L. Swann "Glennkill"

Ma mäletan seda, kui mu sõbranna seda raamatut luges. Talle väga meeldis ja ütles veel pärast lugemist, et see meenutas talle mind. Põhjus on väga lihtne - kuna mul ülikooli ajal ikka korralikud keemilised lokid olid, siis oli tema minu ahvikene (sest ta tegi kõike minu järel) ja mina tema lambake (sest mul olid lokid ja temal mitte). Ja kuna selles raamatus on mind sees, siis... no kuulge! :)

Raamatu lugu on väga lihtne. Karjus George leitakse surnuna. Lebab teine oma karjamaal, labidas kõhust välja turritamas. Kuna külaelanikud käituvad arutu massina, siis otsustavad George'i lambad, et nemad hakkavad asja ise uurima. Siin on aga see mure, et inimeste maailmas on nii palju jaburat ning arusaamatut, et see segab kogu aeg uurimise edenemist. Näiteks miks toob Gabriel oma imelikud villatud lambad nende karjamaale? Kes on Issand ja mis moodi on ta keset küla elava Jumalaga seotud? Miks lihunik nii vastikult surma järele lõhnab? Kust on pärit oinas Othello? Millal need lambad ükskord Euroopasse lähevad - seal on ju põldude kaupa lõhnavat ristikut ja ilusaid kohevaid lambaid? Väga palju on vastuseta küsimusi, kuid lõpuks suudavad lambad nutika Miss Maple'i juhtumisel selle loo lahendada.

Kindlasti on tegu ühe viimase aja nutikaima lahendusega romaanide vallas. Väga vaimukas ning omapärane loo lahendus. Oli palju väga-väga naljakaid juhtumisi ning nüansse. Näiteks Jumala isiku arutlus lambakarjas viib paratamatult asjaosalised selle mõtteni, et ükskõik millega Jumal hakkama on saanud, on Saatan siiski üks ontlik tegelane. Sest Jumal on veidras ürbis ringi jooksev mees, kuid Saatan naaberaias elav vanaldane eesel, kes siis muu, eks? Või siis see, kuidas Gabriel tantsib naljakat suvetantsu, et harakalt karjusehüti võtit kätte saada. Kohati itsitasin ma üsna pööraselt oma Fran Fine'i häälega, sest lugemise ajal olin ma ju haige. Kuid samas oli seal ka päris mõtlemapanevaid hetki. Näiteks lammaste mure lihuniku motiivide pärast karjamaal luusida või oinas Memothi eraldumine lambakarjast. See kõlab nii absurdselt, kuid see on tõeline wild sheep :)

Samas on kurb tõsiasi see, et liiga palju veidrust hakkab vahel raamatu sisu varjutama ja selle raamatu puhul ongi see juhtunud. Mingil hetkel pidin ma valima, kas süvenen lammaste maailma vastandamisesse inimeste eluga või võtan teose kriminaalloo luubi alla. Kahte korraga ei olnud minu jaoks lahendus ja sellest oli tuline kahju. Mulle jäi mulje, et oleks see teos olnud lühem või esitatud novellina, siis oleks selle väärtus minu silmis kordades kõrgem olnud.

Kokkuvõtvalt: omapärane ja kindlasti meeldejääv, kuid teisalt tuleb silmas pidada, et vähem on parem.

P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.

C. Brehant "Ma armastasin manipulaatorit"

Ma olen oma lugemisega ikka väga jänni jäänud. Lihtsalt on erialaseid artikleid ja muid toimetusi liiga palju ning sellepärast ei ole ma suutnud väga lugemisele keskenduda. Eelmisel nädalal aga käisin Katariina Jee's, kus minu hea sõbranna töötab. Ja muidugi, kui seal töötab sõbranna, siis mina tulen tavaliselt raamatukogust välja suure hunniku heade raamatutega. See kord ei olnud erand. Lisaks sellele pani sügisene külmetus mu fakti ette, et väljas liikumine pole hea mõte. Istusin siis kodus nelja seina vahel ning tegelesin veidi lugemisega. Alustasin selle hunniku läbihekseldamisega, mis bussist kaasa sai kahmatud, seal hulgas siis ka kõnealuse raamatuga.

See teos räägib ühest suhtest. On naine, kes kohtab meest. Naine armub ning tundub, et tunne on vastastikune. Asi muutub tõsiseks - kolitakse kokku, paarike abiellub ja saab lapse. Kõik on nagu american dream. Aga suhet mõjutab see, et mees on meistermanipuleerija. Naist paneb tema käitumine hämmelduma, kuid samas see ka köidab teda. Mees suudab panna inimesi uskuma, et on tundlik kunstnikunatuur, kes on kohe-kohe maailmakuulsuse saavutamas. Ta tekitab illusiooni, et tema vabadust piiratakse, ta on ohver ning kannataja. Ja kõik see käib käsikäes vaimse vägivallaga, mis lõppkokkuvõttes mõne põgusalt mainitud füüsilise episoodiga. Naine hakkab järkjärgult oma roosasid prille kaotama ning kooselu laguneb. Lahutuse ja lapse hooldusõiguse kokkulepete sõlmimisega lõppeb ka lugu. Selline lühike ülevaade teile.

Kui ma seda raamatut nii kirjeldan, siis see üheltpoolt justkui polekski midagi erilist. Ärge mõistke mind valesti - vägivald igas oma vormis on absoluutselt mitteaksepteeritav ning ma ei kiida seda heaks. Lugu on oluline ja väga hästi kirjutatud, sestap ma selle üle ei nurisegi. Aga kui ma mõtlen selle raamatu (mida raamatukogunduslikult on kategoriseeritud ilukirjanduseks) sisulise arengu peale, siis pole siin suurt midagi, mis üllataks, meelde jääks või minu maailma raputaks. See lugu on vägivallast ühes suhtes ühe inimese poolt kirjeldatuna ja kindlasti paljudele silmiavardav, kuid minu jaoks puudus selles (ilukirjanduslik)intriig. Ma loen selle kogemuse läbi, lasen tekkinud emotsioonidel endast läbi voolata, kuid see on ka kõik. Mõtlen veel ehk sellele, et hea, et niigi läks.

Mulle meeldis aga see, et raamatus ei olnud labast vägivalla kirjeldamist a la lõi mind nii ja peksis kõik mu proteesid logisema, vaid see kirjeldab vägivalda selle peenemal tasandil. Muidugi kerkis minu jaoks siin esile see, et kuivõrd me suurte tunnete puhul siis kanname silma- ja kõrvaklappe? Ja kuivõrd selline klappide kandmine on tunde sügavuse määrajaks? Kas selleks, et kellegi vastu tunda suuri tundeid, peab tõesti sellesse tekkinud emotsiooni nö "ära lahustuma"? Tõesti minna siis oma tundeeluga ladina-ameerikaliku telenovela suunas? Tekkis palju küsimusi, mis vajaksid veidi arutlust. Aga vastuseid see raamat mulle ei andnud.

Seega hästi kirjutatud lugu, väga kaasahaarav ja voolav, kuid pikas perspektiivis minu jaoks siiski lihtsalt üks lugu. Ma isegi soovitaksin seda lugeda, kuid ma ei saa öelda, et see oleks üks minu lemmikuid.

M. Kundera "Veidrad armastuslood"

Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)

Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.

See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.

Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...

Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...

Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)

M. Kumandareas "Nende lõhn ajab mind nutma"

Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.

See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.

Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.

Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.

Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?

Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...