S. Zinovieff "Punane printsess"

Tuhlasin erinevatest lugemis- ja raamatublogidest lugemisideid otsides ringi ning ühes blogis viidati ühele uuele vene aristokraatia ajalugu käsitlevale raamatule. Kahjuks on see hetkel igal pool välja laenutatud (uute ja heade raamatute igipõline nuhtlus, eks?), kuid edasi tuhlates jõudsin seesinase autorini ja selle raamatuni.

Sofka Skipwith'i nimi ei ütle suuremale osale inimestest midagi. Ka nimi Sofia Dolgurukaja nimi jätab ilmselt paljusid külmaks. Kui aga öelda, et tegu on sama inimesega ning seesinane naine sündist 1907. aastal vürstinnana ühes Venemaa oluliseimas aristokraatlikus perekonnas, siis perspektiiv ehk veidi nihkub. Oma vanaema elulugu uurima asunud Sofka Zinovieff, relvastatud tollelt päranduseks saadud päevaraamatute ja märkmepaberitega, et teada saada kes see vana Skipwith'i perekonnanime kandev Inglise maakohas talu pidav tegelikult naine oli. Põgenemine revolutsiooni eest, pagulase pidetu elustiil pendeldades erinevate Euroopa riikide vahel ja keerulised perekonnasuhted on noore vürstinna kasvukeskkonnaks. edaspidises elus Londoni ja Pariisi boheemlaslikus keskkonnas ennast vabalt tundev intelligentne noor naine loob aga endast kurioosiumi, mida on raske toonaste käitumisnormide põhjal mõista. Eriti arvestades fakti, et ta on siiski kolme lapse ema. Teise maailmasõja ajal aga natside koonduslaagrisse sattununa ilmneb tema juhianne ja organisatoorne loomus, mida Sofka hakkab hiljem rakendama Euroopa huvilistele Nõukogude Liidu vabariikidesse turismireiside korraldamisel. Elu lõpus leiab naise hing aga täiesti ootamatust kohast rahu ning kireva eluteega õnnistatud naine saab nautida seda, millest ta on terve ülejäänud elu puudust tundnud.

Raamatut lugedes ma imestasin, et kuidas küll mõnele inimesele on elus seiklusi antud. nagu kaleidoskoop, kus ükski värv või muster ei kordu. Tõsi, vahel mõtlen ka sellele, et kas selline pidev tormlemine ja tunglemine on väga hea, aga samas lihtsalt argises rutiinis elada on vist ka üsna nüristav. Inimene pole vist tõesti kunagi rahul :) Kui Sofka elulugu ja -stiil poleks juba oma olemuselt niivõrd kaootiline ja absurdne, siis vist ei oleks ka põhjust sellist raamatut kirjutada. Tõsi, palju auru läheb autoril ka oletustele ja arvamustele, kuid minu jaoks oli sümpaatne see, et lapselaps ei loo endale illusioone sellest, milline tema vanaema olla võis - ta toob väga ausalt välja päevaraamatus kirjeldatud olukorra ilustused, mis aga teistest allikatest vaadelduna enam nii ilusvõi puhas pole, ning analüüsib põgusalt tekkinud situatsiooni ja ebakõlade tagamaid. Selles mõttes tuleb tunnistada, et üks ausamaid elulugusid, mida ma lugenud olen.

Peategelane ise aga on selline inimene, kes mind pikas perspektiivis kindlasti hullumiseni närvi ajaks. Ma mõtlen reaalses elus. Näiteks tema suhe oma poegadega, kes sujuvalt võõrasse majapidamisse hoida/elama jäetakse, et saaks samal ajal ise vastabiellununa tatarlastest rändesinejatega mööda Inglismaad seigelda (korrates sellega kaudselt oma ema tehtud kasvatusmudelit). Võibolla olen kitsarinnaline ning ei mõista vabaduse tõelist hinda, kuid minu jaoks meenutab selline vabadus oma olemuselt pangalaenu - et hüvesid praegu nautida, tuleb hiljem aastaid veel nende tagajärgede eest maksta ning kordades rängemalt. Mulle meeldiks öelda, et vürstinna Sofka näol on tegemist optimistliku ja positiivse kangelannaga, kuid ta jättis mulle siiski terve raamatu vältel üsna kurva ja meeleheitel  inimese mulje st glamuur ja seikluslikud juhtumised ei varjanud minu arvates tema aastate pikkust üksildast otsimist ja allasurutud meeleheidet. Vahel võib inimene ka kõige lärmakamas ja sõbralikumas seltskonnas ennast ju üksinda tunda :)

Seega värvikas reaalne karakter, kellest on aus ja emotsionaalselt tugev elulugu kirjutatud. Kui elulood meeldivad, siis see siin on kindlasti üks põnevamaid lähenemisi.

C. Moran "Kuidas olla naine"

Ma otsisin endale lugemisvara seekord veidi ebaharilikul viisil - raamatupoe e-katalooge lapates. Jah, ma olen seda konkreetset raamatut isegi kunagi raamatupoes käes hoidnud, aga kehitasin õlgu ja liikusin ilma raamatuta edasi. Aga nüüd jäi see kuidagi silma ja mõtlesin huvi pärast proovida, pooleldi ka seetõttu, et oma eraelu tõttu vajan ma veidi valgustavat arusaamist, et kas ma olen lihtsalt loll, et asjadest aru ei saa.

Caitlin Moran, kes on ilmselt Inglismaal päris tuntud kolumnist, hakkas raamatut kirjutama feminismist, kusjuures on põhirõhk huumoril ja tema enda kogemustel. Seega analüüsib Moran seda, kuidas ta hakkas naissugu reaalselt avastama liikudes õrnast 13-aastasest ülekaalulisest tüdrukust 35-aastase enesekindla emani, kirjeldades valusalt ausana kõike seda, mis vahepeale jäi: esimesed seksiga seotud mälestused, päevad, armumised ja esimene suhtelaadne toode, arutelu õige välimuse üle, sünnitus, abielu jne. Ühesõnaga käsitletakse kõike seda, mis teeb naisest naise, kusjuures mitte meestevihkajaliku feministina, vaid mõtleva, intelligentse ja üsna teravameelse eneseirooniaga vürtsitatud huumorimeelt omava naisena, sest feminism ei ole selle raamatu kontekstis mitte meeste mahategemine, vaid üsna objektiivne arutelu naiste olemuse ja võimaluste üle.

See raamat on tegelikult päris hea lugemine, kuigi segavaks jäi ehk see, et palju näiteid-nimesid oli võetud Inglismaa kultuuriruumist, mistõttu oli mul mõningaid võrdlusi ja paralleele raske mõista. Seetõttu oli mul kohati ebamugav seda raamatut lugeda, kuna sellise tugevalt kultuuriruumile toetuv tekst eeldab ka lugejalt selle nüansside tabamist, aga kardan, et siin jäin ma veidi hätta. Samas aga raamatus käsitletud teemad olid üldises plaanis ka minule mõistetavad. Näiteks abordi eetilisus, ülehinnatud toodete ostmine lihtsalt seetõttu, et mingis naisteajakirjas väidetakse, et see käib tõelise naise garderoobi või ühiskondlik surve/eeldus, et teatud eluaastaks peab sul olema kodulaen, kaks last ja vähemalt üks läbikukkunud pikem suhe. Pullikaka! ütleb Moran. Feminismi põhitõde pole mitte ühiskondlike eelduste kohaselt elamine, vaid lähtuda sellest, mida naine ise tahab, ja see ongi ju tegelikult õige. Nagu ta ise ütleb, ei tee mehed midagi selleks, et tunda ennast maailma kuningana, sest nad lihtsalt teevad süümepiinadeta igapäevaselt neile sobivaid asju, samas kui naistel on pikk-pikk nimekiri asjadest, mida nad enesetäiustamiseks tegema peavad (jah, ka minu tutvusringkonnas on vahel tunne, et millisel hetkel see enesetõiustamine lõpule jõuab). Feminism selles raamatus ei rõhuta sugude vastandumisele, vaid võrdsusele ning oma piiride tundmisele. Kõige ägedamalt tuleb see välja minu arvates tema kohtumise käigus Lady Gaga-ga, kes on isegi minusuguse väga kindlate maitseelistustega jobukaku jaoks huvitav karakter.

Tuleb tunnistada, et kartsin veidi, et autor kipub oma feminismis olema pealetükkiv (a la kuidas naisi rõhutakse ja kuidas ikka mehed on suured sead), aga seda õnneks polnud. Pigem läheneb Moran sugudevahelisele võitlusele üsna sarnaselt nagu mina - sugu on füsioloogiline omapära nagu juuksevärv või jalanumber, mis ei loo eeldusi inimese isikuomaduste kohta. Samuti seletab ta oma vaatevinklist ka üsna hästi ära, miks me (kasvõi alateadlikult) jälgime endiselt patriarhaadile omased käitumismustreid, kuid teises kohas kirjeldab ta väga innukalt naissoost tegijate väga tugevat pealetulekut popmuusikas, mis veidi nihutab perspektiive üldises pildis. Something old, something new! :) Ma ise olen tajunud ka viimasel ajal, et naised on oma tegevustes, nõudmistes ja mõtlemises omastanud mehelikud käitumisnormid, mis iseenesest ei ole halb, kuid traditsioonilises mõtteruumis muudab see agressiivsed naised ehk veidi kesksooliseks. Tõsi, maitse asi, aga ma olen ammu endale tunnistanud tõde, et olen teatud asjades pigem konservatiivne ning see on üks nendest asjadest.

Lugemissoovituse osas olen ma kahevahel. Ma mõistan, et Morani lopsakas kõnepruuk ja eneseiroonia võivad ehk mõjuda eemalepeletavalt, kuid samas on hea lugeda, et on inimesi, kes mõtlevad sinule sarnaselt.

J. Abercombie "Kuningate viimane argument"

Ma arvan, et kes on minu blogi tihedam lugeja ei vaja siinjuures täpsemat kirjeldust miks ja kuidas konkreetne raamat minuni kätte sattus. Neile aga, kes mingil segasel põhjusel lihtsalt 

olude sunnil siia sattusid, luban lubada konkreetse sarja varasemate osade kohta käivaid postitusi siit ja siit.

Pärast Seemne läbikukkunud otsingut maailma äärel laguneb sõpruskond imekiirelt, sest ühist eesmärki ju enam pole ja sõda terendab nii Põhjas kui Lõunas. Logen Üheksasõrm läheb tagasi Põhja, et võidelda isehakanud Põhja kuninga vastu, leides ennast lõpuks ise ebasoovitud juhi positsioonil. Jezal leiab kodulinna naastes, et ei tunne oma endist loomulikku ümbruskonda enam tegelikult ära ja provotseeritud sündmuste pööre asetab ta mängulaual hoopis isemoodi positsiooni. Üleminkvisiitor Glokta satub teenima mitut isandat ning avastab, et leidub siiski veel taolukordi, mis suudavad teda üllatada. Ferro, kes endiselt otsib võimalust kätte maksu oma orjastajatele, leiab ootamatult, et kättemaksu võimalus ilmub täiesti ise tema ellu, kuid sellel on oma hind. Ja kõige selle keskmes on ülemmaag Bayaz, kelle roll ja motiivid ehk ei olegi nii must-valged, kui alguses ehk paistis.

Jätkuvalt pööraselt hea tasakaal strateegia ja actioni vahel, mis moodustab kokku üle keskmise hea combo. Tõsi, sarnaselt sarja esimesele osale kipub ka siin tegevus kohati venima, kuid samas ei häirinud see nii hullult. Väga kiidan tõlkijat ja toimetajat, sest raamatus kasutatus keel oli ühtlaselt voogav ja nauditav. Raskem oli aga seda peaaegu 700 leheküljelist monstrumit käes hoida, sest füüsikaseadused kippusid lugemiselamuse muutma midagi trennilaadseks. 

Poole lugemise pealt tabasin ma ennast mõtlemast, kuivõrd kerge on teha või murda võimul olevaid inimesi - ole lihtsalt õigel hetkel õiges kohas ja mine mänguga kaasa. Sest kuningaid tehakse ja kukutatakse lausa hirmuäratava kiirusega selles raamatus, kusjuures on inimesi, kes võibolla ehk ei eelda ega tahagi niivõrd juhtida või juhiks saada, vaid kõik juhtub nagu muuseas. Kõik see on tegelikult väga hirmutav, sest tekib küsimus kes keda siis tegelikult juhib? Kas tegelikult toimub ka kõik mingi ebamäärase halli kardinali juhtimisel? Minu seisukoht on, et võim on ohtlik ja hirmus asi - ühest küljest valitsed sa inimeste üle, aga teisalt oled sa igas mõttes nagu luubi all ning kui kukub juht, vajub kogu kaardimajake kokku ja see raamat oli minu arvates selles mõttes huvitava lähenemisega.

Aga kui varasemad raamatud on midagi teile tähendanud, siis kindlasti tõeline lugemiselamus. 

R. Sepetys "Hallaaegade algus"

Mulle meeldib oma raamatuid raamatukogust valida juhuslikkuse järgi: kolad riiulite vahel ja tunned, et vot see raamat on täna minu jaoks siin. Ma olen sellest kõhutunde teemast raamatute valimisel ka varem rääkinud ning see konkreetne raamat on ehe näide sellest, kuidas aeg, koht ja raamat olid õiged, et lugu tabaks minu meeleseisundit.

Noor tütarlaps Lina elab Leedus oma ema, isa ja noorema vennaga. Oma olemuselt on ta ehk veidi ettearvamatu käitumisega, terava keelega ja tormakas, kuid tal on tõeliselt hea kunstnikukäsi, mistõttu talle ennustatakse suurt tulevikku. Kuid 1941. aasta ei luba nendel ootsutel täituda, sest kogu perekond küüditatakse Siberisse. Isa eraldatakse perekonnast ja mõistetakse vangilaagris surma, kuid ema kahe lapsega peab uutes keerulistes oludes hakkama saama ja ellujäämise nimel võitlema, püüdes samas säilitada veidigi eneseväärikust.

Küüditamine ja Gulagi avarused on väga sünge teema nii ehk naa, kuid selle raamatu eripäraks on ehk veidi optimistlikum alajoon. Tahan öelda, et Solženitsõni ja teiste vene autorite teosed on väga realistlikud keskenduses faktidele, kuid Sepetys läheneb teemale pigem emotsionaalselt. Jah, see on tõenäoliselt ilukirjanduslik tõde, et pärast päev otsa väldanud kätega külmunud mulla kraapimist ja (heal päeval) 300 grammise normleiva juures on sul veel energiat või tahtmist tegeleda kunsti või piiratud seltsieluga, kuid miks mitte? See raamat ei otsi vastuseid tehtud tegudele, vaid pigem püüab näidata sellise reisi mõju inimloomusele. Kui nüüd mõtlema hakata, siis vangistuse ja küüditamise kogemustest kirjutavad vist peamiselt mehed. Jah, mõned naiste lood vangistusest on, kuid need keskenduvad siiski peaasjalikult kogemustele mõnes eksootilises riigis, kuid küüditamisest NSVL-s ma ei ole vist ühegi naise kogemust lugenud. Vabandust, eksin, "Eesti elulugude" mahukas kogumikus siiski olid mõned. Ärge saage minust valesti aru, ma ei propageeri feminismi, aga minu arvates elavad mehed ja naised sellist kodust väljarebimise tunnet erinevalt läbi ja siin on kõnealuse raamatu autor kõrvaltseisjana väga inspireeriva loo kirjutanud.

Sellises keskkonnas, nagu seda on vangilaager, tekib mul alati paratamatult küsimus, kes siin tegelikult siis vang on? Kretski, blond kiuslik vene vangvalvur, on küll selle raamatu halb tegelane, kuid lõppeks selgub, et ega ka tema pole seda valikut vabatahtlikult teinud. Mul on küll põhimõte, et elus sõltub kõik tehtud valikutest, kuid see põhimõte kehtib siiski avatud vabas ühiskonnas, kus inimene saab oma valikuid teha. Muidugi, sa saad alati valida, kas ja kuidas sa oma ümber olevate inimestega käitud, kuid alati leidub erandeid ka üldises pildis. Erandeid nii situatsioonides kui ka erandeid inimeste osas.

Veidi vist läks täna emotsionaalseks, aga tahan öelda, et mulle see raamat meeldis. Hoolimata ehk veidi süngest teemast on siin kumamas läbi positiivne ja meelekindel joon lootusele parema tuleviku osas. Ja kui usku ei ole, siis mis üldse enam alles jääb?

H. Mankell "Valge emalõvi"

Mankelli kurikuulsaid Kurt Wallanderi lugusid on mulle siit ja sealt kiidetud. Tõesti, no erinevad inimesed muudkui räägivad, et juba hea stiiliga ning tasub tõesti proovida, sest siis enam jätta ei suuda. Sõbranna juures tööl külas käies jäi see silma ja eks ma siis läksin üldsuse survega kaasa. Pehmo olen, noh :)

Wallanderi loo tegevus toimub 1990nendate alguses, kui Rootsi väikelinnas Ystadis kaob jäljetult naine, keda kogukonnas siiraks ja pahedeta inimeseks peetakse. Kohalik politsei eesotsas Wallanderiga hakkab asja uurima ning järjest enam selgub, et kadumine on väga ebaharilik, mida toetavad ka sügaval metsas asunud mahajäetud maamaja võimas plahvatus ja mustanahalise maharaiutud sõrm. Samal ajal toimub aga Lõuna-Aafrika Vabariigis vast kõige pahelisemad intriigid, kuna on grupp buure, kes ei ole riigi võetud demokraatliku suunaga rahul, ning see konkreetne grupp on liigagi tegus, et tekkinud olukorda endale soodsas suunas lahendada. Võib tunduda üllatav, kuid Wallander satub juhtumi otsa, milles on roll täita endisel KGB ohvitseril, LAV valgete ja mustanahaliste kogukondade esindajail ning isegi tema enda tütrel.

Esiteks ei teagi ma hetkel, kas tegu on krimkaga või põnevikuga, kuid tuleb tõdeda, et loona täitis ta oma eesmärgi - minu õhtud olid mõnusalt sisustatud. Tõsi, kas just nii efektselt, nagu ma oleks oodanud, see on iseküsimus. Pigem meenutas see mingil hetkel "Komissar Rex"-i mõnda põnevamat osa, kus meespeategelane maadleb oma isiklike deemonitega püüdes siiski olla piisavalt mehine ja julge, et oma probleeme ise lahendada. Selles ei ole midagi halba, sest eks politseinikud (ja ka muud riigiametnikud, eks) on ka inimesed ning on igati tore, kui kirjanikud suudavad luua ka muid karaktereid peale macho-mentide. Ma tahan öelda, et ma saan aru, miks Wallanderi lood on populaarsed, kuid minu krimkade/põnevike esikolmikusse see konkreetne lugu kindlasti ei tõuse - ju on mu maitse veidi teravama jaoks valmis.

Üks mõte aga siiski jäi seda raamatut lugedes mulle kummitama. Konovalov (eelpool mainitud KGB ohvitser) on üks selle raamatu huvitavamaid karaktereid, kes tekitab minus rida küsimusi. Eelkõige on need küsimused seotud inimese sisemise eetikaga (kas eesmärk pühitseb alati abinõu ja mis tähendab lojaalsus selle konkreetse karakteri maailmavaates), kuid kõige huvitavam mõtteavaldus selle tegelase poolt käsitles mundrit ja sellesse sulandumist - kui inimene töötab piisavalt kaua mõnes kohas, siis muutub tema amet justkui osaks tema iseloomust ning sellest kuvandist ja olemusest välja ronida on pärast kriitilise piiri ületamist võimatu. Sest iseennast ei saa ju nülgida... Olen seda ka mõne tuttava peal näinud, kus amet hakkab iseloomu mõjutama ja töö muutub justkui inimese olemuseks. Kus töö kui abivahend saada elamiseks vajalikku, muutub juba põhimõttelisemaks elus. Ma ise tunnen ka oma erialal, et 10 aastat on ikka kohutavalt pikk aeg ja ehk tasuks mõelda millelegi muule, kuid minu töö eripära on selline, et spetsiifilised teadmised/kogemused tulevadki aastatega ja seda aja jooksul kogutud teadmist lihtsalt tuulde visata tundub ka lühinägelik. Seega tekib olukord, kus kuldne kesktee muutub väga oluliseks, kuid kuidas seda saavutada ilma hinge müümata?

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli põnev, kuid minu jaoks on antud žanris ka kirkamaid tähti.

Sjón "Virvarebane"

Raamatu jõudmine oli minu juurde seekord päris isemoodi - nimelt luges seda üks minu kolleeg ja me tegime temaga väikest raamatuvahetust. Aususe huvides pean tunnistama, et ise ei oleks ma seda raamatut võtnud, kuna Pegasuse seesinane sari ei paku mulle lihtsalt huvi, kuna jätab temaatika poolest eemalt sellise prantslaslikult keeruka mulje. Tõsi, olen lugenud sellest sarjast ühte raamatut ning mulle on sõbrad-tuttavad veel mitmeid soovitanud, aga see millegipärast siiski ei köida mind.

Konkreetses raamatus (mida on kirjeldatud kui sümfooniaga võrreldavat proosapoeemi) on paralleelselt kaks lugu. Üks lugudest räägib pastor Baldur Skuggason'i jahti sinirebasele üle lumeväljade. Teine lugu keskendub aga botaaniku Friðrik B. Friðjónssonile ning tema suhtele Down'i sündroomi põdeva Abbaga, kes on aastaid tagasi metsistunud olekus mahajäetud laevalt leitud. Justkui kaks erinevat lugu, kuid selle lühikese romaanikese vältel valmistub esimene naha pärast tapma väga haruldast looma oma elu panti pannes ning teine laseb kogukonna pastoril matta oma äsjasurnud kaaslane selles maanurgas, teades Abba sünget ajalugu.

Ühes küljest võib seda lugu vaadata kui mingisugust lihtsakoelist külajuttu: kirjeldatakse maad, lumevälju ja pealiskaudselt ka tegelasi-sündmusi. Ja sellisel lihtsustatud lähenemisel vist raamatukese mõju ka piirdubk, sest siis on see on lihtsalt ühe mehe fantaasia vili, millesse sünevemine võib muutuda pikas perspektiivis ehk igavaks. Teisalt jällegi veidi seda raamatukest seedides on ilmselge, et suur lugu ei vaja palju sõnu ega meeletut tegelasteplejaadi. Selline tekst eeldabki lugejalt pigem süvenemist tegude ja sõnade tähendusse, sest lihtsuses on tihti võlu ja võimalus, kuid see sisaldab ka ohtu muutuda liiga labaseks ja üheplaaniliseks. Kõik on selgelt mõõdetud, tasakaalus ja hoolikalt valitud. Veidral kombel on autor suutnud väga täpse sõnaseadmisega seda ohtu vältida ja tekst meenutab seetõttu oma keelekasutuselt pigem Jaapani haikusi, kui põhjamaiselt Islandilt pärit eripärast lugu. Loost endast ja tegevusest ei oskagi ma midagi konkreetset välja tuua (sest tegevust ja sündmusi on selles lood kadestamisväärselt vähe) ja samuti pean toonitama, et see raamat ei vaimusta ega eruta mind mingil emotsionaalsel tasemel, aga teisalt jääb see kuidagi hinge kinni ja paneb pidevalt endale mõtlema.

Üldjoontes soovitan see läbi lugeda, kuid olge ettevaatlik, millise lähtekoha valite.

B. Demick "Kadestada pole midagi: inimeste elu Põhja-Koreas"

On vähe raamatuid, mille nimel ma olen valmis jahti pidama, sest ma tean, et varem või hiljem saan ma soovitu ikka kätte. Eriti, mis puudutab erinevaid trendiraamatuid a la Oksanen või "50 halli varjundit". Selle raamatuga on aga omamoodi lugu - ma teadsin, et see pole hetkel trendiraamat, sest sellest ei ole erinevates väljaannetes tuututatud, aga samas olin ma veendunud, et just nüüd ja praegu pean ma selle läbi lugema. Seega hakkas väike paar kuud väldanud jaht, kus andmebaasi kohaselt see minu koduraamatukogust oli välja laenutatud, kui ma käisin jonnakalt ikka kord nädalal piilumas. Ma olen alati öelnud, et visadus viib sihile :)

See raamat räägib Põhja-Korea põgenike elust, kus paralleelselt vaadeldakse erinevate inimeste (arst, üliõpilane, koduperenaine, tänavalaps jne) kogemusi nii oma kodumaal kui ka pärast põgenemist. Sellise ülevaate andmisel liigutakse pigem mööda ajaloolist telge, et lugeja saaks selgemalt aimu konkreetse sündmuse mõjudest erinevate ühiskonnaliikmete elust: Kim Il-sungi surm, näljahäda ja sellega esilekerkinud ellujäämisvõitlus, välismaailma esimesed mõjutused Põhja-Korea ja Hiina piirilinnades jne. Suurte sündmuste juures mängivad aga olulist rolli ka väikesed ning intiimsemat laadi pisiasjad: ajupesu, infosulg, klassivahed, romantika, toidu hankimine, näljasurm, vangla, isiklikud ambitsioonid jne. Selline personaalsem lähenemine annab aga hoopis ebareaalsema ja valusama pildi Põhja-Korea inimestest, sest see annab võimaluse näha kulisside taha. Tekib umbes sarnase situatsioon, nagu aastaid liigutama kapi taha vaadates - sa tead, et seal on meeletu kiht tolmu, aga kes oleks võinud arvata, et seal on veel kadunud pliiatsid, juuksekummid ja tont teab, mis veel? Seega antakse siin insight about the motherland as it is (eestikeeli ei kõla see pooltki nii väljandusrikkalt minu arvates).

Raamatu sisuline pool on väga väljendusrikas ja valusalt aus ning näitab autoripoolset tõeliselt pikaaegset uurimistööd (intervjuud, materjalide läbitöötamised, asukohtades reisimised, taustinfo omandamine). Seetõttu on seda kohati veidi õudne lugeda, sest aju tõrgub mõistmast. Mis puudutab nüüd aga raamatu eestindamist, siis on tunda, et tõlkijal-toimetajal on teose lõpupoole ehk veidi tähelepanu hajuma hakanud, sest tegelaste ja asukohtade nimed on sassi hakanud minema (näiteks et lk 268 ei plaaninud doktor Kim  raamatu teksti kohaselt Põhja-Koreasse põgeneda, kuid edaspidine tekst näitab, et silmas on siiski peetud Lõuna-Koread). Kui sellised pisiasjad vahele jätta, siis tuleb tunnistada, et raamatu eestikeelne versioon on tõepoolest üllatavalt hea, eriti arvestades eestlaste enda ajaloolist mälu seoses totalitaarse väimuga.

Mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan? Mõnes mõttes on see väike nukrus, sest kui mõelda sellele, et sellisel viisil suletud mänguühiskond mingil hetkel kokku vajub, siis kannatavad selle juures väga paljud inimesed. Seda näitab tegelikult väga ilmekalt ka raamatu lõpus toodud põgenike toimetulekuvõime tänapäevases Lõuna-Koreas: neil on sotsiaalselt väga keeruline mõista ja arusaada moodsas ühiskonnas toimetulemise nüansse selle täie ulatuseni. Samuti on mul kohutavalt kahju nendest, kes on kaotanud oma elu või elutahte lihtsalt seetõttu, et abi ei ole osatud või tahetud vastu võtta. Muidugi, on Põhja-Koreas palju aspekte, mis sunnivadki ennast parodeerima, kuid vaadatuna seest ei olegi see enam nii naljakas. Teisalt jällegi on sümpaatne lugeda raamatust läbikumavat austust traditsioonide ja vanade kommete vastu. Jah, mõned neist on jaburad ja kindlasti ütlevad paljud, et see on orjameelsus, kuid samas on nende tekkimisel olnud algselt järelikult mingi põhjus.

Mis puudutab karaktereid, siis see on vast aspekt, mis mind selle raamatu juures kõige enam hämmastas. mingil määral on sealsest rahvast tekkinud mulje kui Põhja-Korea hallist robotlikust massist, kuid pinna all on see hoopis midagi muud. Kõige absurdsem oli minu arvates Jung-Sang'i ja Mi-Ran'i vaheline armulugu, mis koosnes (kui ma õigesti mäletan) 9 aastat Põhja-Korea valgustamata linnatänavatel jalutamisest ja mille tipphetk oli suudlus põsele, kuid mis pärast Lõuna-Koreasse põgenemist on taandunud omavaheliseks nääklemiseks. See panebki mõtlema, et kas kõigi võimaluste avatus on ikka parim lahendus? Või on läänelik ühiskond mõeldudki ainult tugevaile, kes sellises virr-varris suudavad selget pead ja sihti hoida? Samuti on kummastav lugeda  proua Songi mälestusi, kus totalitaarse režiimi masinavärki siiralt uskuvast naisest saab põgenedes tõeliselt tarmukas vanaproua, kes naudib oma vanaduspõlve. See kõik paneb aga mõtlema sellele, kui keeruline on inimhing ja kui absurselt tundlikud me võim sisimas olla oma ümbritseva keskkonna suhtes.

Seega minu jaoks oli see tõeliselt hea raamat ja soovitan lugeda.