C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

S. Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Selle raamatuga on huvitav lugu - mulle nimelt jäi kusagilt silma selle pealkiri ja see tundus piisavalt jabur, et ma otsustasin seda enne otsustamist veidi käes hoida. Tihti ju enne raamatust sotti ei saagi... Sain selle kätte ning sirvides tundus selle sõnastus kuidagi omamoodi ning ma mõtlesin, et minust oleks ääretult ebaõiglane mitte proovida.

Vana kirjanikuhärra, naiste- ja napsisõber, põgeneb pärast pensionile jäämist tagasi oma lapsepõlvekanti. Seal asub ta elama sügaval metsas asuvas Põlvesilmavoore majja, mille naabermajas kuulub tema lapsepõlvekaaslasele Ida Adrianale, kes on pärast pikka abielu lesestunud ja üksildane. Need kaks üsnagi erineva mõtlemisega vanainimeste leiavad üksteises seda seltsi ja soojust, mida nad pole ammu tundnud, ning seetõttu hakkavad nad üksteist ja iseennast uuesti avastama. Kuni Ida Adriana sureb...

See on selles mõttes veidi jabur raamat, et see on väga omapäraselt kirjutatud. Midagi justkui ei juhtukski, kuid samas tekib väga huvitav nägemus mina-tegelase sisekaemusest. Olgem ausad, mida tean mina ühe vana mehe mõttemaailmast? Aga see pilt, mis mulle avanes, oli väga lihtsaloomuline ja heasüdamlik, kuid samas selline omaette vimkadega, mis muudavad veidi ettevaatlikuks. Mitte halvas mõttes, vaid pigem positiivsete krutskite võtmes. Meenutas mulle isiklikult meie naabrihärrat, keda me õega "naabripoisiks" kutsume - vanahärra liipab reipalt oma kepikesega ringi, treib iga päev keldris jumal teab mida ning ta on väga muhedalt ja  veidi tüütult jutukas, kuigi tema kõrvakuulmine pole enam päris see. Samuti tuli mulle raamatut lugedes meelde minu kadunud vanaema, kelle vastu ma tunnen siiani väga suurt austust, sest sellise energia, teravuse ja elusäraga inimest ma rohkem kohanud ei ole. Huvitav nüanss on, et sarnaselt minu vanaemaga ei näinud ka selle raamatu peategelane vanadust kui traagikat, vaid see on elu paratamatus, mida tuleks võtta läbi kerge huumoriprisma.

Samas tuleb tunnistada, et see raamat on väga petlikult lihtne, kuigi räägib väga elulistel teemadel. Näiteks vanuigi armastuse leidmine, mida tänapäeval justkui nagu ei olekski. Või põhimõttelised eluväärtused, mis aja möödudes järjest kinnistuvad ning vanemaks saades ei tundu enam ka piinlik endale tõeliselt olulistest asjadest ausalt rääkida. See raamat räägib vanadusest hoopis isemoodi võtmes st et selle vastu ei peaks tundma liiga sügavat (au)kartust, vaid see on loomulik osa elust, mis annab võimaluse ennast enda jaoks lahti mõtestada. On see lunastus või võimalus endaga rahu sõlmida? Ilmselt peab igaüks vanaduse mõtte osas ise selgusele jõudma.

Seega omapärases stiilis eluline raamat, mis hoolimata ehk alguses ettekodeeritud eeldustest on helge alatooniga.

J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.

Arhimandriit Tihhon "Mittepühad pühakud"

Tegelikult valisin ma selle raamatu välja seetõttu, et keegi kusagil oma blogis kiitis seda. Ja kuigi teema on selline, et ma üldiselt püüan sellist asja vältida, kuna ma ei ole oma meelelaadilt vaimne inimene, kuna mulle on kuidagi väga raske sellise kirjandusega suhestuda, siis seekord tundus asi isemoodi. Seega tasus proovimist.

Selle raamatuga on asi väga lihtne - räägitakse Vene õigeuskliku kiriku usumeeste tegemistest ja juhtumistest oma kutsumuse täitmisel. Aga seda ei tehta niivõrd läbi vaimsete katsumiste kirjeldamise või jumalasõna levitamise, vaid pigem argipäevaste juhtumiste esitamise (reisid, kloostriremondid, sekeldused palveränduritega jne), mistap lugejale avaneb kirikuelu köögipool. Ja kujutad sa ette - kloostris elavad inimesed nagu meiegi, kes mõistavad head huumorit, kellel on oma vimkadega iseloomud ja kes peavad igapäevaselt samuti mõtlema söögile, joogile, passidele, turvalisusele, rahalistele võimalustele, poliitikale jne. Muidugi, veidi vürtsitab autor mõningaid detaile ja juhtumisi jumaliku juhtimise ja imede võtmes (näiteks kurjade vaimude väljaajamised ja juhuslikud kokkusattumused), kuid see on pigem tausta arvestades loogiline ja ei mõju pealesurutuna. Tahan öelda, et autor mõistab suurepäraselt kirjutatud raamatu eesmärki (so olukorra kirjeldus, mitte jumalasõna levitamine) ning ei kaota seda silmist. Ja see teeb raamatu jutustused väga sümpaatseks.

Raamatu tegevuse aeg on vast selle teose üks huvitavamaid nüansse üldse. Selles mõttes, et loo autor leidis oma usulise kutsumuse sügaval punasel nõukaajal, kuid sellel ajal oli kloostrites veel nn "vana aja" pühamehi, kes mäletasid keiserlikku Venemaa usulist keskkonda, kuid samas on autor ise tegutsev tänapäeva Venemaal, kus on mängureeglid hoopis teised. Mida ma tahan öelda, on see, et tuginedes oma vanematelt kaaslastelt kuuldud juttudele ning oma kogemustele saab autor tuua lugejateni väga laiahaardelise ja intiimse pildi õigeusu arengutestkolmel erineval ajastul. Teine oluline nüanss minu jaoks on see, et autor on väga selgelt teadlik raamatu eesmärgist ning ei vaju pikkadesse heietustesse ega usulisse demagoogiasse. Samuti on ta oma jutuvestmisel väga konkreetne ning ei püüa kunstlikult lühikesi ja löövaid jutte pikemaks venitada, mis muudab raamatu seda enam sümpaatseks.

Räägime nüüd sisust. Raamatut lugedes tuleb siit-sealt ikkagi välja ka usumeeste mõttemaailm, mis oma olemuselt väga realistlik, kuid mingi omamoodi vaimsusega. Näiteks isa Nafanaili lihtne arutlus nõukogude põhiprintsiibist (lk 68), ühe usumehe nutikas vastus küsimusele "Miks kosmonaudid kosmosesse lennates jumalat ei näe?" (lk 132) või vahva lugu piiskop Vassilist, kes väljendas valjuhäälselt 1991. aastal keset Punast väljakut protesteerivat rahvamassi soovi minna Lubjankale (lk 328-332). Tõsi, kohati jääb aga mulje, et autor püüab veidi enda mitte nii puhastele tegevustele uut valgust heita (näiteks passi hankimise vangerdustest või unikaalse usulise raamatu kaotamise puhul võimaluste raames eetilisest nihverdamisest), kuid teisalt teebki see ehk loo inimlikumaks - kõik käkivad ja oma ego allasurumine ei ole elutervel inimesel ka usulistel eesmärkidel alati kerge. Selles mõttes on see väga vahva raamat, sest omamoodi põnevaid nüansse leiab igast jutukesest.

Seega olen väga meeldivalt üllatunud ja soovitan seda ka teile.

G. Kordemets, A. Tuuling "Sulev Nõmmik: Kui näeme, siis teretame!"

Selle raamatu valimise lugu oli tegelikult väga lihtne. Nimelt näitas ETV eelmise aasta lõpus filmi "Noor pensionär" ning miskipärast hakkasin ma mõtlema toonastele huumorimeistrite Abeli ja Nõmmiku tegelikule elule. No näed ju kuvandit, aga kuidas oli lugu tegelikult? Kuna Abeli elulugu on ilmselt hetkel igal pool välja laenutatud, siis mõtlesin alustada Nõmmikust. Lisaks sellele tundus pealkiri kuidagi kepsakas :)

Raamatu autorid alustavad selle loo jutustamist läbi poisikese, kes on Teise ilmasõja eest ema kodusaarele Hiiumaale pakku saadetud, kirjutatud kirjade emale Tallinnas. Seda osa toetavad Nõmmiku enda hilisemad kirjutatud lapsepõlvemälestused, ning loodud kuvandist avaneb tulevasest näitlejast, lavastajast ja koomikust pilt kui asjalikust töömehest, kes ei püsi kusagil pikalt ning kelle töökäsi igal pool pikalt oodatakse, kuid kes on siiski juba väikese poisina kõigi poolt armastatud seltsiline. Sealt edasi võib lugeda balletikoolist, abielust ning erinevatest legendaarsetest lavastustest, mis lavastusid Estonia laval, filmidest ning huumoriesinemistest üle terve Eesti, mis tegidki Nõmmikust selle, kes ta tegelikult Eesti kultuuriruumis on. Ei jää tähelepanuta nii kuiv olukorra kirjeldus (näiteks lavastustega seotud protokollide ärakirjutused või väljavõtted teatrikriitikast) kui ka mälestused teemasse puutuvad inimesed, mille kombinatsioonist luuakse autorite poolt võimalikult objektiivne vaade Nõmmiku kui mitmekülgse inimese elust ja meelelaadist.

Selle raamatu puhul oli minu jaoks väga tugevaks takistuseks see, et ma ei teadnud väga paljude asjade tausta. Jäi mulje, et autorid olid ilmselt selle raamatu kirjutamisel mõelnud pigem Nõmmiku kaasaegsetele, kellel oli võimalik minna Estoniasse operette vaatama ja kes ilmselt saavad kontekstist kergemini aru. Mina isiklikult tundsin veidi tausta lahtiseletamisest puudust.

Mis puudutab aga Nõmmiku kui inimese kajastamist, siis avanes väga huvitav ja mitmekülgne vaade ühe kunstniku elust. Seda, et teda tema praeguseks klassikaks peetud asjade eest väga ei kiidetud, see peaks olema üldtuntud fakt. Tema rahvamehe imago on samuti kõigile teada. Aga tema ambitsioonid kirjamehena olid minu jaoks üllatus ning muidugi tema autolood, mis olid niivõrd ootamatud, kuid samas ilmselt minu jaoks põnevamad detailid raamatust. Mitte, et ma armastaksin autosid ülemäära palju, kuid see lihtsalt tundus nii eriline ja ma suutsin oma autoajaloo tõttu veidi selle osaga suhestuda... :)

Seega hea elulooraamat, mis vajaks nooremale lugejale veidi rohkem tausta lahtikirjutamist, kuid vanemale generatsioonile pakub kindlasti palju äratundmisrõõmu.

W. Lower "Hitleri fuuriad: saksa naised natslikel tapatalgudel"

Kui minu kodus sellist raamatut nähti, siis küsiti kohe, et mis värk sul nende natsidega on viimasel ajal. Lähiajalooga on aga kahjuks selline lugu, et natsism, kommunism ja teisele ilmasõda ning sellele järgnenud konfliktid on kuidagi paljude autorite huviorbiidis. Sellest temaatikast lihtsalt ei saa üle ega ümber. Ja lõpeks on siiski huvitav teada, kuidas saavad inimesed nii ebainimlikul ajal täiesti kapitaalselt ebainimlikuks muutuda? Ebainimlikuks selle kõige äärmuslikumas mõistes...

Selle raamatu keskne idee on rääkida natsislikest naiskurjategijatest, kes otseselt mõjutasid Ida-Euroopas toimunud massihävitustööd ning püütakse selgitada nende tegude motivaatoreid. Teema aktuaalsus on omaette nähtus, sest naiste rollist ei ole selles kontekstis kunagi kuigi palju räägitud ning sellest ka minu huvi raamatu vastu. Teoses vaadeldakse medõdesid, sekretäre ning ka lihtsalt kõrge riigiametnikuga abiellunud naisi ning nimeliselt tuuakse välja oma kümmekond, kelle puhul püütakse nii nende tegevust enne sõda, sõja ajal kui sõja järgselt analüüsidel leida vastus põhiküsimusele - "miks?"

Ma ütlen kohe alguses ära - selle raamatu puhul häiris mind puht kirjanduslikust aspektist mitmed asjad, mis takistasid raamatu sujuvat lugemist. Esiteks oli kogu temaatikale lähenemise tonaalsus minu jaoks vastuvõetamatu. Autor loob palju emotsionaalseid seoseid, toob tihtilugu samu näiteid ning ei viita kasutatud allikaile, kuigi see oleks just olnud see uba, mis tõstaks veidigi käsitluse tõepärasust. Ja kuigi raamatu sissejuhatuses viidatakse arhiivides olevatele materjalidele, mida autor on ise Ida-Euroopa arhiividest üles otsinud, siis sellest hoolimata tekib juba poole raamatu pealt mulje, et kogu lugu käib kuidagi ringiratast ning ei jõua kuhugi, sest järeldused on kuidagi kunstlikult üles ehitatud. Näiteks pikk heietus teose keskpaigas sekretäri ametikohast kui natsistlike tapatalgude ühe põhilise täideviijast just paberimajanduse osas, mis oli küll ajalooliselt huvitav lähtepunkt, kuid mõttena kuidagi otsitud, kuna dokumentidega neid väiteid minu arvates ei toetata. Seega on mul sügavaid kahtlusi raamatu ajaloolises väärtuses, kuivõrd selle tunnetuslik areng ja mõte on selge ja üheselt arusaadav ning sellele ei vaidle ilmselt keegi vastu. Teine asi, mis mind sügavalt häiris, oli raamatu tõlge eesti keelde. Ärge mõistke mind valesti, ma ise pole ilmselgelt raamatute tõlkimisel suurem asi asjatundja, aga kui raamatus olevad näitlikud lõigud algavad pidevalt sõnadega "Ühel perekonnal oli nii..." või "Ühel naisel juhtus naa...", siis see ei jäta esteetilises mõttes head muljet. Lonkavast sõnastusest ja kehvast toimetustööst võib lauseid tuua veel mitmeid, kusjuures ma jätan ka kirjavahemärgi muutmata: "Kinnipidamise ja ülekuulamiste käigus Gestapo mõrvas ta" (lk 32), "See toimus 1942, ja 1944, aasta vahel" (lk 126) või "Ühe Adolf Eichmanni sekretäriga Berliini kontorist (osakond IVB4) võeti ühendust 1960nendatel aastatel, kui saksa süüdistajad alustasid ulatuslikku juurdlust Reichi Julgeoleku Peaametis" (lk 173). Seega on ilmselt juba algvariandis nii palju autoripoolseid temaatikale lähenemise vigu, mida minu jaoks võimendas raamatu kehvake eestindus.

Teemast endast - naise roll keset tapatalge. See on väga õrn teema, sest see tõesti ei lähe naise kuvandiga kuidagi kokku. Ja kui lähebki, siis miskipärast kujutatakse ette, et julmur on mingi rangis jalgadega jämedavõitu matsiplika maalt. Selles mõttes on raamat ehk veidi müüdimurdja, sest nagu nähtus vaadeldavate naiste elulugude põhjal, siis ei saaks neid naisi pidada kitsarinnalisteks või juhmideks. Vastupidi - siin tundus kohati olevat väga nutikaid ja intelligentseid elukunstnikke. Temaatiliselt vast üks absurdsemaid asju oli lugeda kooduslaagri asukate omandi jagamisest - see lihtsalt saadeti Saksamaa abivajajatele (kui ei juhtunud seal olema mõnda eriti head asja, mis siis jagajate poolt endale krabati). Vot see ahnus mõjus kogu teema taustal kuidagi jahmatavalt...Ja ma ei oskagi öelda, miks just see seik, kuigi võikamaid kirjeldusi oli vastavalt temaatikale väga mitmeid. Samuti oli huvitav see, et lugedes vaatluse all olnud naiste endi nägemust tehtust (kui neid takkajärgi mõne ülekuulamise või kohtumenetluse käigus protokolliti), siis hakkad mõtlema sellele, et inimesed näevad tõesti sama asja väga erinevalt. Kui üks naine näeb laagrielus osalemist kui kõrgemalt tulnud käsku või ühiskondlikku ootust, millest oli raske või võimatu taganeda, siis teised jällegi eetiliste tõekspidamiste ränka murdmist, mis peaks olema üldinimlik ja ei tohiks olla küsitav.

Seega huvitav teema, kuid kahjuks teostuselt ei olnud üldse minu maitse - mina seda ei soovita.

M. Birmajer "Abielumeeste lood"

Iga raamatute sari läheb oma tonaalsuses mingisse suunda: "Moodne aeg" on uuema maailmakirjanduse suhtes hea teerajaja eesti keelde tõlkimisel, "Põhjamaade romaan" alati oma olemuselt karge ja hästi eestindatud, "Ajavaim" kompab uuema kirjandusklassika ekstreemsemaid ja süngemaid vorme jne. Sarjas "Punane raamat" ilmunut võib minu jaoks kirjeldada aga sõnadega "petlikult lihtne". Ja nüüd tundsin ma uusi raamatuid valides, et seda on mulle hetkel vaja. Seepärast sai ka see raamat valitud.

Birmajeri jutukogumik räägib abielumeestest ning seikadest nende elus: abielupetmised, lapse surm, tööprobleemid, ootamatud nostalgiahetked, endised klassikaaslased jne. Iseenesest võib see oluline seik käivituda väga väikestest asjadest: pangaautomaadist, maalist seinal, naisgiidi kaunitest sääremarjadest või üksikule saarele jäämine. Ning samas ei tea sa kunagi, kuhu see lugu sind lõpuks välja viib (näiteks "Saarel" või "Portjee"). Autor on asetanud raamatus esitatud abielumehed keset oma elureaalsust kuidagi selgemini määratlema, kuigi mõnel tuleb see paremini välja kui mõnel teisel. Kusjuures kirjutab autor iga raamatus esitatud abielumehe karakteri sümpaatselt naturalistlikus võtmes lahti. 

 Birmajer tõmbab oma juttudes selge joone meeste ja naiste vahel, sest naine ja tema emotsioonidemöll  ei puutu selles raamatus kohe üldse asjasse. Küsimuse all on mees ja tema mõtted-tunded-teod ning nende tagajärjed. Seega oma olemuselt on see raamat minu arvates väga maskuliinne. Mitte ilmtingimata selles võtmes, et verd, tatti ja päid lendab, vaid sisekaemuslikult. Tõsi, päris selget võrdusjoont vist Eesti  ja Argentiina härraste vahele tõmmata ei saa, kuid on huvitav tabada ennast keset lugemist mõttelt, et mingi ühine joon neil ilmselt siiski on (seksuaalsuse pidev rõhutamine, tööle pühendumine jne). Tuletan meelde, et räägin siin siiski oma kogemusest meestega ning ma ei tahaks mõelda, et ma olen siinjuures küüniline. Mehed ilmselt mõtlevadki globaalsemas mõttes teistmoodi, kuid siinjuures tuleb tunnistada, et raamat ei püüa soorolle või nende sterotüüpe määratleda. Samuti lähenetakse omal moel väärikalt ka kõige jaburamatele teemadele (näiteks isa ümberlõikamise vastu protesteeriv noormees).

Üks huvitavamaid mõtteterasid minu jaoks oli aga järgmine : "Kui suurt võimu omavad meie üle inimesed, kes meid armastavad, ilma et me nende tunnete vastaksime." Sedasi mõtleb noormees, kes püüab lõpetada suhet liigklammerduvat tütarlapsega, kuid neiu lubab ennast seepeale ära tappa. See on tõsi, et sotsiaalsete olenditena sõltume väga suurel määral teistest inimestest. Mõelgem sellele kui veeringidele - kivi lendab vette ning veeringid hakkavad väikeste lainetustena voogama. Samamoodi mõjutab ju üks inimene oma tegevusega teisi inimesi ise seda võibolla isegi teadmata. Näiteks oletame, et mul kukub poes piimapakk põrandale katki. Inimesed minu vahetus ümbruses ikka reageerivad kuidagi: mõni libiseb seal sees, mõni vaatab piinlikus- või haletsustundega, mõni saab pritsmetega pihta. See, kes saab pritsmetega pihta, peab ilmselt oma riided pessu panema, aga võibolla tekitab see talle rohkem probleeme, kuna tal on seljas ülipidulikud riided, mida ta tahtis selga panna homseks teatriskäiguks ning peab nüüd mõtlema muudele võimalustele, mistõttu pole tal aega õhtul oma armastavale abikaasale planeeritult maitsvat sööki teha, mispärast too omakorda hüppab läbi Hesburgerist ja kohtab seal teenindajat, kes küsides "Jüks hjesburgjer?" võidab tema mõtted mitmeks päevaks ja töö jääb soiku. Seega on väiksel teol suured tagajärjed, kuid veel enam oleneb meie elus inimestest, kellel on tunded meie vastu, kuid kellele me samaga ei vasta. Siis hakkab vahel tööle lihtlabane haletsus, kuid kas tegelikult peaks?

Seega on raamatus palju väikeseid seiku peidetud, mis muutsid jutukesed nauditavaks ja mõnusalt ampsatavaks. Soovitan soojalt!