbranna on mitmeid kordi ka "Norra metsa" soovitanud. Varem pole aeg õige olnud, kuid nüüd tundsin, et aeg ja soov on paigas - siht selge suundusingi raamatukokku.

Toru Watanabe, raamatu mina-tegelane, meenutab oma noorust ja toonaseid inimsuhteid. Loo keskmes on tema noorpõlvesõbra Kizuki kunagine tüdruksõber Naoko, keda Watanabe Tokyosse ülikooli õppima minnes uuesti kohtab. Suhted Naokoga on aga keerulisemad kui algselt arvatud ning see kohtumine tõmbab käima omapärase tunnetemängu, mille keskmes on armastatu ja armastuse kaotamine. Watanabe ja tema kaasteelised sellel teel on igaüks olenemata vanusest omal veidral moel elu tundma õppimas ning selle vahele mahub nii hullumeelsus, seks, mängulust, kaasa minemine kui teel olemine nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei liialda kui ütlen, et see raamat tõesti on väärt lugemist. Ainuüksi Murakami stiil juba on oma lihtsuses köitev, et see muudab lugeja koheselt relvituks. Jaapani mentaliteedile kohaselt ei ole siin liigset sõnavahtu, raskepäraseid karaktereid, ülemäära enesekindlaid emotsioone ega hinnanguid. Puhas ja karge nagu äsjasadanud lumi kogu oma siiruses. Ma arvan, et see ongi ehk asja võti - hoolimata karakterite hingesegadusest on lugu ise selgelt kirja pandud. Tegelaste juures jääb Naoko olemus lõpuni mõistmatuks nii lugejale kui mina-tegelasele ja ilmselt ongi see taotluslik, sest enesetapu ja hullumeelsuse juures hõljub kasvõi alateadlikult nö "normaalse" inimese peas küsimus "Miks?" Raamatu keskmes olev armunute vahel oleva tõelise tunde püüdlik tabamissoov jääbki selles mõttes ainult soovunelmaks, sest ühest küljes on füüsilised ihad (mis on oma rahuldamisel lihtsad ja sõltuvad suuresti ainult ettevõtlikkusest), kuid teisalt koorub välja see, et hoolimata soost on kõigi sügav soov selle sügavama vaimse seose järgi. Ma ei teagi, kas see on armastus, aga see on ilmselt mingi äratundmine, omaks võtmine, mõistmine või vastastikune julgus olla aus, et kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil oma maske langetades. Sest kui süda avada, siis saab ju tõeliselt terveks... Vähemalt usutakse seda Ami pansionaadis, kus Naoko tasakaalu püüab saada...

Ma pean seda raamatut soovitama, sest see lihtsalt on väga ilus lugu.

N. Koch "Õhtusöök"

Juba mõni aeg tagasi nägin lehtedes olevate raamatututvustuste juures ka selle raamatu pilti. Kokkuvõtet lugedes jääb mulje, et üks perekonnalugu, mis kuidagi justkui ei sütita, aga midagi seal nagu on. Piisav selleks, et tekitada tunne, et no ehk siiski? Seega koduraamatukogus seda lõpuks köidetuna ka käes hoides otsustasin proovida.

Iroonilisevõitu mina-tegelane jutustab ühest õhtusöögist oma naise Claire, venna Serge ja vennanaise Babettega. Tema vend Serge on Hollandi peaministriks pürgiv tipp-poliitik, kes valimiseelses poliitkampaanias oma tõusulainet naudib, kuid õhtusöögi arenedes ilmneb, et sellel seni pilvitul teekonnal riigi ühe tippjuhi kohale on tekkinud takistus - nende lapsed on saanud hakkama teoga, mis mõjutab mõlemat perekonda nii kuvandi hoidmise kui eetilisi tõekspidamisi silmas pidades.

Raamatut lugema asudes ei osanud ma suurt midagi arvata - peategelane tundus omamoodi ninakas ja ennast täis, tema naine ehk liig roosade prillidega maalitud naisideaal, Sergest oli maalitud kui egoistliku s***pea kõikvõimas portree ning Babette oli justkui kaunis aga sisult tühi. Ei inspireerinud kuidagi, aga mind intrigeeris mõte, et mis on siis see asja point ehk milleks on selline lugu kirja pandud. Seega lugesin edasi ja siis hakkasid karakteritelt kihid maha kooruma ja tuli välja see "uba". Kuidas käituksite siis teie, kui teie laps oleks põhjustanud inimese surma - kas tõstate ta süüpinki või hakkate teda kaitsma? Seda olukorras, kus teid on lapsevanemana varem pannud kahtluse alla nii teie oma perekond kui ka ühiskond? Samuti tekib küsimus, et kas normidesse mittemahtuva inimese mõtteavaldused on asi, millele tasub tähendust omistada või on see normist eristumine igati hea, sest lõpeks on ju norm meie ühiste kiiksude absoluutne keskmine? Rääkimata probleemist, et kuivõrd on lapsendatud laps siiski päriselt oma ning kas olulisel momendil eristamine toimub siiski mingil alateadlikul viisil?

Seega ehk veidi lakoonilise sisututvusutuse taga on hoopis teravamad eetilised küsimused, millega ma loodan, et keegi meist ei pea kunagi silmitsi seisma. Soovitan soojalt!