Arhimandriit Tihhon "Mittepühad pühakud"

Tegelikult valisin ma selle raamatu välja seetõttu, et keegi kusagil oma blogis kiitis seda. Ja kuigi teema on selline, et ma üldiselt püüan sellist asja vältida, kuna ma ei ole oma meelelaadilt vaimne inimene, kuna mulle on kuidagi väga raske sellise kirjandusega suhestuda, siis seekord tundus asi isemoodi. Seega tasus proovimist.

Selle raamatuga on asi väga lihtne - räägitakse Vene õigeuskliku kiriku usumeeste tegemistest ja juhtumistest oma kutsumuse täitmisel. Aga seda ei tehta niivõrd läbi vaimsete katsumiste kirjeldamise või jumalasõna levitamise, vaid pigem argipäevaste juhtumiste esitamise (reisid, kloostriremondid, sekeldused palveränduritega jne), mistap lugejale avaneb kirikuelu köögipool. Ja kujutad sa ette - kloostris elavad inimesed nagu meiegi, kes mõistavad head huumorit, kellel on oma vimkadega iseloomud ja kes peavad igapäevaselt samuti mõtlema söögile, joogile, passidele, turvalisusele, rahalistele võimalustele, poliitikale jne. Muidugi, veidi vürtsitab autor mõningaid detaile ja juhtumisi jumaliku juhtimise ja imede võtmes (näiteks kurjade vaimude väljaajamised ja juhuslikud kokkusattumused), kuid see on pigem tausta arvestades loogiline ja ei mõju pealesurutuna. Tahan öelda, et autor mõistab suurepäraselt kirjutatud raamatu eesmärki (so olukorra kirjeldus, mitte jumalasõna levitamine) ning ei kaota seda silmist. Ja see teeb raamatu jutustused väga sümpaatseks.

Raamatu tegevuse aeg on vast selle teose üks huvitavamaid nüansse üldse. Selles mõttes, et loo autor leidis oma usulise kutsumuse sügaval punasel nõukaajal, kuid sellel ajal oli kloostrites veel nn "vana aja" pühamehi, kes mäletasid keiserlikku Venemaa usulist keskkonda, kuid samas on autor ise tegutsev tänapäeva Venemaal, kus on mängureeglid hoopis teised. Mida ma tahan öelda, on see, et tuginedes oma vanematelt kaaslastelt kuuldud juttudele ning oma kogemustele saab autor tuua lugejateni väga laiahaardelise ja intiimse pildi õigeusu arengutestkolmel erineval ajastul. Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et autor on väga selgelt teadlik raamatu eesmärgist ning ei vaju pikkadesse heietustesse ega usulisse demagoogiasse. Samuti on ta oma jutuvestmisel väga konkreetne ning ei püüa kunstlikult lühikesi ja löövaid jutte pikemaks venitada, mis muudab raamatu seda enam sümpaatseks.

Räägime nüüd sisust. Raamatut lugedes tuleb siit-sealt ikkagi välja ka usumeeste mõttemaailm, mis oma olemuselt väga realistlik, kuid mingi omamoodi vaimsusega. Näiteks isa Nafanaili lihtne arutlus nõukogude põhiprintsiibist (lk 68), ühe usumehe nutikas vastus küsimusele "Miks kosmonaudid kosmosesse lennates jumalat ei näe?" (lk 132) või vahva lugu piiskop Vassilist, kes väljendas valjuhäälselt 1991. aastal keset Punast väljakut protesteerivat rahvamassi soovi minna Lubjankale (lk 328-332). Tõsi, kohati jääb aga mulje, et autor püüab veidi enda mitte nii puhastele tegevustele uut valgust heita (näiteks passi hankimise vangerdustest või unikaalse usulise raamatu kaotamise puhul võimaluste raames eetilisest nihverdamisest), kuid teisalt teebki see ehk loo inimlikumaks - kõik käkivad ja oma ego allasurumine ei ole elutervel inimesel ka usulistel eesmärkidel alati kerge. Selles mõttes on see väga vahva raamat, sest omamoodi põnevaid nüansse leiab igast jutukesest.

Seega olen väga meeldivalt üllatunud ja soovitan seda ka teile.

G. Kordemets, A. Tuuling "Sulev Nõmmik: Kui näeme, siis teretame!"

Selle raamatu valimise lugu oli tegelikult väga lihtne. Nimelt näitas ETV eelmise aasta lõpus filmi "Noor pensionär" ning miskipärast hakkasin ma mõtlema toonastele huumorimeistrite Abeli ja Nõmmiku tegelikule elule. No näed ju kuvandit, aga kuidas oli lugu tegelikult? Kuna Abeli elulugu on ilmselt hetkel igal pool välja laenutatud, siis mõtlesin alustada Nõmmikust. Lisaks sellele tundus pealkiri kuidagi kepsakas :)

Raamatu autorid alustavad selle loo jutustamist läbi poisikese, kes on Teise ilmasõja eest ema kodusaarele Hiiumaale pakku saadetud, kirjutatud kirjade emale Tallinnas. Seda osa toetavad Nõmmiku enda hilisemad kirjutatud lapsepõlvemälestused, ning loodud kuvandist avaneb tulevasest näitlejast, lavastajast ja koomikust pilt kui asjalikust töömehest, kes ei püsi kusagil pikalt ning kelle töökäsi igal pool pikalt oodatakse, kuid kes on siiski juba väikese poisina kõigi poolt armastatud seltsiline. Sealt edasi võib lugeda balletikoolist, abielust ning erinevatest legendaarsetest lavastustest, mis lavastusid Estonia laval, filmidest ning huumoriesinemistest üle terve Eesti, mis tegidki Nõmmikust selle, kes ta tegelikult Eesti kultuuriruumis on. Ei jää tähelepanuta nii kuiv olukorra kirjeldus (näiteks lavastustega seotud protokollide ärakirjutused või väljavõtted teatrikriitikast) kui ka mälestused teemasse puutuvad inimesed, mille kombinatsioonist luuakse autorite poolt võimalikult objektiivne vaade Nõmmiku kui mitmekülgse inimese elust ja meelelaadist.

Selle raamatu puhul oli minu jaoks väga tugevaks takistuseks see, et ma ei teadnud väga paljude asjade tausta. Jäi mulje, et autorid olid ilmselt selle raamatu kirjutamisel mõelnud pigem Nõmmiku kaasaegsetele, kellel oli võimalik minna Estoniasse operette vaatama ja kes ilmselt saavad kontekstist kergemini aru. Mina isiklikult tundsin veidi tausta lahtiseletamisest puudust.

Mis puudutab aga Nõmmiku kui inimese kajastamist, siis avanes väga huvitav ja mitmekülgne vaade ühe kunstniku elust. Seda, et teda tema praeguseks klassikaks peetud asjade eest väga ei kiidetud, see peaks olema üldtuntud fakt. Tema rahvamehe imago on samuti kõigile teada. Aga tema ambitsioonid kirjamehena olid minu jaoks üllatus ning muidugi tema autolood, mis olid niivõrd ootamatud, kuid samas ilmselt minu jaoks põnevamad detailid raamatust. Mitte, et ma armastaksin autosid ülemäära palju, kuid see lihtsalt tundus nii eriline ja ma suutsin oma autoajaloo tõttu veidi selle osaga suhestuda... :)

Seega hea elulooraamat, mis vajaks nooremale lugejale veidi rohkem tausta lahtikirjutamist, kuid vanemale generatsioonile pakub kindlasti palju äratundmisrõõmu.

W. Lower "Hitleri fuuriad: saksa naised natslikel tapatalgudel"

Kui minu kodus sellist raamatut nähti, siis küsiti kohe, et mis värk sul nende natsidega on viimasel ajal. Lähiajalooga on aga kahjuks selline lugu, et natsism, kommunism ja teisele ilmasõda ning sellele järgnenud konfliktid on kuidagi paljude autorite huviorbiidis. Sellest temaatikast lihtsalt ei saa üle ega ümber. Ja lõpeks on siiski huvitav teada, kuidas saavad inimesed nii ebainimlikul ajal täiesti kapitaalselt ebainimlikuks muutuda? Ebainimlikuks selle kõige äärmuslikumas mõistes...

Selle raamatu keskne idee on rääkida natsislikest naiskurjategijatest, kes otseselt mõjutasid Ida-Euroopas toimunud massihävitustööd ning püütakse selgitada nende tegude motivaatoreid. Teema aktuaalsus on omaette nähtus, sest naiste rollist ei ole selles kontekstis kunagi kuigi palju räägitud ning sellest ka minu huvi raamatu vastu. Teoses vaadeldakse medõdesid, sekretäre ning ka lihtsalt kõrge riigiametnikuga abiellunud naisi ning nimeliselt tuuakse välja oma kümmekond, kelle puhul püütakse nii nende tegevust enne sõda, sõja ajal kui sõja järgselt analüüsidel leida vastus põhiküsimusele - "miks?"

Ma ütlen kohe alguses ära - selle raamatu puhul häiris mind puht kirjanduslikust aspektist mitmed asjad, mis takistasid raamatu sujuvat lugemist. Esiteks oli kogu temaatikale lähenemise tonaalsus minu jaoks vastuvõetamatu. Autor loob palju emotsionaalseid seoseid, toob tihtilugu samu näiteid ning ei viita kasutatud allikaile, kuigi see oleks just olnud see uba, mis tõstaks veidigi käsitluse tõepärasust. Ja kuigi raamatu sissejuhatuses viidatakse arhiivides olevatele materjalidele, mida autor on ise Ida-Euroopa arhiividest üles otsinud, siis sellest hoolimata tekib juba poole raamatu pealt mulje, et kogu lugu käib kuidagi ringiratast ning ei jõua kuhugi, sest järeldused on kuidagi kunstlikult üles ehitatud. Näiteks pikk heietus teose keskpaigas sekretäri ametikohast kui natsistlike tapatalgude ühe põhilise täideviijast just paberimajanduse osas, mis oli küll ajalooliselt huvitav lähtepunkt, kuid mõttena kuidagi otsitud, kuna dokumentidega neid väiteid minu arvates ei toetata. Seega on mul sügavaid kahtlusi raamatu ajaloolises väärtuses, kuivõrd selle tunnetuslik areng ja mõte on selge ja üheselt arusaadav ning sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Teine asi, mis mind sügavalt häiris, oli raamatu tõlge eesti keelde. Ärge mõistke mind valesti, ma ise pole ilmselgelt raamatute tõlkimisel suurem asi asjatundja, aga kui raamatus olevad näitlikud lõigud algavad pidevalt sõnadega "Ühel perekonnal oli nii..." või "Ühel naisel juhtus naa...", siis see ei jäta esteetilises mõttes head muljet. Lonkavast sõnastusest ja kehvast toimetustööst võib lauseid tuua veel mitmeid, kusjuures ma jätan ka kirjavahemärgi muutmata: "Kinnipidamise ja ülekuulamiste käigus Gestapo mõrvas ta" (lk 32), "See toimus 1942, ja 1944, aasta vahel" (lk 126) või "Ühe Adolf Eichmanni sekretäriga Berliini kontorist (osakond IVB4) võeti ühendust 1960nendatel aastatel, kui saksa süüdistajad alustasid ulatuslikku juurdlust Reichi Julgeoleku Peaametis" (lk 173). Seega on ilmselt juba algvariandis nii palju autoripoolseid temaatikale lähenemise vigu, mida minu jaoks võimendas raamatu kehvake eestindus.

Teemast endast - naise roll keset tapatalge. See on väga õrn teema, sest see tõesti ei lähe naise kuvandiga kuidagi kokku. Ja kui lähebki, siis miskipärast kujutatakse ette, et julmur on mingi rangis jalgadega jämedavõitu matsiplika maalt. Selles mõttes on raamat ehk veidi müüdimurdja, sest nagu nähtus vaadeldavate naiste elulugude põhjal, siis ei saaks neid naisi pidada kitsarinnalisteks või juhmideks. Vastupidi - siin tundus kohati olevat väga nutikaid ja intelligentseid elukunstnikke. Temaatiliselt vast üks absurdsemaid asju oli lugeda kooduslaagri asukate omandi jagamisest - see lihtsalt saadeti Saksamaa abivajajatele (kui ei juhtunud seal olema mõnda eriti head asja, mis siis jagajate poolt endale krabati). Vot see ahnus mõjus kogu teema taustal kuidagi jahmatavalt...Ja ma ei oskagi öelda, miks just see seik, kuigi võikamaid kirjeldusi oli vastavalt temaatikale väga mitmeid. Samuti oli huvitav see, et lugedes vaatluse all olnud naiste endi nägemust tehtust (kui neid takkajärgi mõne ülekuulamise või kohtumenetluse käigus protokolliti), siis hakkad mõtlema sellele, et inimesed näevad tõesti sama asja väga erinevalt. Kui üks naine näeb laagrielus osalemist kui kõrgemalt tulnud käsku või ühiskondlikku ootust, millest oli raske või võimatu taganeda, siis teised jällegi eetiliste tõekspidamiste ränka murdmist, mis peaks olema üldinimlik ja ei tohiks olla küsitav.

Seega huvitav teema, kuid kahjuks teostuselt ei olnud üldse minu maitse - mina seda ei soovita.

M. Birmajer "Abielumeeste lood"

Iga raamatute sari läheb oma tonaalsuses mingisse suunda: "Moodne aeg" on uuema maailmakirjanduse suhtes hea teerajaja eesti keelde tõlkimisel, "Põhjamaade romaan" alati oma olemuselt karge ja hästi eestindatud, "Ajavaim" kompab uuema kirjandusklassika ekstreemsemaid ja süngemaid vorme jne. Sarjas "Punane raamat" ilmunut võib minu jaoks kirjeldada aga sõnadega "petlikult lihtne". Ja nüüd tundsin ma uusi raamatuid valides, et seda on mulle hetkel vaja. Seepärast sai ka see raamat valitud.

Birmajeri jutukogumik räägib abielumeestest ning seikadest nende elus: abielupetmised, lapse surm, tööprobleemid, ootamatud nostalgiahetked, endised klassikaaslased jne. Iseenesest võib see oluline seik käivituda väga väikestest asjadest: pangaautomaadist, maalist seinal, naisgiidi kaunitest sääremarjadest või üksikule saarele jäämine. Ning samas ei tea sa kunagi, kuhu see lugu sind lõpuks välja viib (näiteks "Saarel" või "Portjee"). Autor on asetanud raamatus esitatud abielumehed keset oma elureaalsust kuidagi selgemini määratlema, kuigi mõnel tuleb see paremini välja kui mõnel teisel. Kusjuures kirjutab autor iga raamatus esitatud abielumehe karakteri sümpaatselt naturalistlikus võtmes lahti. 

 Birmajer tõmbab oma juttudes selge joone meeste ja naiste vahel, sest naine ja tema emotsioonidemöll  ei puutu selles raamatus kohe üldse asjasse. Küsimuse all on mees ja tema mõtted-tunded-teod ning nende tagajärjed. Seega oma olemuselt on see raamat minu arvates väga maskuliinne. Mitte ilmtingimata selles võtmes, et verd, tatti ja päid lendab, vaid sisekaemuslikult. Tõsi, päris selget võrdusjoont vist Eesti  ja Argentiina härraste vahele tõmmata ei saa, kuid on huvitav tabada ennast keset lugemist mõttelt, et mingi ühine joon neil ilmselt siiski on (seksuaalsuse pidev rõhutamine, tööle pühendumine jne). Tuletan meelde, et räägin siin siiski oma kogemusest meestega ning ma ei tahaks mõelda, et ma olen siinjuures küüniline. Mehed ilmselt mõtlevadki globaalsemas mõttes teistmoodi, kuid siinjuures tuleb tunnistada, et raamat ei püüa soorolle või nende sterotüüpe määratleda. Samuti lähenetakse omal moel väärikalt ka kõige jaburamatele teemadele (näiteks isa ümberlõikamise vastu protesteeriv noormees).

Üks huvitavamaid mõtteterasid minu jaoks oli aga järgmine : "Kui suurt võimu omavad meie üle inimesed, kes meid armastavad, ilma et me nende tunnete vastaksime." Sedasi mõtleb noormees, kes püüab lõpetada suhet liigklammerduvat tütarlapsega, kuid neiu lubab ennast seepeale ära tappa. See on tõsi, et sotsiaalsete olenditena sõltume väga suurel määral teistest inimestest. Mõelgem sellele kui veeringidele - kivi lendab vette ning veeringid hakkavad väikeste lainetustena voogama. Samamoodi mõjutab ju üks inimene oma tegevusega teisi inimesi ise seda võibolla isegi teadmata. Näiteks oletame, et mul kukub poes piimapakk põrandale katki. Inimesed minu vahetus ümbruses ikka reageerivad kuidagi: mõni libiseb seal sees, mõni vaatab piinlikus- või haletsustundega, mõni saab pritsmetega pihta. See, kes saab pritsmetega pihta, peab ilmselt oma riided pessu panema, aga võibolla tekitab see talle rohkem probleeme, kuna tal on seljas ülipidulikud riided, mida ta tahtis selga panna homseks teatriskäiguks ning peab nüüd mõtlema muudele võimalustele, mistõttu pole tal aega õhtul oma armastavale abikaasale planeeritult maitsvat sööki teha, mispärast too omakorda hüppab läbi Hesburgerist ja kohtab seal teenindajat, kes küsides "Jüks hjesburgjer?" võidab tema mõtted mitmeks päevaks ja töö jääb soiku. Seega on väiksel teol suured tagajärjed, kuid veel enam oleneb meie elus inimestest, kellel on tunded meie vastu, kuid kellele me samaga ei vasta. Siis hakkab vahel tööle lihtlabane haletsus, kuid kas tegelikult peaks?

Seega on raamatus palju väikeseid seiku peidetud, mis muutsid jutukesed nauditavaks ja mõnusalt ampsatavaks. Soovitan soojalt!

A. Japin "Võrratu puudus"

Ausalt öeldes ei teagi, miks ma selle raamatu laenutasin, sest taustauuringut ma sellele ei teinud, pealkiri jätab kuidagi ükskõikseks ning kaanepilt ei näi ka kuidagi mind sütitavat. Ju siis hakkas jälle mingi kõhutunne oma tahtmistega tööle...

Kusagil 18. sajandi paiku elab ühes Itaalia maamõisa abilise peres lihtsat päritolu noor neiu Lucia. Ta on oma mõtetelt ja toimetamistelt tõeline maalaps, kuid kohtudes 17-aastase Giacomoga armub neiu lootusetult ning midagi muud tema maailmas järsku enam ei eksisteeri. Ka noormees tunneb tugevat tundetulva ning nad teevad plaane abielluda, kuid selleks peavad noored aastaks üksteisest lahkuma, et nad saaksid ennast selleks sammuks ette valmistada. Noormehe lahkudes hakkab Lucia kohaliku mõisaomaniku soosingul võtma eratunde, et olla kultuurne ja väärikas kaasa oma kõrgemat päritolu armsamale, kuid sellel kõigel on ootamatud tagajärjed - soovides lohutada oma surmavalt haiget õpetajat haigestub ka neiu raskelt rõugetesse ning kiheleva naha tõttu saab tema nägu jäädavalt armidest rikutud. Lucia ei soovi aga oma armastatu elu rikkuda ning laseb emal noormehele tolle naasmisel valetada, et Lucia on igaveseks kodust lahkunud ning pärast selle stseeni tunnistamist neiu ka lahkub. Ta reisib mööda Euroopa suurimaid linnu püüdes teha erinevaid töid, kuid tema välimus saab igal pool takistuseks. Lõpeks hakkab ta oma keha müüma. Aastate pikkuse kannatuse tulemusena jõuab ta Amsterdam, kus ta oma nägu salapäraselt looriga varjates saavutab taseme, et ta võib ise omale kliente valida. Ning siis kohtub ta taas oma nooruspõlve armastusega, mille tagajärjel hakkab naine oma elatud elu üle mõtteid mõlgutama... Ahaa, kas ma mainisin, et naise nooruspõlve armastatu Giacomo perenimi oli Casanova? :)

Seega mida mõtleb või tunneb naine, kes on murdnud naistemurdja südame? Tunnetemäng on asi, milles pole ilmselt kuskil selgelt must-valge teemat. Lugedes kahe peategelase emotsionaalset kassi-hiire mängu hakkas ka mul endal juba mingil hetkel põnev, et millal siis lõpuks paljastub tegelaste tõeline pale või kuidas reageerib mees oma kunagise armastatu rikutud näole. Ja kas üldse reageerib? Samuti kummitas mind terve lugemise aja ka mõte, et kas Casanova oleks siis kultuurilooliselt Euroopa kurikuulsamate armastajate nimekirjast kadunud, kui Lucia poleks haigeks jäänud? Tõsi, tegu on ilukirjandusliku teemaarendusega, kuid siiski tekib vahel tahtmine mõelda, et liiga tugevad traumad võivad mõne inimese jäädavalt rikkuda, seda enam, et selles raamatus ei ole näha Casanova tunnete sügavust, vaid kogu lugu jutustatakse naise pilgu läbi. Ja nagu Lucia ise ütleb: "Tõde ei koosne mitte üksnes sellest, mida sa näed."

Loo teine aspekt räägib sallivusest eripärase suhtes. Lucia enda sõnade kohaselt "... sallivus on midagi muud kui omaksvõtt, jah, pigem vastupidi, ning et seesugune talumine on samal ajal nutikas allasurumise viis." Paljud inimesed minu ümber ja vahel ka ma ise kipun andma hinnanguid kellegi/millegi välimusest lähtudes. Näiteks siin raamatublogiski - mõni raamatukujundus kõnetab rohkem kui mõni teine. Inimestega on samamoodi - mõne inimese puhul jäävad igaveseks meelde ning segama tema mustad küünealused või jooksvad sukasilmad, kuid teise puhul on see ainult väike ebamäärane juhtum, kuigivõrd too võib olla suurem räpakoll kui oodatagi oskaks. Oleks silmakirjalik öelda, et välimus ei loe, kuid kust siis läheb see eetiline ja moraalne piir, et me oleme valmis ütlema - siit on nüüd eemaletõukav.

Hoolimata sellest, et see raamat jääb mu positiivsete kogemuste kõrgemasse ossa ei olnud see lugemiselamus selline, mis mind pikkadeks päevadeks mõtlema paneks. Seega hea ajaveetmiseks, kuid kõnetama ei kippunud.

E. Shafak "Armastuse 40 reeglit"

See on üsna uus raamat, mida on erinevates väljaannetes väga kiidetud. Ja kui ma käisin oma viimasel jalutuskäigu raamatukogu riiulite vahel, siis nägin seda uute raamatute hulgas. Jõudsin veel mõelda, et kahju ta ikka ei tee ning puhkus on ka tervelt kaks nädalat pikk, mistap oli otsus see laenutada väga lihtne.

Selle loo keskmes on kaks tegevusliini. Üheks on 13. sajandil elanud Pärsia poeedi Rumi vaimse kasvamisprotsess, mille tingis kohtumine rändderviši Šamsiga, läbi kõrvalseisjate silme: linnajoodik, Rumi perekonnaliikmed, lõbunaine, vägivaldne linnavaht jne. Ja kogu protsessi kirjeldatakse just seoses Šamsiga, kes oma otsekohese ütlemise ning sekkumisjulgusega kohalike norme väga korralikult raputab, paljude elusid ka riivamisi puudutab ja oma käitumisega palju pahameelt tekitab. Raamatu teiseks liiniks on tänapäeva Ameerikas elava koduperenaise Ella hingetuimusest välja rappumine, mis saab alguse Rumist kirjutatud romaani lugemisest. Seni on Ella elanud väga ilusat ja turvalist elu, kus ta ei ole tundnud otsest puudust - tal on ilus maja, hooliv perekond ja mitte kuigi kontimurdvad hobid. Kuid pärast võõra autori poolt kirjutatud romaani lugemise alustamist hingelise muutuse algust tajudes võtab naine ühendust romaani autoriga leides ootamatult hingesugulase.

Kui mõelda tagasi loo ülesehitusele, siis ei ole selles justkui mingeid suuri sõnu ega sügavat kirge ehk siis raamatus ei ole suuri rakette ja tundepuhanguid, kus lendaksid nõud või nõiad. Aga selles on niivõrd palju loomulikku ja elegantset lihtsust, et see mõjub väga sümpaatselt ja köitvalt, seda enam, et sama lugu läbi erinevate inimeste jutustades muutub kõik oluliselt mitmekihilisemaks kui algselt võiks oodata. Teiseks huvitavaks nüansiks on teema - armastus. Tänapäeva inimene kipub sõna armastust piirama üldiselt ainult inimliku plaaniga, kuid raamat räägib armastusest jumala ja kõige elava vastu, mis tegelikult on väga loomulik nähtus. Kuidagi napakas on tänapäeval öelda, et ma armastan loodust või ma armastan oma sõpra. No me teame, et me hoolime, aga kui me teame, et nende nähtuste kadumisel me neid ilmselt väga taga leiname, siis miks me kardame välja öelda seda sõna õigel hetkel? Kas seetõttu, et armastuse pärast oleme ju vähemalt teoorias valmis võitlema, kuid kas see sõna mitte välja lausumine võtab meilt siis selle vajadusel võitlemise kohustuse ära? Teisalt jällegi pole see teema kunagi nii must-valge, sest eestlaslikult mõtlen mina näiteks ikka, et sellist suurt sõna igapäevase kasutamisega devalveerida ei ole samuti mõistlik. Kuigi üks Šamsi reeglitest küll kutsub üles rohkem oma südamehäält kuulama, siis tänapäeva ratsionaalses ühiskonnas on mõistuse hääl ikka kordades tugevama kraadiga, sest muidu tituleeritakse sind kellekski väga ebapraktiliseks: boheem, romantik või unistav looduslaps.

Armastus on ilmselgelt üks väga keeruline asi, seda enam, et sellest saadakse ikka väga erinevalt aru. Šamsi tsiteeritud armastuse 40 reeglit on tegelikult kõigile arusaadavad, kuid nende mõistmise tasand on erinev. Näiteks kas Rumi noorem poeg armastas oma isa sellevõrra väiksem, et ta julges enda arvates õige teona Šamsile otseselt vastu astuda, sest talle tundus, et olukord ei päde enam? Või kas noor naisderviš Kimya, kes teades Šamsi eripärasid temaga abiellu astub, on oma armastuses mehe vastu siiski egoismist täiesti vaba? Või kas Ella aastate pikkune enesearmastuse allasurumine on ikka armastus või lihtlabane mugavustsoonis vedelemine? Seega mis see armastus siis õieti on: armastatu endale hoidmine või minna laskmine, enda kaotamine või enda leidmine, tiibade andja või ankur masendusemeres? Raamatus arutletakse ka palju usu ja armastuse seostest, sest eks need kaks tunnet on väga tihedalt seotud, kuid ka õige usk on ju teema, mis tekitab vimma ja vaenu lausa absurdsel tasandil (lausa selleni välja, et kuidas on õige lüüa ette risti või palvetada).

Teose lihtne keel ja mitmekihiline looareng on väga hea põhjus raamatu soovitamiseks.

M. Gladwell "Läbimurdepunkt"

See raamat on mul hiiglama kaua kodus riiulis seisnud. Lugu nimelt selles, et see tagastati meie raamatukogus ning kui ma seda hakkasin riiulisse panema, siis jäin seda sirvima. Tundus kuidagi huvitav ning koju ma ta tõin... no mingi mitu kuud tagasi. Seni ta ongi mul riiulis seisnud, kuid kohalikust rahvakogust saab ikka ju kuidagi aktuaalsemat kraami, mille tagastustähtaeg kipub oluliselt lühem olema. Seekord aga maale sõites ei tihanud kotti väga paksude raamatutega koormata ning surasin siis selle sinna puhkusele minnes oma seljakotti.

Gladwell võtab oma raamatus vaatluse alla huvitava nähtuse: aegajalt saavutavad mingid igapäevased ühiskondlikud protsessid või nähtused sellise mastaabi, et see jõuab läbimurdepunktini ning sellest saab epideemia. Raamatu idee on, et ideed, tooted, sõnumid ja käitumisnormid levivad samuti nagu viirused: olgu selleks lastesaade ("Muppetsite" näitel), turvalisus (New Yorki metroo visuaalse ilme panusest linna üldise turvalisuse taseme tõstmisel) või kingatrendi levik (hush puppie'de nimelised meestekäimad). Ja see idee, mis tõstab selle läbimurdepunkti idee teisele tasandile, on et epideemia leviku algus sõltub lõpeks pisikestest detailidest - näiteks kas idee jõuab mõne kõikitundja või kõiketeadja kätte, kas sotsiaalne pinnas on idee kasvuks valmis, millisest hetkest tekib ideaalne infovahetusõhkkond jne. Kõik need pisikesed detailid on erinevate uuringute ülevaadetega kenasti ja intrigeerivalt seotud, mistõttu on autori loodud seoseid läbimurdepunktide tekkimisest päris lihtne järgida.

See raamat on iseenesest päris põnev ja kiire tempoga populaarteaduslik üllitis. Hetkelise tuju ajel nimetaksin seda aga "siuh-sauh-raamatuks" st loed läbi, saad vajalikku annuse ahaa-momente, kuid põhimõtteliselt see raamat vähemalt minu maailma küll ei raputanud. Seega siuh-sauh käivad lehed, aga ilmselt pikemas perspektiivis meelde ei jää. Ma ei teagi öelda, kas see tuleneb raamatu kirjutamisstiilist (analüüs on kiirelt teemalt-teemale hüppav ning tundus seetõttu ehk veidi kunstlik), teemast (milleks on vaja tehisteaduslikult kokku mõelda mingisugune teooria kommunikatsiooni levikust?) või mingitest kolmandatest faktoritest (liigselt koormav detailiderohkus, raamatu sisu jaoks eraldi kujundatud keeleterminid jne). Detaile ja seoseid tuli lõpeks nii palju, et see tundus juba jabur ning hakkas tekkima raskusi olulisel silma peal hoidmisel, sest kui kõik tundub tähtis, siis kaob keskne teema kuidagi üldise müra sisse? Mida ma tahan öelda on, et midagi selle raamatu lähenemise juures tekitas kusagil teose esimese kolmandiku juures kerge iroonilise suhtumise kogu teemakäsitlusse ning autori lähtekohtadesse.

Seega tore kiire ajaviiteteadus, kuid mul oli seda raske tõsiselt võtta.