D. Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Vahel tabab mind inspiratsioonipuudus ja käin (ilmselt nagu paljud teisedki) blogides uurimas, et mida siis ka kõneldakse - mis on head raamatud? Selle raamatu kohta lugesin päris mitmeid kiidusõnu, aga seda oli väga raske kusagilt leida. Ükskord aga suures raamatukogus nägin seda tagastatud asjade hulgas ja mõtlesin, et no proovime ära.

Raamat räägib kahe kuulsa teadlase fiktiiveluloo: Carl Friedrich Gauss ja Alexander von Humboldt. Humboldt, kes on jõukast väikeaadliku perest, saab suurepärase hariduse ning, seadnud endale eesmärgiks jõuda elu saladuste jälile, suundub oma truu kaaslase Bonplantiga Lõuna-Ameerikasse. Sealses looduses seigeldes, mööda Amazonase jõge seilates ja kõrgendikke ukerdades kaardistab ta iga väiksematki sammu ja tegevust. Lausa sellele määral, et saates kodumaale oma vennale pikki kirjutisi oma seiklustes, laseb viimane need ka avaldada. Gauss aga (kes muuseas vanas eas neid kirjutisi ka loeb ja mõtleb, et tahaks isegi perekonna kohustuste kõrvalt nii seigelda) on pärit vaesest perest. Ta jääb külakoolis õpetajale erakordselt hea matemaatilise mõtlemisega silma ning saab võimaluse oma võimed ka järjest akadeemilisemal tasemel rakendada. Oma veidi nipsakal kombel on ta nii hea mõistusega, et suudab näiteks mitme uue teadusavastuse kohta öelda, et on selle juba ammu välja mõelnud, aga lihtsalt mitte kirja pannud. Pärast Humboldti naasmist kodumaale kaks meest sõbrunevad, sest ilmneb, et tõeline geenius kannatab enda kõrval ainult teist geeniust.

See raamat on tõesti toredasti kirjutatud. eriti meeldis mulle autori stiil, kus oma elujaataval moel suutis ta need kaks eluvõõrast (minu arvates) teadlast asetada sümpaatsesse valgusesse. Või, noh, eluvõõrad pigem selles mõttes, et nad ei tunne huvi tavapäraste asjade vastu. Elu kui teadusobjekt on aga nende jaoks ääretult põnev. Kui olete vaadanud sarja "Big Bang Theory", siis just sealse tegelase Sheldoni kuju tuli kohe silme ette - sotsiaalselt saamatu ja vahel arutult oma jonni ja tujusid taga ajav, kuid üldjoontes heatahtlik. Näiteks pastorile, kes väidab, et ükskõik kui tark on inimene, ikka tuleb olla alandlik, vastab Gauss talle järgmist: "Jumal lõi ju inimese selliseks, nagu ta on, aga ometi tuleb jumalalt selle pärast pidevalt vabandust paluda. See ei ole loogiline." Äge on ka see, et isegi minu arvates väike UFOde lennuke on raamatusse jäädvustatud (lk 120). Muu hulgas kiidan raamatu keelelist poolt st leian, et tõlkija on teinud väga hea töö teose eestindamisel.

Pärast raamatu lugemist jäin mõtlema aga teose positsiooni irooniale - oma olemuselt on need kaks teadlast sellised, kes tavainimestega ilmselt väga ei suhestu, kuid ometi viis nende laiahaardeline uurimistegevus maailma avardamisele selle kõige laiemas tähenduses. Nad mõõtsid maailma nende jaoks, kes selle maailmaga võibolla suurema vaimustusega suhtuvad, kes ei näe selles uurimisobjekti ega võimalust leida uusi avastusi. Sama irooniapunkti teise pool on selles, et raamatu pealkiri on minu arvates hoopis mitmetähenduslikuma maiguga, sest maailma mõõtmine ei tähenda ju joonlaua ja sirkliga tehtud ülestähendusi gloobuse kumerustest. Kui Humboldt mõõtis inimeste jaoks reaalselt tundmatuid piirkondi (Amazonase jõe uurimisel ja suurte kõrgustike ületamisel), siis Gauss mõõtis inimeste jaoks veel tundmatuid mõtteavarusi matemaatilises mõistes. Maailma mõõtmine tähendab seega minu jaoks raamatu konteksti arvesse võttes pigem uudishimu rahuldamist ja uurimist, et kui kaugele võib inimene oma mõtetes üldse edasi minna. Ja vot see nutikas nüanss muutiski minu jaoks raamatu vaimustavaks.

Mulle väga meeldis ja soovitan ka soojalt teile.

S. Clark "Jonathan Strange & härra Norell, 1. osa"

Olen oma postituste tegemisega koletumal kombel ajahätta jäänud - raamatud seisavad riiulis, aga kokkuvõtet kirjutada pole kevadeootuses mahti. Loen ma ikka, selle peale võite mürki võtta :) Näiteks see raamat sai valitud seetõttu, et minu sõbranna, kes on minust hullem lugemismaniakk ja loeb nädala jooksul tavaliselt 2-3 raamatut läbi, üritas seda mulle juba aastaid tagasi soovitada, kuid kui ma siis seda alustasin, ei jätnud see sügavat muljet ning pärast paarikümmet lehekülge jätsin ta kõrvale. Mõtlesin nüüd uuesti proovida...

Inglismaal on 19. sajandi alguses praktiline võlukunst on midagi, mida kunagi osatud ja suured võlurid on ka väga võimsateks valitsejateks saanud, kui aegade jooksul on oskus sedalaadi võimed rakendada ununenud. Seega on kõik taandunud härrasmeesteklubide diskussioonidele ja teoreetilistele uurimustele. Aga paar rahutut härrasmeest hakkavad pead murdma, et ehk on siiski veel kusagil keegi, kes valdab seda imetabast oskust ka praktikas kasutada. Selle käigus satuvad nad härra Norelli otsa, kes on eraklik ja sotsiaalselt veidi samatu võlur kauges Inglismaa kolkas. Pärast kavalat nüket, mille käigus saab härra Norell  üheaegselt tõestada oma oskusi kui ka likvideerida Yorki võlurite ühingu, satub inglismaa ainuke teadaolev võlur tähelepanu alla ja ta sõidab Londonisse. Tema eesmärk on aidata Inglismaal sõdida Napoleoni vastu ja kuigi riigiametnikud teda kuigi tõsiselt ei võta, siis seltskonnas tekitab ta furoori. Äratanud ühe kauni preili surnuist üles paneb härra Norell aga liikvele sündmustejada, mille alguse tunnistajaks saabki raamatu lugeja olla.

Niipaljukest siis sisust. Ausalt öeldes ei oska ma siinjuures enam pikemalt kommenteerida, sest lugesin seda umbes kuukene tagasi. Samuti pean tunnistama, et ei mäleta peale sündmuste üldise raamistiku ei suuremaid emotsioone ega mõttevälgatusi oma lugemisest saadud elamusest. Isegi ühtegi märkemlipikut ei tundunud vaja olevat, see aga näitab, et teos ei tekitanud minus mingeid mõtteid. Jah, autori irooniline stiil oli üpris sümpaatne, kuid seda lühikeseks ajaks ja sellega minu jaoks raamatu võlu ka piirdus. Mitte et ma eeldaks alati kärtsu ja mürtsu, aga selline posh english maneer mõjus pikasperspektiivis uinutavalt.

Mind jättis külmaks, aga ilmselt on see maitse küsimus...

E. Hemingway "Hüvasti, relvad!"

Hemingway nimi ei tohiks küll võõras olla, kuid ausalt öeldes ei ole ma kunagi tema kirjutatu vastu sügavamat huvi tundnud. Gümnaasiumi ajal sai läbi loetud "Pidu sinus eneses", aga see jättis üsna külmaks, ja proovides "Kellele lüüakse hingekella" ei tundunud see minu jaoks. Nüüd aga maal aega veetes ei olnud mul õhtuti midagi teha ja leidsin riiulist selle raamatu kohutavalt räbala kaanteta eksemplari.

Tegu on maailma kirjandusklassikasse kuuluva sõjavastane romaaniga, mille keskmes on armastus ja teineteise leidmine keset hävingut ja surma. Leitnant Frederic Henry, kes esimese ilmasõja ajal Itaalia sõjaväes meditsiinitranspordiga tegeleb, kohtub imekauni šotlanna Catherine'ga, kellesse ta armub. Lahingutegevuses haavatuna paigutatakse ta ameerika sõduritele mõeldud haiglasse, kus noorte vaheline romanss süveneb, kuid pärast põlveoperatsioonist taastumist saadetakse Henry tagasi rindele. Itaalia vägede taganemisel aga satub ohtu Henry elu ning ta läheb hüppesse. Otsinud üles Catherine põgenevad nad Šveitsi, kus nad veedavad aega oma esiklapse sündi oodates, kuid seda ei ela üle ei ema ega laps.

Jah, laias laastus räägib Hemingway sõja mõttetusest ning tõstab esile inimhingede hapruse niigi karmis maailmas. Raamatus kajastuvad tegelased on veidi ehk ülespuhutud ja jätavad eluvõõra mulje (eriti dialooge arvesse võttes). Minu jaoks on küsitav mina-tegelase tegevuse motiivid, seda enam, et Henry ei sõdinud ju oma kodumaa eest. Seda enam, et ta tõuseb leitnandi autastmele, kuid deserteerub ohtu sattudes. Tõsi, arvestades olusid, oli viimase puhul tegu ilmselt ellujäämisinstinktiga, kuid siiski... Muidugi, mida tean mina aumehelikust ohvitseri käitumisest, kuid eetiliselt on selline teguviis väga küsitav. Ja see muutis mu peategelase suhtes seda enam umbusklikuks, mistõttu mul oli raske tema tegusid, tundeid või sõnu tõsiselt võtta. Pigem oli see kõik üks suur farss. Mille nimel ja miks ta sõjas oli? Miks Itaalia? Kes olid tema sõbrad tegelikult? Milline oli tema päritolu ja meelelaad? Kas tunded Catherine vastu olid tõesti nii õilsad või oli tegu turvalise sugutungiga? Mis on üldse tema jaoks tähtis? Kes on see peategelane?

Kui vaadelda aga romaanis kajastunud armastuslugu, mis on romaani teine tugev suund, siis tundus see mulle mina-tegelase poolt fabritseeritud, kuid naiskangelanna on justkui puhtalt tunnete najal liikuv kaunis nukuke. Catherine on esmapilgul külmavõitu eluvõõras jääkuninganna, kuid suurte tunnete tekkides saab temast kirglik ja tundlik naine, kes on oma armastatu nimel väga paljuks võimeline. Seega puhas emotsioon, millele tugevamat arutluskäiku autor ei omistagi. Ilmselt käiks Catherine isik mulle aga reaalses elus kohutavalt närvidele, sest need tema vähesed arutluskäigud liikusid hoopis veidras paralleelmaailmas (näiteks vestlus Henryga tolle varasematest naistest, kus viimane muuseas sirge seljaga naisele valetab) ning mulle tundus tema iseloom kuidagi väga klammerduv, mõjudes seeläbi üsna ahistavana.

Seega sain enda jaoks kinnitust, et Hemingway stiil ei ole päris minu tassike teed, kuid arvestades päevi, mil romaani tegevus mu mõtetes on kummitanud, mõistan ma põhjust, miks see raamat kuulub kirjandusklassikasse.

L. Bossi, I. Polin "Leitud"

Ma olen korduvalt öelnud, et Prantsuse kirjandus ei ole väga minu tassike teed - see on tihti ülemäära keeruliselt sõnastatud ja liiga emotsioonidele ülesehitatud dramaatika, mis minu jaoks mõjub pigem vahule klopituna. See on lihtsalt seotud mingi vaimse meelelaadiga, mis lihtsalt minu põhjamaise meelelaadiga ei haaku. Aga ometigi satun ma aegajalt raamatututvustustele, mis veenavad mind ikka aegajalt prantslaslikku emotsioonide puhangut katsetama. Selle taustaloo najal võibki öelda, et nii sattuski see konkreetne raamat minu kätte.

Noor kunstitudeng Clara leiab oma konspekti vahelt sildikese, millele on kirjutatud "Ma leidsin sind". Arvates, et see on lihtsalt tobe nali, näitab ta seda oma elukaaslasele Francois'le, kes aga seda üldse nii naljakaks ei pea. Neuroloogina töötav Francois räägib Clarale naise minevikust, kus tundmatu neiu isa tappis ja tütarlapse röövis, et toda aastaid vangistuses hoida. Pärast vangistaja võimu alt põgenemist satub Clara neuroloogiahaiglasse, kus selle vangistuskogemusega toimetulekuks eemaldati neiu mälestustest vangistuses kogetud mälupildid ning ta kohtus oma elu armastuse Francois'ga. Kuid nüüd peab Francois järkjärgult hakkama Clara mälu taastama ja see viib eluohtliku mänguni, mille tagajärjel hakkab neiu kahtlema nii oma armastatus kui teistes enda ümber. Keegi manipuleerib naise ja tema mälestustega, kuid kes?

Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on need psühholoogilised põnevikud. Olgu siis kirjas või pildis (heaks näiteks võiks siin välja tuua Jean-Cristoph Grange). Ilmselt on see seotud kuidagi oskusega mängida emotsioonidega ja luua laetud kulissid sündmuste arendamiseks. Ja kui lugeda raamatu "Leitud" tutvustust, siis ka üks autoreist on olnud filmistsenarist, siis on arusaadav raamatu tunnetuslik foon, mis paneb filmi lugeja silme ees selgelt jooksma (kulisside selge kirjeldamine, emotsioonide selge portreteerimine ja tähelepanu pööramine pisidetailidele). Minu peas jooksev film oli näiteks selline vesise hallikassinise tooniga, kus karakterite emotsioonide mäng tekitas väga dramaatilisi välgatusi, kuid isiklikku või tunnetuslikku arengut tegelaste puhul minu jaoks ei toimunud. Tegevusel on küll konkreetne algus ja lõpp ning lugu on pingestatud ja emotsionaalselt intensiivse survega, aga mingi kunstlikku alamaiguga, ehk siis ajas asja ära, kuid pindmistest kihtidest sügavamale hinge ei kippunud. Umbes nagu kasutades suhkruasendajat hommikukohvis- mingi võlts mekk on ikka juures ja päriselt õiget kohvimaitset nautida ei luba. Ilmselt ei oska ma oma emotsioone väga hästi kirjeldada, kuid lihtsalt öelduna see lugu ei veennud mind, kuigi algtingimused peaksid ju ideaalselt sobima.

Seega hea emotsionaalne põnevik, kuid minu maitsele ehk liiga pingutatud. Aga, tõepoolest, see on puhtalt maitse asi.

C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

S. Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Selle raamatuga on huvitav lugu - mulle nimelt jäi kusagilt silma selle pealkiri ja see tundus piisavalt jabur, et ma otsustasin seda enne otsustamist veidi käes hoida. Tihti ju enne raamatust sotti ei saagi... Sain selle kätte ning sirvides tundus selle sõnastus kuidagi omamoodi ning ma mõtlesin, et minust oleks ääretult ebaõiglane mitte proovida.

Vana kirjanikuhärra, naiste- ja napsisõber, põgeneb pärast pensionile jäämist tagasi oma lapsepõlvekanti. Seal asub ta elama sügaval metsas asuvas Põlvesilmavoore majja, mille naabermajas kuulub tema lapsepõlvekaaslasele Ida Adrianale, kes on pärast pikka abielu lesestunud ja üksildane. Need kaks üsnagi erineva mõtlemisega vanainimeste leiavad üksteises seda seltsi ja soojust, mida nad pole ammu tundnud, ning seetõttu hakkavad nad üksteist ja iseennast uuesti avastama. Kuni Ida Adriana sureb...

See on selles mõttes veidi jabur raamat, et see on väga omapäraselt kirjutatud. Midagi justkui ei juhtukski, kuid samas tekib väga huvitav nägemus mina-tegelase sisekaemusest. Olgem ausad, mida tean mina ühe vana mehe mõttemaailmast? Aga see pilt, mis mulle avanes, oli väga lihtsaloomuline ja heasüdamlik, kuid samas selline omaette vimkadega, mis muudavad veidi ettevaatlikuks. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivsete krutskite võtmes. Meenutas mulle isiklikult meie naabrihärrat, keda me õega "naabripoisiks" kutsume - vanahärra liipab reipalt oma kepikesega ringi, treib iga päev keldris jumal teab mida ning ta on väga muhedalt ja  veidi tüütult jutukas, kuigi tema kõrvakuulmine pole enam päris see. Samuti tuli mulle raamatut lugedes meelde minu kadunud vanaema, kelle vastu ma tunnen siiani väga suurt austust, sest sellise energia, teravuse ja elusäraga inimest ma rohkem kohanud ei ole. Huvitav nüanss on, et sarnaselt minu vanaemaga ei näinud ka selle raamatu peategelane vanadust kui traagikat, vaid see on elu paratamatus, mida tuleks võtta läbi kerge huumoriprisma.

Samas tuleb tunnistada, et see raamat on väga petlikult lihtne, kuigi räägib väga elulistel teemadel. Näiteks vanuigi armastuse leidmine, mida tänapäeval justkui nagu ei olekski. Või põhimõttelised eluväärtused, mis aja möödudes järjest kinnistuvad ning vanemaks saades ei tundu enam ka piinlik endale tõeliselt olulistest asjadest ausalt rääkida. See raamat räägib vanadusest hoopis isemoodi võtmes st et selle vastu ei peaks tundma liiga sügavat (au)kartust, vaid see on loomulik osa elust, mis annab võimaluse ennast enda jaoks lahti mõtestada. On see lunastus või võimalus endaga rahu sõlmida? Ilmselt peab igaüks vanaduse mõtte osas ise selgusele jõudma.

Seega omapärases stiilis eluline raamat, mis hoolimata ehk alguses ettekodeeritud eeldustest on helge alatooniga.

J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.