H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.

B. Bryson "Ei siin ega seal"

Tegelikult on see raamat mul juba nädalaid tagasi läbi loetud, aga ma lihtsalt pole leidnud aega ega energiat seda siia panna. Sügiskaamos annab ennast tunda ja mott on kaunis nulli lähedal. Aga raamatu valimisest nii palju, et kuna sisututvustus oli üsna intrigeeriv, siis mõtlesin raamatukogus riiulite ees seistes "Miks ka mitte?"

Bryson kirjeldab oma vanade 70nendatel saadud reisikogemuste valguses oma uut seiklust läbi Euroopa erinevate paikade. ainukesed erinevused toonaste ja uute kogemuste vahel on, et siis oli ta teismeline, koos veidi veidra seltsilisega ja võibolla tibakene entusialistlikum. Aga lühikesed kirjeldused erinevatest riikides on väga värvikad ja huumoririkkad. Kirjeldatakse nii Berliini sekspoode, "kogemusterikast" kuukest polaaröises Hmmerfieldis, Brüsseli igavust, erinevate Itaalia linnade südantsoojendavat ilu jne. Linnad ja riigid võetakse kõik ette ja kirjeldatakse neid just turisti ja läbisõitja vaatevinklist, mitte niivõrd vaatamisväärsuste seisukohast. Ja võibolla nii ongi hea - püüdke ise värvikalt kirjeldada näiteks Eiffeli torni.

Ma saan aru, et härra Bryson on üsna hea reisikirjelduste koostaja. Lausa nii hea, et suudab ka oma kodumajast köitva menuki kokku vorpida, nagu uusimad raamatupoodide uudised näitavad. Sõna Bryson valdab, naerda saab ja kindlasti on paljudele palju reisinud inimestel tohutult äratundmisrõõmu. See reisinauding ja idee, et elu on "ajendite jada" muudab selle raamatu väga nauditavaks meelelahutuseks. Aga kahjuks pikas perspektiivis see meelde ei jää.

Seega puhas meelelahutus ja vahelduseks väga soe soovitus.

PS! Vabandan, et pikemalt sellest raamatust ei kirjuta, kuid see tõepoolest ei jäänud väga-väga hästi mingi eriskummalise sigaga mulle meelde.

M. C. Beaton "Teenijanna surm"

Selles raamatukogubussis on ikka väärt asju ning ega seegi siinjuures erand pole. Ma kordan - mu rohepealine sõbranna tegi seekord hea töö, sest kõik tema soovitatud raamatud on läbi loetud. Ja tegu oli tõesti nauditava valikuga. Tänud siinjuures siis Anccale.

Lugu ise on lihtne. Šoti põhjapoolseimas osas elab kohalik konstaabel Macbeth, kes on nutikam, kui talle kasuks tuleks, kuid kes on oma kodukohta lolli mööda kiindunud ning ei soovi sealt lahkuda. Aga ta on pinnuks silmas oma ülemustele, kes tegelikult temast aru ei saa. Siis tapetakse aga kohalik koristusdaam, kes käib erinevate inimeste juures kohalikus ümbruskonnas koristamas. Ilmneb, et tegu oli õela naisega, kes erinevatelt inimestelt erinevaid asju välja pressib - kellelt kreemikooke, kellelt pidevaid bingovõite kohalikust kirikust. Ja seda juhtumit siis hakkab Macbeth lahendama, kusjuures häirivaks faktoriks on veidi tema ekspruut, kes koduküla väisab, ning üks tüütu dokfilmiplaneerija, kes juhuse tahtel hoiab kogu uurimisel silma peal.

Selles loos olid mõned väga lahedad kohad, kuigi peab ütlema, et loo lõpp vajus kuidagi ära - Macbethi tapmiskatse vangis istuva süüdlase käsilaste poolt ning kohaliku kalamehe laevaõiguse päästmine oli liiga üle võlli ning mõjusid üldises kontekstis kunstlikult. Aga muidu on see selline muhe klassikaline krimka, kus on piisavalt hea tempo, keskpäraselt köitev looliin ning huvitavad karakterid. Ja just karakterid ja Beatoni sõnaosav huumor muudab selle raamatu päris mõnusaks vahelduseks. Tõsi, pean tunnistama, et nii meeldejääv see siiski pole, et ma seda umbes kahe aasta pärast mäletaksin, kuid hetkel läheb see kirja hea meelelahutusena.

E. Donoghue "Tuba"

Taaskord soovitus minu rohejuukseliselt sõbrannalt. Surus mulle raamatu pihku ja ütles lihtsalt "Selle sa pead läbi lugema". No kuidas ma siis ütlen ei?!

Lugu algab sellest, et Jack ärkab üles ning tal on sünnipäev. Tema ema on küpsetanud koogi ning nende elu läheb tavapäraselt ehk nad teevad oma Toas sporti, söövad, vaatavad veidi telekat ning lähevad õhtul magama. Loo arenedes aga selgub, et Tuba ongi kogu Jacki maailm, sest ta ei teagi, et väljaspool on midagi muud. Ainus side välismaailmaga on Vana Pagan, kes käib vahel öösiti külas ja kes toob eluks vajalikke asju. Pärast mitmeid vintsutusi räägib Emme aga Jackile välismaailmast ning veenab poisikest põgenema. See ka õnnestub neil, kuid nüüd ilmnevad hoopis omapärased raskused, millele Ema pole mõelnud. Noor Jack on ju terve elu ainult Toas elanud ja sestap ei oska ta tsivilisatsioonis elada. Sellised lihtlabased asjad nagu poes käimine või mänguväljakul mängimine on tema jaoks midagi täiesti uut ning selle uudse olukorraga ei pea mitte harjuma ainult Jack vaid terve pere alates Emast ning lõpetades onu ja vanaisaga. Lugu lõppeb aga sellega, et Jack ja Ema lähevad veel korraks tuba vaatama, aga maailm on Jacki jaoks muutnud - kui varem oli Tuba suur ja võimalusi täis, siis nüüd tundub see väike, hall ning piiratud.

Ma olen selle raamatu reklaami mitmeid kordi ajalehtedes näinud, kuid see pole kunagi olnud piisavalt kutsuv, et ma selle vabatahtlikult kätte oleksin võtnud. Siit ka loo moraal - ära hinda raamatut selle kaane järg, sest see raamat lõi mu küll pahviks. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi ja nautisin igat järgnevat lehekülge.

Mõtteid raamatuga seoses oli mitmeid, kuid neid lähemalt analüüsida oleks ilmselge eneseületus, sest siis poleks tegu enam raamatu ülevaatega, vaid juba referaadiga. Aga lühike ülevaade mõtetest teile siiski :) Esiteks see, et kui kedagi tõesti ühiskonnast eraldada, siis tõepoolest - kuidas tagada talle kõige valutum  resotsialiseerimine. Samuti see, et millise piiri pealt läheb emaarmastus ehk siis kehtib tõepoolest Ema intervjueerinud saatejuhi küsimus, mille sisu oli selles, et kui sa tead, et sa ei suuda oma lapsele  parimat võimalikku elu pakkuda, siis miks sa ei loobu lapsest, kui sa tead, et tal võib minna palju paremini? See küsimus langeb minu jaoks eetika ja sisetunde konfliktide valdkonda, kus ei ole võimalik mustvalget vastust anda. Samuti see, et kui laps on seotud nii tugevalt ühe inimesega, siis kui eluterve see on? Aga samas on Jackil see tähelepanek meie moodsast elust õige, et kuigi täiskasvanud ütlevad, et lapsed neile meeldivad, ei leia nad aega lastega tegeleda.

Kokkuvõtvalt meeldiv ja meeldejääv üllatus. Väga mitmekülgseid arvamusi tekitav ning huvitav lugemine. Soojalt soovitatav.

L. Swann "Glennkill"

Ma mäletan seda, kui mu sõbranna seda raamatut luges. Talle väga meeldis ja ütles veel pärast lugemist, et see meenutas talle mind. Põhjus on väga lihtne - kuna mul ülikooli ajal ikka korralikud keemilised lokid olid, siis oli tema minu ahvikene (sest ta tegi kõike minu järel) ja mina tema lambake (sest mul olid lokid ja temal mitte). Ja kuna selles raamatus on mind sees, siis... no kuulge! :)

Raamatu lugu on väga lihtne. Karjus George leitakse surnuna. Lebab teine oma karjamaal, labidas kõhust välja turritamas. Kuna külaelanikud käituvad arutu massina, siis otsustavad George'i lambad, et nemad hakkavad asja ise uurima. Siin on aga see mure, et inimeste maailmas on nii palju jaburat ning arusaamatut, et see segab kogu aeg uurimise edenemist. Näiteks miks toob Gabriel oma imelikud villatud lambad nende karjamaale? Kes on Issand ja mis moodi on ta keset küla elava Jumalaga seotud? Miks lihunik nii vastikult surma järele lõhnab? Kust on pärit oinas Othello? Millal need lambad ükskord Euroopasse lähevad - seal on ju põldude kaupa lõhnavat ristikut ja ilusaid kohevaid lambaid? Väga palju on vastuseta küsimusi, kuid lõpuks suudavad lambad nutika Miss Maple'i juhtumisel selle loo lahendada.

Kindlasti on tegu ühe viimase aja nutikaima lahendusega romaanide vallas. Väga vaimukas ning omapärane loo lahendus. Oli palju väga-väga naljakaid juhtumisi ning nüansse. Näiteks Jumala isiku arutlus lambakarjas viib paratamatult asjaosalised selle mõtteni, et ükskõik millega Jumal hakkama on saanud, on Saatan siiski üks ontlik tegelane. Sest Jumal on veidras ürbis ringi jooksev mees, kuid Saatan naaberaias elav vanaldane eesel, kes siis muu, eks? Või siis see, kuidas Gabriel tantsib naljakat suvetantsu, et harakalt karjusehüti võtit kätte saada. Kohati itsitasin ma üsna pööraselt oma Fran Fine'i häälega, sest lugemise ajal olin ma ju haige. Kuid samas oli seal ka päris mõtlemapanevaid hetki. Näiteks lammaste mure lihuniku motiivide pärast karjamaal luusida või oinas Memothi eraldumine lambakarjast. See kõlab nii absurdselt, kuid see on tõeline wild sheep :)

Samas on kurb tõsiasi see, et liiga palju veidrust hakkab vahel raamatu sisu varjutama ja selle raamatu puhul ongi see juhtunud. Mingil hetkel pidin ma valima, kas süvenen lammaste maailma vastandamisesse inimeste eluga või võtan teose kriminaalloo luubi alla. Kahte korraga ei olnud minu jaoks lahendus ja sellest oli tuline kahju. Mulle jäi mulje, et oleks see teos olnud lühem või esitatud novellina, siis oleks selle väärtus minu silmis kordades kõrgem olnud.

Kokkuvõtvalt: omapärane ja kindlasti meeldejääv, kuid teisalt tuleb silmas pidada, et vähem on parem.

P. Giordano "Algarvude üksildus"

Mis ma siin ikka pikemalt keerutan - selle raamatu sokutas taas mulle minu rohepealine sõbranna Katariina Jee'st. No ta loeb nagu loom ju ja ma pole jupp aega näppu korrallikult pulsil hoida saanud, seega nõustusin ja lugesingi läbi.

See raamat räägib kahest üksiklasest. Üheks nendest on Alice, kes kuidagi ei suuda suhestuda nende reeglitega ja maailmadega, mida talle püütakse peale suruda - suusatamistreeningud, tervislik toitumine, puberteediea arengu iseärasused, laps. Kõik on justkui mingil määral olemas, aga samas ka küündimatult kaugel temast. Teiseks peategelaseks on Mattia, kelle arengupeetusega kaksikõde kaduma lapsepõlves läheb ning pöördumatult poisi edasist elu muudab. Mattia muutub eraklikuks lausa selllisel määral, et isegi ema-isa tunnevad tema suhtes võõristust. Aga Alice ja Mattia on sõbrad. Või vähemalt on nad nii lähedased, kui nad eales kellegagi oma elus suudavad lähedased olla. Nemad ongi justkui algarvud ning see ongi algarvude üksildus. Vähemalt minu jaoks.

See raamat on ühelt poolt väga kurb, sest see paneb mõtlema sellele "mina ja maailm" teemale ehk siis kuidas suhestun mina oma ümbrusega ning kas on kusagil, mida ma saaksin või tahaksin muuta. Ja kas ma peaksingi muutma. Ma millegipärast olen veendunud, et hingepõhjas on iga inimene veidike üksiklane, kuid kuivõrd me suudame seda maski taha varjata, on juba üsna individuaalne. Alice ja Mattia ei kartnud üksindust, kuid samas ei teinud see neid alati ka tingimata rõõmsaks. Neid ei häirinud see, et nende traditsoonilised lähisuhted olid pehmelt öeldes veidrad ja katastrofaalsed. Neid segas pigem see, et, kuigi nad teineteist oma hinges ära tundsid, ei suutnud nad üksteisega toime tulla. Nad tajusid teineteist lausa ebainimlikul tasandil, kuid miski jäi jalgu. Sest alati ei ole elu hollywoody romantiline komöödia. Selles peitub minu jaoks antud teose võti.

Teisalt on see raamat väga positiivne. Ma mõtlen sellele, et kui me ükskord endale teadvustame seda, et me oma olemuselt oleme veidi üksiklased, kas see ei peaks meie maailma ning meie eluhorisonti veidi avardama ja lihtsustama? See võtab ju mingil määral ära selle vastutuse momendi teiste ees. Nii on lihtsam elada, kuigivõrd ma ei kujuta sellist elu endale päris selgelt ette. Aga siiski on see intrigeeriv mõte, kas pole? Muidugi, me võime seda teost vaadata ka kui kahe veidriku hingemaastikku ning öelda, et mis vahet seal on, kuid olgem ausad - where'd the fun in that? ja Alice kättemaks oma õelale klassiõele oli väga lahe. Veidi klišeelik, kuid sellegipoolest lahe.

Aga kokkuvõtvalt ütlen, et mulle isegi meeldis. Muidugi, 10-punktisel skaalal ma päris tipp taset ei paneks, kuid tubli 7 tuleks ikka ära. Huvitavad karakerid, üsna loomulikud situatsioonid ning psüholoogiliselt intrigeeriv.

C. Brehant "Ma armastasin manipulaatorit"

Ma olen oma lugemisega ikka väga jänni jäänud. Lihtsalt on erialaseid artikleid ja muid toimetusi liiga palju ning sellepärast ei ole ma suutnud väga lugemisele keskenduda. Eelmisel nädalal aga käisin Katariina Jee's, kus minu hea sõbranna töötab. Ja muidugi, kui seal töötab sõbranna, siis mina tulen tavaliselt raamatukogust välja suure hunniku heade raamatutega. See kord ei olnud erand. Lisaks sellele pani sügisene külmetus mu fakti ette, et väljas liikumine pole hea mõte. Istusin siis kodus nelja seina vahel ning tegelesin veidi lugemisega. Alustasin selle hunniku läbihekseldamisega, mis bussist kaasa sai kahmatud, seal hulgas siis ka kõnealuse raamatuga.

See teos räägib ühest suhtest. On naine, kes kohtab meest. Naine armub ning tundub, et tunne on vastastikune. Asi muutub tõsiseks - kolitakse kokku, paarike abiellub ja saab lapse. Kõik on nagu american dream. Aga suhet mõjutab see, et mees on meistermanipuleerija. Naist paneb tema käitumine hämmelduma, kuid samas see ka köidab teda. Mees suudab panna inimesi uskuma, et on tundlik kunstnikunatuur, kes on kohe-kohe maailmakuulsuse saavutamas. Ta tekitab illusiooni, et tema vabadust piiratakse, ta on ohver ning kannataja. Ja kõik see käib käsikäes vaimse vägivallaga, mis lõppkokkuvõttes mõne põgusalt mainitud füüsilise episoodiga. Naine hakkab järkjärgult oma roosasid prille kaotama ning kooselu laguneb. Lahutuse ja lapse hooldusõiguse kokkulepete sõlmimisega lõppeb ka lugu. Selline lühike ülevaade teile.

Kui ma seda raamatut nii kirjeldan, siis see üheltpoolt justkui polekski midagi erilist. Ärge mõistke mind valesti - vägivald igas oma vormis on absoluutselt mitteaksepteeritav ning ma ei kiida seda heaks. Lugu on oluline ja väga hästi kirjutatud, sestap ma selle üle ei nurisegi. Aga kui ma mõtlen selle raamatu (mida raamatukogunduslikult on kategoriseeritud ilukirjanduseks) sisulise arengu peale, siis pole siin suurt midagi, mis üllataks, meelde jääks või minu maailma raputaks. See lugu on vägivallast ühes suhtes ühe inimese poolt kirjeldatuna ja kindlasti paljudele silmiavardav, kuid minu jaoks puudus selles (ilukirjanduslik)intriig. Ma loen selle kogemuse läbi, lasen tekkinud emotsioonidel endast läbi voolata, kuid see on ka kõik. Mõtlen veel ehk sellele, et hea, et niigi läks.

Mulle meeldis aga see, et raamatus ei olnud labast vägivalla kirjeldamist a la lõi mind nii ja peksis kõik mu proteesid logisema, vaid see kirjeldab vägivalda selle peenemal tasandil. Muidugi kerkis minu jaoks siin esile see, et kuivõrd me suurte tunnete puhul siis kanname silma- ja kõrvaklappe? Ja kuivõrd selline klappide kandmine on tunde sügavuse määrajaks? Kas selleks, et kellegi vastu tunda suuri tundeid, peab tõesti sellesse tekkinud emotsiooni nö "ära lahustuma"? Tõesti minna siis oma tundeeluga ladina-ameerikaliku telenovela suunas? Tekkis palju küsimusi, mis vajaksid veidi arutlust. Aga vastuseid see raamat mulle ei andnud.

Seega hästi kirjutatud lugu, väga kaasahaarav ja voolav, kuid pikas perspektiivis minu jaoks siiski lihtsalt üks lugu. Ma isegi soovitaksin seda lugeda, kuid ma ei saa öelda, et see oleks üks minu lemmikuid.